Kuidas Rasmus Mägi kompides ja katsetades Euroopa tippu jõudis (7)

Rasmus on Euroopas suuri tegusid teinud treeneritest vanemate Anne ja Taivo juhendamisel."Oleme mitte väga palju uurides jõudnud treeningprotsessist teiste maailma tippudega sarnasele arusaamale," ütleb Rasmus. "Anne ja Taiku on tiitlivõistlustel silmad lahti ringi käinud, teisi sportlasi jälginud ja üritanud asjadele pihta saada."

Rasmus lisab: "Arvan, et treenerivaist on üks nende trump, seda pole võimalik õppida. Näiteks kui hakkasime 2013. aasta novembris ettevalmistust tegema, siis olid meil mingid mõtted, kuidas harjutada, aga polnud reaalset teadmist, kas see aitab joosta 48,5 või mitte. Tegutsesime enesekindlalt, kõik läks hästi, jooksin."

Vastastikune usaldus aitab

Kuidas käib Mägidel treeningute kavandamine? "Ühegi paberiga keegi kunagi trenni ei tule, et täna teeme sedasi ja järgmisel nädalal on selline plaan," selgitab Rasmus. "Ja me pole sügiseti teinud väga konkreetset plaani: kui saabub 1. jaanuar, siis hakkame harjutama ning kui on 1. märts, siis muudame seda või teist asja. Kõik on läinud kuidagi loogiliselt. Kui põhisüsteem on täpselt teada, saab vastavalt treeningute õnnestumisele ja enesetundele kõike vajadusel muuta."

Anne sõnul tuleb harjutamisnarkomaan Rasmust tagasi hoida, sest ta nurub tugevaid trenne. "Eks ma nurun neid tihti," kinnitab Rasmus muigamisi. "Pigem harjutan rohkem, nii see jääbki. Viimased kaks aastat on Annele ja Taikule andnud tagasisidet, et tunnetan piiri üpris hästi. Naljalt end nii auku ei jookse, et ei suuda sealt välja tulla. Nad julgevad mind üha rohkem usaldada. Olen saanud otsustamiseks vabad käed. Samas on see end õigustanud."

Rasmuse ilusad etteasted täiskasvanute tiitlivõistlustel algasid juba kaks suve tagasi, kui ta kollanokana Helsingi EMil viiendaks tuli, püstitas Eesti rekordi ja nuusutas Londonis ka olümpiaõhkkonda. "Kui ma oleks Helsingis medali saanud, poleks see päris õige olnud," arutleb Rasmus. "Seal oli tase ikkagi lahjem, poolfinaal mul õnnestus, sain finaali ja jooksin väärt aja."

Rekordjooksu ei olnud plaaniski

Rasmuse jutus tekib väike paus. "Tegelikult oli juba pärast 2011. aasta juunioride EMi lehes kommentaar: mu treeningmaht olevat nii suur, et enam pole võimalik areneda," jätkab ta. "Ometi olen tõestanud vastupidist. Kui oleksin valinud mingi teise tee – läinuksin näiteks USAsse –, siis ma ei usu, et areng jätkunuks samamoodi nagu nüüd. Iga aasta on toimunud korralik edasiminek, mis näitab, et ei maksa minna mujale õnne otsima."

Mullu oli Rasmusel taas nii-öelda kahe tipuga hooaeg: alla 23aastaste EMil võitis ta pronksi Eesti rekordiga 49,18 ja MMil murdis poolfinaali. "Eelmisel suvel oli jälle kaks tiitlivõistlust," nendib Rasmus. "Esimene õnnestus, teisel võinuks aeg natuke parem olla. Aga otsustasin poolfinaalis riskida ja püüda suuremat kala. MMi 16. koht oli pigem hea tulemus, polnud põhjust millegi üle kurta."

Mulluse hooaja järel langetas Rasmus otsuse jätta sisehooaeg vahele. "Kindlasti oli see õige tegu," rõhutab ta. "Ma isegi korra vaatasin, et Londoni olümpial finaalis ja poolfinaalis jooksnud meestest vaid neli-viis teevad sisehooajal midagi. Nooremana käisin korra sise-EMil ja võistlesin talvel päris sageli, seepärast ongi võib-olla mõnele arusaamatu, miks ma enam sees ei võistle."

Rasmus kaalub edaspidigi sama varianti. "Alati võib tulla ja joosta mingit distantsi. Tänavu talvel mõtlesin proovida 600 või 800 meetrit. Samas ei taha sisehooajal kolme- või neljanädalast teritamisperioodi tegema hakata."

Liidrikoorem nagu kahe teraga mõõk

Tänavu alustas Rasmus välihooaega juba mai alguses Jaapanis, kus ta koperdas tõkkel ja piirdus ajaga 50,67. "Ka sel alal tuleb end võistlustega vormi joosta," selgitab ta. "Isegi kui füüsiline seis on väga hea, on 400 m tõkkejooks ikka rütmiala ja kulub aega, et sellele pihta saada. Hooaja esimestel võistlustel pole niivõrd oluline aeg, vaid tagasiside, mis sealt tuleb."

Käimasoleval suvel lõi Rasmus võimetelaeka kaane esimest korda pealt juunis, püstitades Ostravas Eesti rekordi 48,87. "See oli naljakas juhtum, kui ma esimest korda alla 49 jooksin. Seda võistlust algselt plaanis polnudki. Võimalus tekkis vahetult pärast Oslo Teemantliiga etappi. Otsustasin proovida, läksin lihtsalt jooksma. Muud polnud vajagi, kui kiire tempoga kaasa minna ja lõpuni pingutada. Võib-olla oli aeg natuke üllatav. Samas teadsin, et suudan hooaja keskel või lõpus kiiresti joosta."

Kas Rasmusel hakkas pinge EMi-eelsel perioodil vaikselt kasvama? "Liidriroll on kahe otsaga asi. Ühest küljest peaks tõesti andma kindluse, et kõik vastased on alistatavad. Paraku ei tea, kas mul olnuks lihtsam või keerulisem, kui sama tulemus olnuks hoopis Šveitsi poisil (EMi kullamehel Kariem Husseinil – toim)."

Juulit nimetab Rasmus üsna rahulikuks. "Siis oli üks 50sekundiline jooks, millest mul oli ükskõik. Seejärel läksime Portugali, kus saime pingevabalt harjutada. Eesti meistrivõistluste jooks andis kinnitust, et laager läks täkkesse. Ei saa olla midagi paremat, kui püstitada rekord enne EMi stardinimekirjade tegemist. Ma ei plaaninud küll 48,77, aga see lihtsalt tuli, polnud midagi parata. Mida lähemale EMile, seda huvitavamaks kõik muutus. Ja eks pingeline oli ka."

EMil läbis Rasmus esimese ringi pealtnäha mängeldes. "Pärast eeljooksu oli pehmem tunne, mis on hommikune paratamatus. Poolfinaal (Eesti rekord 48,54 – toim) andis kindlasti kõvasti enesekindlust juurde. Enesetunne läks iga päevaga paremaks."

Finaalis Rasmus enda hinnangul suuri vigu ei teinud. "Tuul muutis tagasirgel olukorra raskemaks. Tõkkejooks on nagu lumepalli mäest ülesveeretamine. Enne finaali mõtlesin kahele asjale: teha võimalikult hea algus ja tagakurv ning kui see mingil põhjusel ei õnnestu, siis tuleb kaheksandalt tõkkelt lõpuni võidelda. Kahjuks jäid kaks viimast tõket natuke liiga kaugele, sain alles pärast viimast tõket õige käigu sisse panna. Medaliks sellest piisas, kuid kõige esinduslikum jooks polnud."

Kas Rasmus läks tegelikult kullajahile? "Ei saa öelda, et tulin siia ainult kulla järele, aga poolfinaal tegi oma töö. Šveitslane seal kõige kindlamat muljet ei jätnud. Niisugust aega võis kõigile pakkuda, kuid tema tuli auga välja. Õnnelik kahtlemata olin, kuid sattusin natuke segadusse, mis või kus juhtus."

Medaleid ei luba, kuid loodab ikka

Tulevikku kiikab Rasmus talle omase põhjalikkusega. "Arvan, et järgmistel aastatel peab põhirõhk olema kiiruse arendamisel, seda tuleb teha nii kaua, kui on võimalik. Ja ma ei ole ka oma tõkketehnikaga rahul. Rütmi olen nüüd rohkem lihvinud, aga sealgi on varu."

Kui jutuks tuleb poodiumile pürgimine, jääb Rasmus tasakaalukaks. "Medaleid pole ma varemgi eesmärgiks seadnud ega tee seda ka nüüd. Kui arenen samamoodi, siis on kõik võimalik. EMi finaalis jooksid ülinoored mehed, võitis kõige vanem – 25aastane, ülejäänud olid 20–23. Tuleb huvitav põlvkondade vahetus. Seltskond, kes tiitlivõistlustel medaleid võtab, pole kindel. Pärast Edwin Mosese valitsemisaega (ameeriklane võitis 122 võistlust järjest – toim) on nimed vahetunud peaaegu iga aasta."

Senist karjääri kokku võttes ütleb Rasmus: "Mõnes mõttes on isegi uskumatu, et 48,5 on juba praegu käes. Olen küll fantaseerinud, aga see pole nimetatud ajaga kokku läinud. Loodetavasti saab siit veel maha võtta – see oleks juba ülivõimas!"

Mägide abimees – Ants Nurmekivi

Rasmus Mägi treenerist isa Taivo osutab, et nende tiimile on abiks olnud jooksuasjatundja, Tartu ülikooli emeriitprofessor Ants Nurmekivi.

"Ants valdab kergejõustikuteemat perfektselt," räägib Taivo. "Kui meil on mure, siis oleme temaga konsulteerinud. Oleme Antsule abi eest väga tänulikud. Tegelikult tuleb igalt poolt nii palju teavet, et ise ei jõua kõike analüüsida. Ants selgitab olulised asjad kiirelt lahti."

EMi kokku võttes ütleb Taivo, et hõbemedal on suur kordaminek. "Eks me otsime ise ka kogu aeg õiget teed – vahel läheb hästi, vahel halvasti. Praegu ei ole mõtet midagi taga nutta," lausub ta. "Kes ei tahaks kulda võita? Aga neid mehi oli siin palju, kes mõtlesid kuldmedalile!"

Maris märkas venna annet juba lapsepõlves

Eesti 400 m tõkkejooksu rekordi 56,56 omaniku Maris Mägi sõnul oli juba lapsepõlves näha, et tema venda ootab edukas sporditee.

"ETV kümnes olümpiastardis oli Rasmus tegija," meenutab Maris. "Toona oli tal teistsugune tehnika, tõmbas pea selga ja jooksis nii kiiresti kui jaksas. Visa hinge võis kohe märgata. Meile on tulnud erinevat tagasisidet rahvajooksudelt, kus ta väikse poisina osales. Eks sealt kõik pihta hakkaski."

Kõrvaltvaatajale tundub, et Rasmus läheb nagu nuga läbi või. Kas tal raskeid hetki polegi? "Eks neid ole ikka, kui peab mõtlema, kuidas edasi minna ja milline oleks kõige õigem valik," arutleb Maris. "Väike kompamine on loogiline. Seda suurem au ja kiitus Rasmusele ning vanematele, kes siiani on tarku otsuseid vastu võtnud."

Mis tunded tekkisid Marisel, kui ta nägi venda pärast EMi finaali staadioni siseruumis mitte just kõige paremas seisus põrandal istumas ja kosumas? "See, et ta oli end täiesti tühjaks jooksnud, tegi mind veel rõõmsamaks. Tean, et Rasmus pigistas endast kõik välja. Kui ta oleks tulnud, nägu naerul, siis teaksin, et midagi jäi sisse. Ootasin, et Rasmus teeb jooksu, millega ta ise rahul on. Nii väikeste kogemustega on tiitlivõistlustel päris karm olla. Finaali võitis vanim mees. See on ülikõva, et Rasmus suutis medali võtta."

Kas Rasmus pääseb tuleval suvel MMil poodiumile? "See on jälle järjekordse medali kaelariputamine, mille just lõpetasime," vastab õde naerdes. "Aga kui kõik läheb loogiliselt, siis usun, et sinnapoole ta vaatab ja paneb selle üheks eesmärgiks."