Nädalavahetusel võis Tallinna maratonil ja sügisjooksul näha sadu jooksjaid. Kes juba 10 kilomeetri distantsi jooksmiseks ette võtab, võiks kaaluda ka pulsikella soetamist. Foto: LAURA OKS
Spordivaria
18. september 2014, 16:08

Pulsikellata võib sportija teha endale karuteene (2)

Endine tippjooksja ja praegu jooksutreeneri ametit pidav Margus Pirksaar on sada protsenti seda meelt, et regulaarselt treenijal peaks olema ka pulsikell.

Põhjus on tegelikult väga lihtne: tavalisel harrastustreenijal puudub oma organismi töövõimest ülevaade. Ehk siis, kui lasta inimene näiteks pulsikellata jooksma, siis millegipärast tahavad kõik kohe hirmsa hooga alustada. „Emotsionaalselt võib see ju tore olla, aga teisest küljest tehakse sellise ülekoormusega organismile ikkagi väga suur karuteene,” selgitab Jooksupartneri eestvedaja Margus Pirksaar.

Tõsi, ainuüksi pulsikella omamisest on treenijal vähe kasu, oluline on teada oma pulsitsoone (anaeroobne ja aeroobne), aga ka maksimaalset pulssi – siis oskab treenija arvestada, millise pulsiga oleks mõistlik ja tervislik treenida. Pirksaarel ajab aga harja punaseks internetis levivad üldsoovitused, kus näiteks maksimaalset pulsisagedust saab arvutada nii, et lahutad arvust 220 inimese vanuse. „Paar nädalat tagasi sain inimesega kokku, kelle maksimumpulss on 165. Kui aga võtame selle 220-miinus-vanus-soovituse aluseks, siis see inimene võib seda järgides enda tervisele kahju teha,” toob Pirksaar näite. Just seetõttu soovitab ta siiski igal vähegi tõsisemalt treenival harrastajal teha koormustesti.

Kuidas aga pulsikella valida? Pirksaare sõnul sõltub kõik harrastaja eesmärgist. Kas siht on läbi joosta näiteks poolmaraton või maraton või piirduda lühemate jooksudistantsidega. Jalgratturitel tuleks kindlasti mõelda GPS-kella peale, sest siis on näha raja trajektoor ja kiirus. Põhimõtteliselt saab jooksuspetsi sõnul hakkama ka kõige lihtsamate pulsikelladega. „Mina siiski kõige lihtsamaid variante ei soovitaks. Pigem võiks olla kell, kus saab ka vaheaegu sisse lüüa,” räägib Pirksaar. Pulsikellad, kus võimalik ka vaheaegu panna, näitavad tema sõnul juba head kvaliteeti. „Kvaliteetse kella hind algab 80–100 eurost, alla selle maksvad kellad kahjuks tavaliselt üle kahe aasta ei kesta,” teab jooksutreener.

Pirksaar kasutab kella Timex Runtrainer 2 ja on mõistagi oma elektroonilise abimehega väga rahul. „Pulsikella puhul meeldib mulle lihtsus. Minu kell on GPS-kell. Kuna mulle meeldib joosta väga mitmesuguseid radu pidi, siis on pärast tore vaadata, et kus ma jooksin ja millise profiiliga oli rada. Samuti saan vaadata kiirust. Tallinna maratoni tempomeistrina sain kella pealt ka tempot jälgida,” räägib Pirksaar oma kellast.

Jooksutreenerina on ta hästi kursis ka igasuguste uute imevidinatega, mis moodsamatele pulsikelladele lisatakse, kuid tema neid tähtsaks ei pea. „Lõpuks kasutame ainult parameetreid, nagu pulss, kiirus ja aeg,” sedastab Pirksaar. Muud vidinad ja lisaseadmed võivad algul tunduda maru vahvad, aga kokkuvõttes jäävad nad tagaplaanile. „Kellatööstus liigub praegu sinnapoole, et kellade hinnad tulevad vaikselt allapoole. Kuna praktiliselt kõikidel pulsikellade tootemarkidel on ka GPS-pulsikellad, siis see on viinud kellade hinnad kõigile kättesaadavaks. Kui alguses sellised kellad välja tulid, olid nad hirmkallid ja suured, siis nüüd on GPS-kellad muutunud õhukesemaks,” leiab Pirksaar, et tehnika pidev areng muudab selle treeningusõpradele tunduvalt kättesaadavamaks.