Heiki Nabi: millest veel õppida, kui mitte vigadest! (3)

Suurim edasiminek on tehtud professionaalsuse vallas – lõpuks ometi sai ta välislaagrites kasutada eestlasest füsioterapeudi teenuseid. Endine maadleja Toomas Proovel tunneb Nabi lihaseid hoopis paremini kui juhuse peale leitud teiste riikide ametivennad ja nii on kogu taastumine hoopis ladusam.

Heiki, kuidas enne MMi oma vormi hindad?

Peale avaringiga lõppenud kevadist EMi olen suhteliselt tugevalt treeninud ja oli üsna täpselt teada, mida vaja teha on. Seal juhtisin esimest matši alguses kindlalt, aga lagunesin teisel perioodil täiesti ära. Eestis olen peale maadlemise teinud kõvasti nii kangitreeningud kui Nõmmel mäkke jooksnud ja liivakotte tassinud. Lisaks olen väga palju laagerdanud (Poolas, Valgevenes ja Rootsis – toim) ning ei saa öelda, et oleks jalad seina peal istunud ja lihtsalt järgmist võistlust oodanud. Panustatud on palju ja loodan, et see tasub end ära. Samas konkurents on kõva – tagasi on kuubalane (kahekordne olümpiavõitja Mijain Lopez Nunez), kes eelmisel MMil ei osalenud. Ei tea, mis vormis ta on, sest Euroopas pole ta võistlemas käinud. Laagrites maadlesin paljude tugevate raskekaallastega ja olin nendega vähemalt võrdne. Ka viimasel võistlusel Bakuus olin kolmas ja tunne oli päris hea. Usun, et vorm on MMil vähemalt sama või isegi parem.

Tunned, et võrreldes EMi-eelse ajaga oled nüüd saanud teha kvaliteetsemat ja läbimõeldumat tööd?

Jah, planeeritumalt on tehtud küll. Regulaarselt on toimunud nii kangi-, metsa- kui maadlus­treeningud. Ja neid on päris suur hulk kokku tulnud. Polnud teadmatust ja proovimist, et kas ja mida teha. Tunnen sisemist rahulolu ja midagi tegemata pole jäänud. Kui veel rohkem tahaks teha, võivad juba terviseprobleemid tekkida. Kokkuvõttes pole tähtis, kes kõige rohkem treenib, vaid kes kõige paremini treenib.

Mis muutusi oled võrreldes möödunud aastatega ettevalmistuses teinud?

Võrreldes 2013. aasta MMiga pole mingit kannapööret teinud, lihtsalt seekord on ettevalmistusperiood pikem olnud. Erinevus on varasemaga siiski see, et kahes laagris oli kaasas füsioterapeut Toomas Proovel. See on hüpe edasi, mida oleme juba ammu taotlenud. Täitsa mõnus oli laagris korralikku lihashooldust saada. Tihtipeale on laagrites suurem koormus, kui Eestis olles ja seal on kohalike massööride otsimine loto. Hea, kui on kaasas keegi, kes tunneb minu lihaseid ja teab, mis nendega teha.

Saite raha juurde?

Jah. Ka alaliidu soov oli, et treeningute ja taastumise kvaliteet läheks paremuse suunas. Kõigil on niimoodi parem olnud.

Tundub, et kogusite Soome EMilt päris palju õppetunde.

Millest veel õppida, kui mitte vigadest! Kui viga on väga konkreetne, siis on sellest väga hea järeldusi teha. Üks eesmärk oli tugevdada füüsilist põhja, et ma matšides kauem vastu peaksin ja teine parem lihashooldus. Kui see on kehv, siis on vigastuse tõenäosus palju suurem.

Palju teistel maailma tippudel abimehi on?

Kui üks-kaks riiki välja arvata, siis tänapäeval on kõikidel koondistel oma massöör. Nii palju, kui oma silmaga näinud olen, siis mingeid erilisi abimehi peale treenerite kellelgi pole. Minu pluss ongi võib-olla see, et mul on eraldi üldfüüsilise treener Aleksander Jairus. Võib-olla on taoline inimene kellegi veel, aga kui, siis väga vähestel.

Palju kevadised lahkhelid sinult vaimset energiat röövisid, mis su maadlustreeneri Henn Põlluste, maadlusliidu ja Jairuse vahel tekkisid?

Eks need väsitasid küll, eriti asjade uuesti kokkuleppimine ja tõestamine, et mul on Jairust vaja. Aga alates sellest ajast, kui saime asjad omavahel ära räägitud ja selgitasin, kuidas ma tahaks MMiks valmistuda, on kõik sujunud. Kõik on kokkulepetest kinni pidanud ja mina olen õnnelik. Kõige tähtsam ongi, et sportlane saaks vajalikud ettevalmistused tehtud, mitte see, et maadlusliit ja teised treenerid oleks kõigega rahul.

Sinu puhul räägitakse alati kaalus juurdevõtmise vajadusest, mis ei kipu õnnestuma. Kas võib väita, et see ongi lootusetu üritus?

Ma ei hakka kunagi kaaluma 130 kilo, mis on raskekaalu ülempiir. Aga jõuan järjest lähemale 120 kiloni, mis on minu oskuste ja töövõimega maadlejale normaalne. 130 kiloni oleks võimalik jõuda ainult illegaalsete vahenditega. Olen sellist tüüpi, et kui ma treeningutel koormust alla lasen, siis väheneb ka söögiisu tuntavalt ja kaal läheb alla. Kui teen rohkem trenni, on isu suurem ja kaal tõuseb. Eriti tuleb see välja kangisaalis. Sellist varianti mul pole, et istun niisama ja loodan, et mul tuleb kõhu peale rasva juurde. Suudan kaalu tõsta vaid lihaste arvelt. Kunagi proovisin endale toitu sisse vägistada, aga sain aru selle mõttetusest.

Lähed Usbekistani esimest korda. Mis ootused sul selle riigi suhtes on?

Olen inimestelt, kes seal käinud on, kuulnud, et nad peaks võitlusi hästi korraldama. Aga kuna seal on soe, siis loodan, et võistlussaal poleks sama temperatuuriga, mis väljas. Kindlasti võiks hea voodi olla. Kindlasti mitte liiga pehme, siis ei saaks korralikult magada. Kuu aega tagasi Bakuus võistlemas käies oli tuppa sisse astudes 30 kraadi sooja, siis oli magamine suhteliselt keeruline.

Heiki Nabi

• Sündinud 6. juunil 1985

• Pikkus 193 cm, kaal 115–117 kg.

• Kreeka-Rooma maadluse olümpiahõbe 2012 (-120 kg), maailmameister 2006 (-96 kg) ja 2013 (-120 kg).

• Treenerid: Tiit Madalvee, Henn Põlluste, Aleksander Jairus.