Hugo Tipner | Kaks Tartut ja Indrek Kelk (2)

Tartu hingab. Ja ses hinguses, tolerantses väljapeetuses tunnen ära kunagise ettekujutuse Tartu akadeemilisest vaimsusest, millest pealinnas tudeerijad pidavat ilma jääma. Meenuvad veel suusamaratonide hommikud lapsepõlves. Varased ärkamised, bussipeatused täis puusuuskadega inimesi, rähm silmanurkades. Aga õnnelikud ja ootusärevuses.

MTÜ Klubi Tartu Maraton on suutnud suusamaratoni vaimsust säilitada ja kanda edasi enda teistele (rahva)üritustele. Ühelt poolt paistab Indrek Kelgu seltskond silma professionaalse korraldusega, Euroopa suuremate sekka kuuluvad suusa- ja rattamaratonid laabuvad nii elukutselistele kui ka harrastajatele ja seda nii võistluspäeval kui ka enne ja pärast (suhtlemine pressiga, reklaam, koostöö kohalike omavalitsustega jne). Ent mis veelgi olulisem, neis pidupäevades on säilinud inimlik lihtsus, korraldusega ei pingutata üle. Kogu MTÜ kodukootud askeldamine loob pideva atmosfääri, mis on üks tugevamaid, sirgeseljalisemaid tervislike eluviiside, liikumisharrastuse vedajaid koduvabariigis.

Hilisõhtune Tartu. Laupäev. Linn läkastab. Kesktänaval (see jalgpallikoondise eelmise peatreeneri nimeline) kohtan vanu tuttavaid. Tervitamine võtab omajagu aega, sest ühes käes on neil põlev sigaret ja teises õllelähker (hakatuseks tuleb ju selgeks teha, kuidas oleks võimalik ühest neist vabaneda, et ulatada terekäsi); mõni tundmatu tuleb ja kallistab – avastan alles mõne hetke pärast, et lisaks pükstele on rummine ka kogu mantel. Treppidel pannakse tatti. Pinkidel topitakse võõrastele kätt püksi.

Metamorfoos – tänavad on täis eri vanuses gravitatsiooniga kimpus olevaid ekspressiivseid kodanikke. Mis on nende eesmärk? Miks nad tänavail laaberdavad? Kas nad kannavad mingeid väärtuseid? Kirjeldavad enda jaoks elu põhitalasid? Keda nad armastavad, kellest hoolivad? Kas tänane õhtu võib mõnele neist saada pikemas perspektiivis positiivses mõttes kuidagigi tähenduslikuks?

Mis kõige kummalisem, need kaks maailma haaravad enda alla küll sellesama ruumiosa, aga nad lõikuvad harva. Üks habras näide: vana koolisemu imestas laupäeva varahommikul, miks need lapsed veel nii hilja üleval on... Elupõletuslik hoolimatuse viirus nõuab tolerantsust, ta tuleb taltsutada kaudselt, ajapikku, sisendada aegamisi elemente teisest Tartust, tutvustada elujõulist empaatial ja hoolivusel põhinevat alternatiivi.

Indrek Kelk esindab – ehk endale teadmatagi – just seda tolerantset vastasleeri, mis ajab oma asja, liigub vaikselt oma eesmärgi suunas, suurendab üha oma ampluaad. Võib-olla on ürituste arvult saavutatud lagi, paljuski ka osalusnumbritelt; aga pühenduvuse ja püsivuse pühendunud püsivus propageerib tervislikke eluviise nagu vähkkasvaja kesk vilksatavat hedonismi. Edasi kantakse inimlikku sõnumit, mida eesti spordis suudab teha veel vaid vutiliit.

Varahommikune Tartu. Pühapäev. Mõtlen, Indrek Kelgul täitub sel kuul 15 aastat Tartu maratoni juhina. Mastaabid on muutunud, osalejate teadlikkus ja hulk sedasamuti. Haigutavast Tartu linnast kodu poole teele asudes mõtlen, et see mees väärib riiklikku teenetemärki. Päris tõsimeeli.