Venemaa president Vladimir Putin augusti lõpus Tšeljabinskis toimunud judo MMil.Foto: POOL
Märt Roosna, Kairi 12. september 2014 10:00
Eesti spordiajakirjanikud järgivad üldjuhul kirjutamata reeglit, et üksteise avalikust kritiseerimisest hoidutakse. Sedapuhku teen erandi, sest elame põneval ajal, mil massimeediasse paisatud sõnu tuleks tavapärasest veelgi hoolikamalt kaaluda. Niisiis, antud blogi ajendas mind kirjutama Postimehe sporditoimetuse juhataja Peep Pahvi Venemaa spordi boikoti teemaline arutluskäik.

Hiljuti avaldas Priit Pullerits Postimehes arvamusloo "Boikott alaku!", kus ta kutsus üles Venemaad spordis laialdaselt boikoteerima. Seepeale vastas sporditoimetuse juht Peep Pahv talle leheveergudel artikliga "Venemaa spordi boikott – võimatu, üksikud keelud – mõttetud".

Varemgi varjamatult venemeelsete seisukohtadega esinenud Pahv jõudis oma arvamusloos lõppjäreldusele, et boikotist rääkides otsitakse odavat populaarsust. Terve tema artikkel oli pühendatud spordisanktsioonide vastu seismisele, samas ei pakkunud ta välja ainsatki muud ideed, kuidas Venemaad ohjeldada ja võimalikku sõjaohtu minimeerida.

Pahvi arutluskäik oli laias laastus järgmine: vale oleks Venemaalt ära võtta üksikute spordivõistluste korraldamise õigus, kui boikoteerida, siis kogu nende sporti tervikuna (ka klubitasandit), see omakorda on aga teostamatu, seega polegi midagi teha. Autor jätab arvamusloos otsesõnu välja ütlemata ka oma isikliku seisukoha – kas Venemaad tuleks spordivallas sanktsioneerida või mitte.

Kogu tema argumentatsioon põhineb õhust võetud eeldusel, et üksikud keelud on valed ja mõttetud. Argumenteeritud põhjendust ta selles küsimuses välja ei too, märgib vaid, et üksikud keelud oleksid "ebaloogilised" ja "ebaõiglased". Mismoodi?! Kelle jaoks? Kuidas jalgpall kannatab, kui Venemaa asemel korraldab 2018. aastal MMi näiteks Saksamaa või Prantsusmaa või ükskõik mis muu riik, mis parajasti mõnd teist riiki ei õõnesta? Pigem vastupidi: jalgpall kannatab juhul, kui Venemaa MMi korraldab. Sest siis kerkib nagunii fookusesse "poliitika" (kas naaberriigi osaline okupeerimine on poliitika?) ja sport jääb paratamatult tagaplaanile.

Aga tulles tagasi härra Pahvi loogikavea juurde – sanktsioonide eesmärk ei ole mitte kitsas sektoris õigluse säilitamine, vaid laias sektoris tekkinud ebaõigluse kaotamine. Pullerits kirjutas tabavalt ja ennetavalt: ei ole õiglane ka see, et Eesti põllumehed peavad kannatama. Või et kannatama peavad süütud ukrainlased. Sõda, päris reaalne sõda laipade ja leinajatega, on käimas ja kõik vahendid on lubatud, et selle laienemist vältida. Mingisugune teoreetiline arutlus, et kas nüüd kellelegi kolmandale sanktsioonidega pisut liiga ei tehta, on pehmelt öeldes kohatu.

Inimesed surevad. Täna. Homme. Ülehomme.

Jah, olen nõus Pahviga, et parim variant oleks absoluutne boikott. Olen ka nõus, et selle saavutamine on väga-väga keeruline. Aga öelda, et jalgpalli MMi või vormeli MM-etapi korralduse äravõtmine on mõttetu... Ma parem jätan ütlemata, mis asi see on.

Lühidalt: boikoteerida või keelata on põhjust sündmusi, mis lähevad inimestele korda ja saavad palju tähelepanu. Jalgpalli MM on olümpiamängude kõrval maailma suurim spordisündmus. Sellest ilma jäämine oleks tavalisele vene inimesele tugev sõnum – Putinile kulpi lüües ja naaberriike ahistades jääd sa väga üksikuks.

Siinkohal püüan ennetada kaht tüüpilist vastuargumenti:

1. "Boikotid pole kunagi midagi parandanud." Kas tegevusetus siis kunagi on? Muide, boikotid on tegelikult peaaegu alati saavutanud oma eesmärgi, milleks on probleemile tähelepanu juhtimine.

2. "Teised tegid ju ka... (ja siinkohal jutt, et USA on samuti agressiivne riik)."
Esiteks: mitte ühelgi teisel praegu maailmas käärival konfliktil pole lühiajalises perspektiivis ligilähedaseltki sama palju potentsiaali kasvada maailmasõjaks.
Teiseks: jah, USA käitumine on nii mõneski olukorras olnud minu jaoks vale ja veidi teistsuguses situatsioonis võiks kõigest sellest pikemalt rääkida, mõelda, kaaluda. Praegu on aga käimas sõda (loodetavasti see siiski ei laiene) ja teatavasti tuleb sõjas valida pool. USA on Eesti tugevaim liitlane. Paraku täpselt nõnda see on, tahame või mitte.

Ka Kuku raadio saates "Mehed ei nuta" presenteeris Pahv oma leheloos avaldatud mõttekäiku uhkusega, lisades veel juurde paar häirivat seisukohta.
1. Kuna Ukrainas kehtib antud hetkel ajutine relvarahu, ei ole üldse õige mingeid (spordi)sanktsioone määrata.
2. Eston Kohveri röövimisest pole üldse põhjust rääkida, sest see oli puhas kapo aps.

Kui esimene väide on lihtsalt loogikast prii (eesmärk pole ju ajutine relvarahu, vaid ainsaks sihiks saab olla Ukrainas rahu saavutamine riigi suveräänsust ja terviklikkust (Krimmi veel mäletate?) riivamata, siis teine väide, andke andeks, on juba madal ja piinlik. Olukorras, kus maja põleb, ei hakata esimese asjana arutama, kes jättis gaasipliidi põlema, vaid tuuakse lapsed tulest välja! Nõnda raskel hetkel rünnata kapot ja samas täielikult ignoreerida Venemaa salateenistuse ülbust ja seadustele vilistamist... Ma parem jätan jälle ütlemata, mis asi see minu arvates on.

Peep Pahv, sõjas tuleb valida pool! Kui ma saatsin mõned kuud tagasi "Mehed ei nuta" saatesse küsimuse, et kelle poolt sa võimaliku Eesti ja Venemaa sõja puhul võitleksid, sain vastuse: Eesti. Loodan südamest, et see tõesti nii ka on. Ma saan aru, et sinus võitlevad vastakad tunded: ühelt poolt kujutled ennast rahvuslasena, teisalt tekitab mõte Nõukogude Liidust sinus magusat nostalgiat. See kõik on okei – me elame vabal maal, mõttepolitseid meil pole. Aga mingisugune enesetsensuur peaks olema.

Lõpetuseks soovitan kõigil meedias figureerivatel inimestel neil segastel aegadel olla oma mõtete esitlemisel erakordselt valvas. Nii mõnigi uljas teoreetiline mõttekeerdkäik võib ka iseendale näida äärmiselt mannetu ja piinlikuna, kui sa mõne aja pärast – loodame muidugi, et nii ei lähe! –, relv käes ja munder seljas, metsas valvepostil oled.