Kristjan Kangur: sain suvel puhata ja oma pojaga tegelda! (2)

Kangur naasis hiljuti teatavasti oma varasemasse koduklubisse Varese Cimberiosse, kus püüab end uuesti Euroliiga põhitegija tasemele üles töötada. Täna aga läheb Eesti parim korvpallur Paidesse, kus annab lastele trenni!

Kristjan Kangur, mida oled sel suvel teinud?

Olen puhanud, see oli minu kõige suurem eesmärk.

Kui läbi su mahlad olid pärast juuni lõpuni veninud klubihooaega?

Ikka päris läbi. Tulin pärast seljalõikust ilmselgelt liiga vara sporti tagasi. Minu päevad olid ääretult kurnavad. Pidin alati varem kohale minema: tegin oma harjutusi, sain ravi, siis tuli trenn, pärast mõnikord veel ravi. Päevad kujunesid hästi-hästi pikkadeks. See väsitab hooaja lõpuks vaimu nii ära, et sa ei jaga enam maad ega mütsi ega taha kedagi näha.

Nüüd on hea restart ära tehtud ja vähemalt vaim on värske. Õnneks olen sel suvel saanud puhata ja veidi teha asju, mis eelnevatest suvedest jäid kripeldama.

Näiteks?

Näiteks pole ma varem jõudnud olla kodulinnas Pärnus nii palju, kui tahaks. Samuti sõita sinna, sinna ja sinna. Ma polnud kunagi käinud Peipsi järve ääres, sel suvel käisin. Vaba aega oli päris palju, sain ka suve nautida, ja oli supersuvi! Itaaliast tulles oli külmaperiood juba möödas, peaaegu viimase ajani sain ainult päikest.

Pärnus viibides käisin mängimas rannavõrkpalli, sõitsin rattaga Jaansoni rajal – säärase raja tegemine oli väga tipp-topp ettevõtmine! Sõitsin mitmel korral ja mulle väga meeldis.

Viieaastane poiss nõuab päris palju tähelepanu ja aega. Temaga toksime palli, poisi huvid sisustavad lõppkokkuvõttes päeva täiesti ära. Minul oli hea meel ja arvan, et ka pojal oli hea meel, et saime sel suvel niivõrd palju asju teha, ringi vaadata.

Eelmistel suvedel olid koondise trennid, siis pidi abikaasa rohkem enda õlgadele võtma. Näiteks Lottemaal käimine – nüüd saime minna terve perega koos. Kui harjutaksin koondisega, jääksin mina paratamatult sellest ilma.

Kui palju jõudsid klubihooajal pojaga tegelda?

Siis jääb ikka ka aega, korvpalluri töö on ju nii-naa. Okei, olen palju sõidus ja võistlustel. Samas teen hommikuse trenni ära ja tulen koju. Saan poisiga natuke olla, siis lähen jälle trenni ja õhtul tulen. Ma pole ära hommikul kaheksast õhtul kuueni. Saan lapsega päris palju tegelda.

Tõsi, viimasel hooajal olid õhtul koju jõudes mahlad väljas ja olemine raske, aga selle jaoks ongi pere ideaalne toetaja – nad aitavad sind sel raskel hetkel, tänu perele tulin vigastusest niivõrd kiiresti välja. Võinuksin olla palju kauem audis.

Kuidas end praegu tunned?

Täitsa tipp-topp. Loomulikult pole ma veel teinud nii palju trenni, et oleksin ideaalses seisundis, aga ma ei kurda üldse. Seljale oli puhkus tähtsaim, ja seda ma sain.

Eelmise sügise lõikus ja suvine puhkus koos on aidanud selja palju paremaks?

Kindlasti! Selg pole enam nii kange ega valulik. Jõusaalist tulles tunnen väikest väsimust ja kangust, aga varasemaga võrreldes on see tühine. Päris ideaalsesse korda ei saa selga enam kunagi. Pean sellega leppima ja praegu ei kurda ma midagi.

Kui palju oled trenni teinud?

Olen tasapisi käinud jooksmas ja jõusaalis. Ladunud põhja. Et mu keha oleks valmis, kui algab tõsine töö. Teisipäeval sõidan ära Varesesse, päev hiljem tuleb meditsiiniline test ja 28. augustil algab ettevalmistusperiood. Kui ma ei eksi, lähevad liigamängud lahti 12. oktoobril.

Tulid just Itaaliast, mida neil päevadel seal tegid?

Praegu kolisin Milanost Varesesse. Ühest kodust teise sõitmiseks kulus ainult 40 minutit. Saime asjad ilusti sisse seada. Muidu oled esiti kuu aega üksi, siis tuleb pere järele ja hakkame asju sobitama. Nüüd käisime abikaasaga kahekesi ära ja panime asjad paika. Nii et kui järgmisel nädalal lähen, on kõik juba sisse sätitud ja valmis.

Klubi andis mulle väga hubase ja mõnusa neljatoalise korteri. Mängusaali on sealt autoga umbes kümne minuti tee. Jala päris ei kannata minna, Varese asub mäenõlval ja tee tuleb mäest sinka-vonka alla.

Millised on klubi eesmärgid?

Ma ei tea veel. Olen seni näinud ainult mänedžeri. Eks pikemad jutuajamised tule siis, kui Itaaliasse jõuan. Arvan, et eesmärk on ikka play-off’i jõudmine, muidu poleks mõtet liigas mängidagi.

Itaalia meedia teatel tegi peale Varesele sulle pakkumise ka Avellino. Ja kuidas oli Milanoga?

Ma ei ütleks, et läksin lihtsama vastupanu teed. Küll läksin turvalisse keskkonda. Teadsin, et tunnen klubi, organisatsiooni, linna, inimesi. Minu jaoks ei tekkinud ühelgi hetkel kahtlust, kumma ma valin.

Tõsi, ehk olnuks väike võimalus ka Milanos jätkata. Võib-olla tegin Varese pakkumise nii kiiresti vastu võtmisega vale otsuse, aga samas ma ei tea, mis rolli oleksin Milanos mänginud ja kui palju saanuks minuteid.

Mõtlesin teha väike vaheaasta, kus saan ennast kehaliselt korda. Mängime ühe mängu nädalas, sellest taastun ära, reisimisi pole nii palju. Loomulikult soovin uuesti naasta Euroliigasse. Ma ei mängiks korvpalli, kui mul poleks mingeid ambitsioone, sihte. Euroliiga on Euroopa tugevaim, olen seal mänginud ja tean, et olen suuteline seal hakkama saama. Arvan, et üritan järgmisel aastal uuesti.

Ehk saan eeloleval hooajal end tagasi varem oldud rajale, üle füüsilistest muredest ja taastun kõigest ära. Varese graafik peaks mulle sobima. Eeldan, et ma ei saa sel hooajal nii palju füüsilist koormust kui mullu ja olen järgmisel suvel koondise jaoks selle võrra värskem, kui oleks olnud nüüd. Koondise vaatevinklist on see parem.

Millisena näed B-koondise projekti?

Minule jättis see suvi väga hea mulje ja arvan, et ma polnud ainus. Negatiivsemad pealtvaatajad pritsivad algul sappi ja mul on hea meel, et mehed panid need suud veidi lukku. Minu meelest oli õige samm anda ka nendele kuttidele võimalus mängida ja saada koondisemaitse suhu.