70aastane maailmameister, kelles pulbitseb noore mehe jõud ja hing (15)

Mihkel teenis hiljuti Tšehhis veteranide maailmameistrivõistlustel kehakaalus kuni 105 kg veenva võidu. Märjamaal elav vägilane kükkis 185 kiloga, lamades surumises sai ta kirja 132,5 ja jõutõmbes 215 kg!

Teadmiseks kiibitsejatele: ka veteranid annavad dopinguproove, nii et keelatud ainete kasutamine ei ole Mihklil mõttessegi tulnud. Ta on söönud oma koduaias kasvatatud mahetooteid.

Eriti imeliseks muudab Mihkli saavutuse fakt, et vähem kui aasta aega tagasi käis ta õlaoperatsioonil ja sportlik tulevik oli siis pehmelt väljendudes hämar.

"Kõõlus oli katki," meenutab Mihkel tagasilööki. "Näitasin arstile pilti võistlusest, kus surusin 150 kilo. Ta ütles: seda sa enam ei tee! Küsisin: aga milleks ma siis siia tulin?"

Kuld vigastuse kiuste

Mõistagi oli Mihkli naasmine võistluskarussellile kõike muud kui meelakkumine. "Väga raske," lausub ta. "Lamades surumises lisasin kilosid kangile kümne kilo kaupa. Küki tegemine oli ka keeruline, käsi ei paindunud korralikult taha. Ainult jõutõmbes polnud erilist takistust. Üks ameeriklane, kes krooniti maailmameistriks vanuseklassis 40–50, ütles mulle: tuled kindlasti tagasi ja oled varasemast parem. See oli suur innustus."

Tegelikult on Mihkel maast madalast harjunud raskustega võitlema ning vajadusel on ta läinud läbi paksu ja vedela. "Iseseisvat elu alustasin 14aastaselt, 16selt töötasin juba tehases," pajatab Tallinna tööstuskooli õppima läinud Mihkel, kes esmalt sirgus Haapsalus ja siis Teenusel.

Esimene karm terviseprobleem tabas Mihklit 1961. aasta aprillis, kui tema kopsust võeti välja üks liiter ja seitsesada grammi vett.

"Raadios öeldi, et inimene lendas kosmosesse ja mina olin sellises seisus," räägib üheksaks kuuks sanatooriumisse järelravile saadetud Mihkel. "Mis ei tapa, see teeb tugevamaks. See on ka minu moto. Kui sul on midagi viga, siis pead sellest lahti saama. Kui tekib haigus, ei tohi käsi üles tõsta – muidu oled läinud. Hakkasin seal vaikselt sportima."

Samamoodi on Mihkel mõelnud ka viimastel aastatel, kui teda on kimbutanud roos. "2008 olin esimest korda selle haigusega kümme päeva haiglas," avaldab ta. "Võttis jala päris alt ära, olin ratastoolis. Kahjuks kipub roos korduma, tänavu pole õnneks olnud."

Keerulistel aegadel on Mihklit aidanud just aastatega tekkinud spordimehe sitkus. Ta on harrastanud kergejõustikku, maadlust, võimlemist, laskmist ja VTK mitmevõistlust, milles tuli Rapla meeskonnaga Eesti meistriks. Muide, esimese diplomi sai ta Haapsalu 1. keskkoolis, kus tema kehalise kasvatuse õpetaja oli legendaarne vehklemistreener Endel Nelis.

"Sa pead nooruses olema väga mitmekülgne, siis tekib korralik baas, et vanema mehena normaalselt spordiga tegelda," sõnab Mihkel. Praegu harjutab ta kolm korda nädalas koos Heino Maistega, kes sai äsjasel MMil kehakaalus kuni 74 kg kuuenda koha.

Jõutõstjana hakkas Mihkel veteranide tiitlivõistlustel osalema 2005. aastal. "Heino hakkas medaleid saama, mina nulle – algul olin üks suuremaid nullimehi," märgib Mihkel naerdes. "Esimese medali võitsin 2007. ja esimese tiitli 2011. aastal (veteranide EMil – toim), toona edestasin nooremaid ja tervemaid mehi."

Väga kirev elutee

Mihkli elu on olnud ülikirev. Usina töömesilasena on ta tegutsenud Teenuse kolhoosis, Märjamaa EPTs ja linnutsehhis ning mitmel teisel tööpostil. Just tema oli siiani edukalt toimiva udusuletööstuse idee autor. Viimased 13 aastat on Mihkel olnud Tallinna tehnikakõrgkooli mehhaanikateaduskonnas õppejõud, Märjamaal juhendab ta ka noori sportlasi.

Abielusadamasse on Mihkel purjetanud kaks korda ning tal on nii esimesest kui ka teisest abielust poeg ja tütar. Tema esimene naine oli lätlanna, sestap on mehel läti keelgi korralikult suus.

"Üks psühholoog on öelnud, et igaüks tahab elust võimalikult kergelt läbi saada," nendib Mihkel muigamisi. "Vahel olen mõelnud, miks mina pean buldooser olema. Tihti on tulnud pressida ülesmäge."

Ometi püsib Mihkel hingelt noor ja hämmastaval kombel on sotsiaalvõrgustikes suhtlemine saanud tema hobiks.

"2010. aastal avastasin enda jaoks Facebooki. See on nagu suur kapp, kus saab oma elu ja mõtted kirja panna ning suhelda kõikide kontinentidega. Olen öökulli tüüpi inimene. Mõnikord istun arvuti ees öösel kella kolmeni. Mis seal pattu salata – paljud kodutööd on jäänud naise õlgadele, aga väljas teen meeste tööd ära."

Ehkki Mihkel mõtles juba 2012. aastal sporditee lõpetamisele, kiikab ta nüüd kindla sihiga tulevikku. "Küki tulemus on teinud suurima taandarengu, aga ma ei ole maha matnud lootust kükkida 225 kiloga," kinnitab Mihkel. "Samas on võistlustel käimine kulukas. Kui sõitsime USAsse, toetas meid vald. Viimati aitas rahaliselt minia."