Hugo Tipner | Y-generatsiooni sportlast on väga lihtne ära tunda

Y-generatsiooni all mõeldakse kõiki neid ümber kännu kalpsavaid siile ja põtru, kes on sündinud 1980ndatest aastatest aastatuhande vahetuseni. Tundub, et just selles vanuses ilmneb terav lahknemine spordi kui kehakultuuri ja ülejäänud kultuuriruumi vahel – sportlane justkui ei kannaks enam oma eakaaslastega sarnaseid väärtuseid, ei esindaks üleüldist mõttelaadi teisenemist. Enamgi veel, pigem vastandub Y-sportlane neile tunnustele, mida viimastel aastatel on nõnda agarasti Y-generatsioonile omistatud.

(Muide, Y-sportlast on väga lihtne ära tunda. Kui teda võistluste eel hõigata, ei reageeri ta kunagi. Nimelt on tal kõrvas klapid, kust tuleb arusaamatu muusika, mis pole hoopiski mitte Valgre. Pärast võistlust pole tal aega vestelda, sest ta kiirustab oma telefoni juurde, et lugeda, mida tema kohta kirjutatakse.)

Spordis astutakse tööturule juba päris lapsepõlveaastatel, täiskasvanuks saadakse nooremalt kui muudel elualadel – 18aastane kehakultuurlane on palju reisinud, räägib eri keeli, suhtleb paljude välismaalastega, peab võõras keskkonnas sageli ise hakkama saama. Y-sportlane on nagu ettevõtja, kes peab hakkama varakult muretsema sponsorite ja avaliku kuvandi pärast.

Tema unistused põhinevad televiisorist nähtud staaridel, aga mitte enam võistluspaigas kohatud lihast ja luust inimestel. Võrreldes varasemaga on igrekid spordis olulisemalt teadlikumad oma staatusest – kui nõukaajal ei olnud tarvis oma elukutset mõtestada, ei pidanud pärast kaotust lugema kommentaare oma rindade suuruse kohta, siis just meedia survel on sportlased pidanud mullist välja tulema, andma pragmaatilistel alustel enda tegevusele sisu. Mõelgem veel kas või ammustele intervjuudele sportlastega. Kas pole igrekid mitte paganama head suhtlejadki?

Y ei ole sportlasena siiski kunagi ideoloogiline. Ta ei võitle millegi nimel, ei kanna mingeid selgeid väärtuseid. Ses mõttes jah, on spordiski süvenenud individualism ja killustatus. Just siin seisneb paradoks – sportlane mõtestab oma staatust küll paremini, aga võrreldes X-idega on ta vaimsest sfäärist ära lõigatud. Sportlane esindab eeskätt sporti, individuaalselt pole ta enam suuremaid rahvuslikke ideaale kandev sümbol. Paulkereslike suurkujude tekkimiseks pole pinnas enam soodne. (Siin ka üks võistkonnaalade eelis – sportmängud kannavad alati laiemaid vaimseid kvaliteete.)

Ilmselt kõige suurem erinevus (traditsioonilise?) Y-generatsiooni ja Y-sportlase vahel seisneb sportlaste igapäevases kokkupuutes X-generatsiooniga. Eesti sporti iseloomustab just konstantne lõhe – uue generatsiooni sportlased põrkuvad vana (nõukaaja) maailmapildiga treeneritega. Kui Gerd Kanteri sugused piiripealsed hakkavad ise treeneritööd tegema, lõhutakse ka mõttelaadidevaheline lõhe. Spordis ei ole eelmisele põlvkonnale vastandumine – nagu teistes kultuurivaldkondades – mõeldav. Spordis valitseb justkui keskaegne meistri-õpipoisi suhe, oskusteabe edasiandmine, paratamatu austus oma õpetajate ja eelkäijate suhtes.

Sportlase-kuju eemalejäämist Y-generatsioonist võib põhjendada tegelikult hoopis lihtsamini – sport teiseneb võrreldes muu kultuuriga visalt. Ühiskondlikud muutused ei muuda sportlast kui sellist. Atleetide edukus põhineb ju endiselt efektiivsusel treeningprotsessis.