Hugo Tipner | Kes on Tänaku ja Kruuda suurim vaenlane? (10)

Võidusõitja ainus vaenlane on nähtamatu, hoomamatu – aeg, ütleb Roland Barthes vähetuntud tekstis "Mis on sport?". Siin kannab inimese julgust ja teadmisi vaid üks asi: masin. Üksnes koos masinaga võidetakse, aga niisama hästi võib sõitja sellesama masinaga hukkuda.

Ralli imiteerib nagu iga teinegi sport inimese võitlust ellujäämise nimel. Teadagi, tänapäeval on ohud vähenenud, autosport on taandunud pelgalt etenduseks, aga algne tähendus ja vaatemängulisus peitub kusagil sügavates kihtides endistviisi. Ja mäng surmaga! Sestap kannab tehnikasport vaieldamatult edasi kinnistunud patrialhaalseid dogmasid, eeskätt maskuliinsust. Samal ajal, kui naised sünnitavad, riskivad mehed eluga. Nagu seda tegid isad, vanaisad, vanavanaisad...

Remarque kirjutab: "Rada oli kõigest pisut üle kolme kilomeetri pikk, ent lookles mööda Monte Carlo tänavaid, jooksis joonelt läbi linnasüdame, tegi sadama ümber ringi, tõusis Kasiinomäe otsa ja pööras siis tagasi. Paljudes kohtades oli tänav nii kitsas, et hädavaevu mahtus teisest mööda sõitma, ning kogu distants koosneski peaaegu ainult kurvidest, S-, U- ja V-kurvidest. Võistlejail tuli läbida sada ringi, seega üle kolmesaja kilomeetri, mis tähendas kümneid tuhandeid käiguvahetusi, pidurdusi, kiirendusi, taas käiguvahetusi ja pidurdusi ja kiirendusi."

Rikaste meeste ajaviide kuulub üksindusse. Kui autospordis on midagi positiivset, siis see võiks kuuluda just praegusesse – sügisesse. Insenerid, tehnikud on valmistanud masina, testid on seljataga, nüüd peab sõitja üksinduses võitlema ajaga nagu Marcel Proust või nagu õilis rüütel oma tuuleveskitega. Ja siis asub Kruuda rooli, et võidelda aja, masina ja teega – alles neid võites saab alistada inimrivaali.

Minu esimene saladus. Sõitsime laguneva autoga pimedas maalt koju. Kogu perekond, mina tagaistmel. Mitte keegi peale minu ei teadnud, et tegelikult juhin autot mina! Riskin eluga, endal hirmust tilk püksi tulemas...

Autosport on sport selle piirini, mil kas või viimane vajalik pingutus kuulub inimesele. Olgu sõitja roll kuitahes väike. Ainus häda – ralli ja F1 meenutavad viimasel ajal tõesti teatrit, lavastuse kõik etendused on samasugused, rollid ette teada. Kui mõni näitleja eksib, on see ebaprofessionaalsus.

Kui kaob inimlik faktor, millega kinnistatakse inimese olemuslikku rolli, ei saa enam rääkida spordist. Viimasel ajal tundub, et üha rohkem on spordis tarvis naasta algtõdede juurde. Ehk isegi sport defineerida täiesti uutelt alustelt. See võiks põhineda eetilise ja esteetilise väärtustekogumi potentsiaalil.

Iseenesest võiks rallist autod ära kaotada. Jätta ainult hääle, mida võiks kutsuda sedasi: põrin. Peamine, et siia sügisesse kanduks peale rallisõitjate tulemuste ka vastus küsimusele: miks me selle kõigega siin segases, kaootilises, empaatiavõimetus, enesekeskses olevikus ikkagi tegeleme.

Ja veel, kui enamik spordialad on rohkemal või vähemal määral antiigi pärand, siis missugust vaimsust võiks kanda autosport? Modernse ajastu lapsukene... Jah, aga kas ka postmodernsuse, mida võiks iseloomustada püüdlus säästliku arengu poole?