EMil meeste eliiti murdnud maratoonar Roman Fosti võitles algul naistega (4)

Veel kaks suve tagasi lootis Fosti EMile pääseda keskmaajooksjana, kuid põlvevigastus nurjas ilusa plaani. Samal sügisel tegi ta kannapöörde ja pühendus pikematele distantsidele.

"Otsustasin hakata harrastusmaratoonariks, hea sõber Leho Rennit innustas mind ka," ütleb Fosti. "Samas mõtlesin, et võiks ikka normaalse aja joosta. Toona seadsin 2014. aasta eesmärgiks Jane Salumäele kuuluva Eesti naiste rekordi 2:27.04 alistamise."

Kõhuvalu niitis pikali

2012. aasta sügisel kohtus Fosti Salumäega ja uuris, kas meie kõigi aegade parim naispikamaajooksja aitaks treeningplaane koostada. "Jane oli nõus," meenutab ta olulist päeva, tänunoot hääles.

2013. aasta veebruaris läks Fosti Itaaliasse poolmaratonile. "Arvasin, et seal on ilus ilm, aga saabumispäeval sadas maha viis sentimeetrit lund. Mõtlesin, mis siis ikka, tuleb teha treeningjooks. Kuid võistluseks oli lumi sulanud ja suutsin kilomeetreid läbida varem kavandatud tempos. Lõpetasin enda jaoks hea ajaga 1:07, mis andis tulevikuks enesekindlust."

Kevadisel Pariisi maratonil silkas Fosti koos tugevate naistega. "Pärast poolt maad tundsin, et jalad ja organism avanevad. Jooksin naiste võistluse liidri tempos. Kahe viimase kilomeetriga kaotasin talle 20 sekundit – nii et olin teine naine," lausub Fosti naerdes. Ent jätkab tõsiselt: "Tegelikult läks mul hästi, täitsin EMi normi (2:21.45)."

Pärast Pariisi maratoni seadis Fosti eesmärke julgemalt, kuid enne mullust Tallinna maratoni ebaõnnestus tal nn teiperi tegemine.

"See oli organismile suur šokk ja viis kehast vedelikud välja.

30. kilomeetril tundsin esimest krampi. Kui lõpuni jäi seitse kilomeetrit, pidin pidevalt lihaseid lõdvestama," avaldab finišijoone siiski isikliku rekordiga 2:20.48 ületanud 31aastane võhmamees.

Eriti draamahõnguliste sündmuste keerisesse sattus Fosti tänavu juulis, kui valmistus Bulgaarias merepinnast 2000 meetri kõrgusel EMiks.

"Esimesed kuus päeva olid väga rasked, organism ei tahtnud kõrgusega harjuda. Õnneks on ka Jane samas kohas harjutanud. Ta ütles, et temalgi oli Belmekenis alati raske."

Ent kolmandal nädalal tekkis Fostil karm kõhuvaevus. "Pärast pikki jookse muutus magu happeliseks, hakkas kõrvetisi üles ajama. Ma ei saanud läbida 32kilomeetrist testijooksu – pärast 24. kilomeetrit olin murul pikali ja võitlesin valudega."

Tol hetkel kahtles Fosti, kas tal tasub EMile minna. "Pidasin arstidega nõu ja selgus, et probleemid tekkisid stressist. Võtsin maorohtu ning loobusin happelisest ja rasvasest toidust."

Sihikul on aeg 2:10

Augusti alguses serveeris Fosti Eesti meistrivõistlustel 5000 m jooksus üllatuse, lüües pika lõpuspurdiga Tiidrek Nurmet. "Mu senise karjääri parim võit! Olen seda lõppu vähemalt 20 korda vaadanud. Viimase ringi jooksin 53 sekundiga – isegi paljud maailma tipud ei suuda seda."

Nii hea emotsiooniga EMile minnes oli isiklik rekord sündmuste loogiline jätk. Fosti usub, et mõnel lauge rajaga linnamaratonil on ta võimeline 42 195 meetrit läbima 2:15ga.

Tulevikku kiikab Fosti lootusrikkalt: eesmärk on edukalt esineda tuleval suvel MMil ja 2016. aasta olümpial. "Väga pikalt ma ette ei mõtle, aga arvan, et hiljemalt 2018. aastal on 2:10 reaalne tulemus."

Nutikas jooksja, kellel hispaania keelgi suus

Eesti parim maratonijooksja Roman Fosti on nutikas inimene, kes teenib igapäevast leiba audiitorina.

Pärnust pärit Fosti õppis esmalt Maaülikoolis majandust ja majandusarvestust ning siis TTÜs rahandust ja majandusarvestust. 2008. aastal läks ta vahetusüliõpilasena Madridi.

«Sinna minnes oskasin vaid mõne sõna hispaania keelt,» ütleb Fosti, kelle isa on ukrainlane ja ema eestlanna. «Kui oled raskes olukorras, pead ise välja rabelema. Võtsin eesmärgi õppida iga päev vähemalt 20 uut sõna. Kahe kuu pärast suutsin suhelda. Isegi Jane Salumäe hispaanlasest mees imestas, kuidas ma nii kiiresti keele selgeks sain.»