Kas Eestis oleks võimalik homoseksuaalsetel pallimängijatel draamata kapist välja tulla? (18)

Miks just pallimängud? Sest loogiliselt võttes tekitaks avalikult homoseksuaalne sportlane just kõige kontaktsematel spordialadel enim furoori. Nii mõnigi Õhtulehega vestelnud pallimängija jäi antud teemal kidakeelseks. Näiteks pobiseti: "Mul pole mingit seisukohta. Miks sellest üldse kirjutada?"

Homofoobne käitumine? Võib-olla jah, võib-olla ei. Aga mis ikkagi ootaks mõnd Eesti homoseksuaalset pallimängijat juhul, kui ta kapist välja tuleb?

Andres Sõber: mina võtaks asja rahulikult

"Tänapäeval on see niivõrd avatud ja aktuaalne teema, nii et mina võtaks asja täitsa rahulikult. Kui mängija on asjalik ja hea ning meeskonnas tubli, siis mind tema seksuaalsus absoluutselt ei morjenda," sõnab Rakvere Tarva peatreener Andres Sõber.

Talle sekundeerib korvpallikoondise tagamängija Kristo Saage. "Kui neid on viis tükki duši all ja vänta katsuvad, on veider, aga kui üks mees kuskil nurgas oma asja teeb, siis vahet pole. Mul ükskõik, peaasi, et korvpalli mängida saame," ütleb ta.

Eesti naiste jalgpallikoondise inglasest peatreeneri Keith Boanase sõnul on kapist välja tulemise hirm pigem meestel, sest nad on haavatavamad. "Kindlasti on meestel seda raskem teha. Nende psühholoogia on juba selline, kus kiusamist ja õelust rohkem. Kõlavad kaebused nagu "Ma ei taha olla temaga sama duši all või samas riietusruumis!" Inimesed ei mõista, kui palju see haiget teeb, sest homoseksuaalses isikus pole ju mingit ohtu!" räägib Boanas.

Sõber arvab, et kellegi kapist välja tulek võistkonda dramaatiliselt ei mõjutaks. "Tütar mängis USAs korvpalli, siis tuli välja, et treener on lesbi. Aga mängisid edasi! Ameerikas on kapist välja tulemine väga popp, teisi ei koti, vaid mängivad oma mänge edasi! Vanasti sellest ei räägitud, nüüd pole minu arvates probleemi," lausub Sõber.

Viis aastat Eesti naiste jalgpallikoondist juhendanud Boanas märgib, et kahtlemata on Eestis geidest naisjalgpallureid. "Kas nad peaksid seda avalikkusele ütlema, on nende asi. Mina olen selles suhtes avatud, minu ega minu tiimi poolt pole mingeid eelarvamusi," räägib Boanas.

Mais ja juunis tehtud Eesti Inimõiguste Keskuse uuring näitab aga, et eestlased ei suhtu homoseksualismi kuigi tolerantselt. Näiteks arvab iga kümnes eestlane, et homoseksuaalsus on hälve, haigus või psühholoogiline probleem.

Tolerantsem ajastu

"Meie ühiskonnas on see teema ikka jutuainet pakkuv, sest on igasuguseid. Homovastaseid aktiviste leidub, kuid ma ei usu, et korvpallurid nende hulka kuuluksid," ütleb Saage.

"Kindlasti on Eestil endise Nõukogude Liidu riigina, kus kehtis range kord, raskem sellistest asjadest aru saada. Reaktsiooni ette aimata on võimatu," selgitab Boanas. "Mäletan, et Inglismaal avalikustas mustanahaline jalgpallur Justin Fashanu 90ndatel oma homoseksuaalsuse. Mõni aasta hiljem tegi ta enesetapu. See oli toona. Nüüd oleks ühiskond vast palju aktsepteeritavam."

Homoseksuaalsuse avaldanud meesjalgpallureid tuleb endiselt kokku lugeda ühe käe sõrmedel. Viimane näide on mullu kapist välja tulnud endine Saksamaa koondislane Thomas Hitzlsperger. Naiste seas leiab juhtumeid rohkem. Näiteks avalikustas Inglismaa naiste jalgpallikoondise kapten Casey Stoney hiljuti, et on gei. Mõlemal puhul oli avalikkuse reaktsioon pigem kiitev kui laitev.

"Üheks ohuks on naiivsus ja rumalus. Näiteks sageli arvatakse naiste jalgpalli vaadates, et kõik mängijad on lesbid – jalgpall peaks olema ju meeste mäng! See on kõige šovinistlikum lähenemine üldse!" räägib Boanas. "Paraku on sellised rumalad inimesed olemas ja neid arvamusi ümber lükata on raske. Aga olen nõus, et sportlikus mõttes peab kõik jääma normaalsuse piiridesse. Casey Stoney ei käi platsil suudeldes ringi. Tal ei oleks piinlik kedagi avalikkuses emmata, aga ta on professionaal – tunded jäägu koju, väljakul on vaid jalgpall!"