Meedia: Ida-Ukrainat juhivad jätised ja inimrämps (15)

Viimasel kuul on ameti maha pannud suur hulk isehakanud riigijuhte, sealhulgas Donetski peaminister Aleksandr Borodai, Luganski riigipea Valeri Bolotov, Donetski rahvakaitseväe juhataja Igor Strelkov, Donetski parlamendi spiiker Deniss Pušilin ja paljud teised. Praktiliselt on Ida-Ukraina terrorirühmituste senised juhtkonnad vahetatud peaaegu täies koosseisus välja. Mõne ministri nime enam isegi ei mäletata, sest nad vahetuvad nii kiiresti. Paljud tagasiastunutest või vallandatutest on Ida-Ukrainast põgenenud või pole nende edasisest saatusest midagi teada.

Erruminekute põhjused on iga mehe puhul erinevad (haavatasaamine, teisele tööle minek jne), kuid ekspertide arvates on selle tõmblemise taga Venemaa soov distantseeruda Donbassi sündmustest ja jätta mulje, et separatistide tegevust ei juhi Moskva.

Kuna nõnda paljud liidrid on ameti maha pannud, siis on tulnud neile kohtadele leida uued mehed. Nii said mõlemad "rahvavabariigid", mida Ukraina võimud nimetavad õigustatult terroriorganisatsioonideks, hiljaaegu endale uued peaministrid. Loomulikult ei tähenda Luganski või Donetski peaminister sedasama, mida näiteks Prantsusmaa või Eesti peaminister.

"Rahvavabariikide" peaministrid ei tegele millegi muu kui sõdimise ja meedias süljepritsimisega. See on Ida-Ukrainas lihtsalt tiitel, millel pole sisu ja mida jagatakse vastavalt sellele, kuidas olukord võimaldab ja kes selleks soovi avaldab.

Ja tundub, et soovijaid kanda mõnda uhket ametinimetust (liider, kuberner, peaminister, kaitseminister, ülemjuhataja, spiiker jne) kas või mõni kuu või isegi mõni nädal jagub. Nendele kohtadele on loomulikult määratud venelasi. Kui varem pandi ametisse just Venemaa venelasi, siis viimasel ajal on selles osas toimunud oluline muutus – nüüd on hakatud sisutühjade tiitlitega õnnistama eeskätt Ukraina päritolu venelasi.

Tegelikult ei tohiks sellistest tegelastest, kes praegu Ida-Ukrainas võimutsevad, üldse ajakirjanduses juttu teha, sest nad on sisuliselt kurjategijad, kriminaalid, mõrtsukad, kes peaksid viibima kusagil eraldatud kohas trellide taga. Teisalt peab nende nimesid ja nägusid teadma, et tulevikus selliste inimestega kokku puutudes osata nendest eemale hoida.

Viimaste lausete õigsust on lihtne tõestada, kui heita pilk uute "peaministrite" elulugudele ja viimase aja "saavutustele". Ukraina ajakirjanduses nendele meestele ei halastata ning neid nimetatakse jätisteks ja inimrämpsuks.

Zahhartšenko – avantürist, salakaubavedaja, sadist

Kui Donetski rahvavabariigi Venemaa kodanikust peaminister Aleksandr Borodai 7. augustil segastel asjaoludel oma ametist loobus, sai tema järglaseks 38aastane välikomandör Aleksandr Zahhartšenko. Borodai põhjendas oma tagasiastumist sellega, et vabariigi eesotsas peaks olema kohalik inimene.

Nii Plotnitski kui ka Zahhartšenko ametlikud elulood on äärmiselt vastukäivad ja sisaldavad andmeid, mis ei pruugi tõele vastata. Näiteks on Zahhartšenko kohta kirjutatud, et tehnikumiharidusega mees töötas kaevanduses elektrikuna ning olevat hiljem õppinud õigusteadust ja tegutsenud ärimehena. Teadaolevalt seisnes tema äri peamiselt salakaupade vedamises Venemaalt Ukrainasse.

Zahhartšenko juhtis pataljoni Oplot, keda peetakse üheks paremini organiseeritud relvarühmituseks Ida-Ukrainas. Pataljon (tegelikult bande) sai tuntuks sellega, et tema liikmed ründasid Euromaidanil osalejaid Ukraina linnades ja võtsid aprillis enda kontrolli alla Donetski linnanõukogu hoone. Nüüd kinnitab Zahhartšenko, et tema mehed võitlevad iga meetri pärast ega luba Ukraina sõduritel Donetskit vallutada.

Peaministrina on Zahhartšenko suurimaks seniseks saavutuseks sõjatribunalide loomine ja eriti raskete kuritegude eest surmanuhtluse (mahalaskmine) kehtestamine, mille eesmärgiks olevat kohaliku elanikkonna kaitsmine. Peaministri sõnul pole surmanuhtlus kättemaks, vaid sotsiaalse kaitse kõrgeim aste. Kuigi surmanuhtlus kehtestati ametlikult alles äsja, polnud selle puudumine takistuseks varasematele arveteõiendamistele: maha lasti Donetskis nii sõjavange kui ka oma sõdureid.

Neljapäeval jõudis avalikkuseni info, et Zahhartšenko on sooritanud koguni tapmiskatse. Nimelt olevat praegusel peaministril tekkinud tüli endise kaitseministri Igor Strel­koviga, kes on praegu ravil Rostovi haiglas. Meestevahelise kokkupõrke tulemusel olevat Zahhartšenko tulistanud Strelkovil ühe sõrme otsast ja haavanud teda ka jalga. Pataljoni Aasov komandöri asetäitja Jaroslav Gontšar kirjutas Facebookis Strelkovi kohta: "Puudub sõrm ja jalas on auk."

Plotnitski – varas, lihunik, maniakk

Luganski rahvavabariigi uueks peaministriks sai senine kaitseminister Igor Plotnitski, kes on lubanud kohakaasluse alusel täita ka riigipea ülesandeid. Kümme aastat Nõukogude armees teeninud mees (väidetavalt läks erru majori auastmes, mis arvatavasti on vale) ajas hiljem äri – kauples kütuse ja määrdeainetega. Talle olevat kuulunud isegi üks armetu bensiinijaam, kus ta müüs Venemaalt ostetud bensiini kallimalt edasi.

Alates 2004. aastast oli ta riigi tarbijate õiguste kaitse inspektsiooni ametnik. Selles ametis meeldis talle trahve määrata ja pistist võtta – nimelt ähvardas ta ettevõtjaid kontrollkomisjoniga, kui nad ei soovi altkäemaksu anda. Riigiteenistujana suutis Plotnitski püstitada endale korraliku eramu.

Ukraina ajakirjandus räägib Plotnitskist konkreetselt ja selgelt, et tegu on hädavarese, ebaõnnestunud ärimehe, pisivarga, väljapressija, kitsarinnalise valetaja, ambitsioonika petturiga. Veel on öeldud, et ta sobib ideaalselt libajuhiks ja marionetiks, kes olukorra kriitiliseks muutudes antakse Ukrainas kohtu alla, samal ajal, kui tegelikud niiditõmbajad jäävad varju.

Plotnitski on endast aga väga heal arvamusel: "30 aasta jooksul olen juhtinud 5- kuni 120liikmelisi kollektiive. Olen hea suhtleja, nõudlik, otsekohene nii alluvate kui ka ülemustega. Oskan kaitsta oma seisukohti, austan teiste arvamusi. Oskan alluda."

Ajakirjanik Sergei Ivanov väidab, et Plotnitski puhul on tegu "püha sõjaga". Ivanovi sõnul on Luganski etteotsa saanud tõeline Pinochet – motiveeritud, külmavereline ja professionaalne sõjaväelane. Ivanov on teda nimetanud ka uue venekeelse sõnaga vatnikuks, keda iseloomustab alkoholism, orjamentaliteet, võimuiha, ülim patriotism, läänevastalisus, vaimunärimine. Vatnik pidavat ühe versiooni kohaselt koosnema neljast elemendist: viin, viha, kadedus ja lollus.

Saanud aprillis terroristide pataljoni Zarja komandöriks, nimetati Luganskis sündinud 50aastane mees 21. mail Luganski vabariigi kaitseministriks, augusti keskel riigipea kohusetäitjaks ja 20. augustil uueks peaministriks. Plotnitski on öelnud, et armee vastu peab sõdima armeega, mistõttu peab tugevdama Luganski vabariigi sõjalist võimsust. Sel eesmärgil on ta käskinud pseudovabariigi vajadusteks korraldada tasuta rekvireerimisi. Tema survet on tunda saanud näiteks kohalikud kaevurid, kellelt on ära võetud maastureid.

Kuigi Plotnitski oli viimati sõjaväeteenistuses nõukogude ajal ehk 23 aastat tagasi, nimetatakse teda sageli kaadrisõjaväelaseks ja Luganskis koguni kogenud ohvitseriks. Tema suurimaks saavutuseks peetakse Ukraina sõdurite tulistamist Zelenopillja küla lähistel 11. juulil. Ukrainlaste vastu kasutati mitmelasulist raketiheitjat Tornado-G, mis on Vene armees kasutusel alates 2011. aastast. Selle lahingu hirmsas tulemöllus hukkus 19 inimest ja 93 sai haavata. Isegi Ukraina ohvitserid on öelnud, et see operatsioon oli organiseeritud ja teostatud perfektselt.

Üheks Plotnitski alluvaks on endine polkovnik ja Luganski vabariigi siseminister Juri Ivakin, kes koos oma alluvatega on röövinud, rüüstanud ja avalikult varastanud. Ta juhib ka kaupluste, ettevõtete, korterite ja autode eksproprieerimist. Üheks keskseks tegelaseks Luganskis võib saada Aleksei Mozgovoi, kes omal ajal oli terrorivabariigi algatajate hulgas, kuid hiljem tõrjuti kõrvale. Partisanirühma juhtiva Mozgovoi eesmärgiks on arvatavasti Plotnitski kui ebaseaduslikult tippametisse tõstetud mehe kõrvaldamine. Mozgovoi tahaks ise vabariiki juhtida.