Kuidas sõbrad ja head inimesed on üritanud Värnikut mülkast välja tirida (58)

Kõige kurvem on aga tõsiasi, et sõprade ja lihtsalt heade inimeste jõupingutustest pole loodetud kasu olnud, sest kuldsesse keskikka jõudnud mees liigub valitud rajal lausa jäärapäiselt. Eriti ei ole aidanud ka mitmed ravid meditsiiniasutustes, mille nimede avalikustamine ületaks hea tava piiri. Aga anname sõna neile, kes on Värnikuga kokku puutunud viimasel ajal või murrangulistel eluetappidel.

Sulev Lepik: Andrus pole soovinud kehvast seisust välja rabelda

Endine tippodaviskaja ja Värniku kunagine treener Sulev Lepik on praegu üks väheseid inimesi, kes proovib eksmaailmameistrit nõiaringist välja aidata. Ta suhtleb ka keerulise hoolealuse emaga.

„Peale minu on Andrusele tööd otsinud Aivar Karotamm, Erich Teigamägi, Toomas Savi ja mitmed teisedki," räägib Lepik. „Paljud on üritanud teda omamoodi aidata. Keegi ei saa ju Andrust käe kõrvale võtta, tegu pole väikse lapsega. Oleme talle isegi tööd leidnud, kuid need ametid ei ole sobinud."

Kõige rohkem võimalusi on välja pakkunud siiski Lepik. „Kui Andrus maja maha müüs, siis soovitasin teha Värniku-nimelise kohviku. Minu meelest olnuks see raha investeerimiseks hea variant," arutleb ta.

Eri põhjustel pole asja saanud ka massööriks õppimisest ja jõusaali üldfüüsilise ettevalmistuse treeneri kutse omandamisest. „Mõistan, et Andrusel on keeruline Eestis tööturule minna, see tekitab kahtlusi ja eelarvamusi. Samas pakkusin talle võimalust sõita Soome minu sõbra juurde – seal saaks korralikku palka ja keegi ei tunneks teda."

Miks Lepik nii innukalt Värnikule päästerõngast pakub? „Ma tahan teda lihtsalt aidata," kõlab vastus. „Inimene on ka hullematest olukordadest välja tulnud, aga ta peab seda ise tahtma. Vähemalt siiani tundub, et Andrus pole soovinud kehvast seisust välja rabelda."

Lepik osutab kehvadele valikutele, mida Värnik on senisel eluteel langetanud. „Ta on tunnistanud, et valis valed sõbrad," nendib Lepik. „Kus on need niinimetatud kotipoisid nüüd, kui Andrusel raske on? Eks see ole tüüpiline, et kui sportlane on tipus, siis üritavad paljud talle külje alla ujuda. Andrus käristas toonastele sõpradele kõvasti välja, praegu on nad ta hüljanud."

Erich Teigamägi: kõik ootasid Andrust ikka staadionile tagasi

Eesti Kergejõustikuliidu president Erich Teigamägi on viimasel ajal Värnikuga harva ühendust saanud, aga olulisega on ta kursis.

„Peamine teave tema käekäigu kohta tuleb Sulevilt (Lepik), kellel olen ka palunud igast olulisest seigast võimalusel teada anda. Sulevi kannatlikkust ja empaatiavõimet tuleb tunnustada, ta on olnud Andrusele hea sõber ja meile koostööpartner.

Perioodil 2012–2013 oli meie suhtlus Andrusega tihedam, üritasime teda kaasata alaliidu tegemistesse, samuti kohtusime mitu korda isiklikult, ajasime peamiselt juttu ühest ja teisest, samuti sellest, kas ja kuidas saavad tema väiksemate ning suuremate probleemide puhul aidata alaliit või alaliiduga seotud inimesed.

Üritasin mitu korda Andrust saada nõusse osalema alaliidu üritustel, nii võistlustel pealtvaataja kui mõnel pidulikumal puhul tseremoonia osalisena, kahjuks sellise koostööni me ei jõudnud. Usun, et lähimineviku tippsportlasena pakub Andrus huvi meie ala fännidele. Samuti on soov, et ta tunneks end seotuna kergejõustikuga, alaga, mis on tema esituses pakkunud palju rõõmu nii publikule kui ka talle endale.

Kahju, et sporditee lõpetamine on tema elukäigule mõjunud sedavõrd, et enamasti peame avalikkuse ette jõudvate uudiste puhul lugema negatiivset. Ilmselt vajanuks ta siis, kui ei soovinud enam võistlussporti teha, rohkem tuge kaasaelajatelt, sõpradelt, treeningukaaslastelt, ka alaliidult.

Kõik ootasid teda ikka staadionile tagasi, aga vähesed teadsid või aimasid, miks ta ei tule. Mäletan, et mingil ajal püüdsid kümned odaviske ja kergejõustikuga seotud inimesed teda sõna või teoga aidata, kuid kas abi oli hiline või ei tihanud eksmaailmameister võimalust ära kasutada, seda oskab ehk Andu ise kuidagi kommenteerida."

Heiko Väät: pärast Helsingi MMi jäi aeg Andu jaoks seisma

Tallinnas Audentese spordigümnaasiumis odavisketreenerina töötav Heiko Väät  tunneb Värnikut 1997. aasta sügisest, kui Antslas sirgunud noor sportlane tuli Tallinna harjutama. Nad rassisid koos ligi viis aastat, said sõbraks ja hiljem oli Väät ka Värniku juhendaja.

„Andrus kannatas pikka ja tugevat tööd ning see ta sihile viiski," ütleb Väät. „Toomas Merila pani talle korraliku vundamendi. Mingil ajal tekkis Andul paar asjalikku sõpra, kes käisid treeninguid filmimas – mitu pead on ikka mitu pead."

Ühtlasi osutab Väät eksmaailmameistri soojale südamele. „Kui mul oli vaja mingit abi, siis Andu kohe tuli. Näiteks aitas kolida ja kutsus mitu sõpragi kaasa. Tegelikult on ta hea inimene. Abist pole Andu kunagi keeldunud. Ja kui ta külla tuli, siis võttis alati midagi kaasa. Parimatel päevadel andis spordivarustust ka teistele. Need teod ei unune kunagi ja seepärast olen üritanud teda võimaluste piires aidata."

Väät aitas Värnikule Audenteses treenerikohta luua ja loovutas juhendamiseks ka mõne oma õpilase. „Poisid olid väga õnnelikud, aga see katsetus jäi lühiajaliseks. Ei teagi, miks."

Samas lisab Väät: „Nalja-, napsu- ja naistemees on Andu kogu aeg olnud. Eks see ole vist... Ma ei tea, kas just saatuslikuks saanud, kuid mingi jälje on see kindlasti jätnud. Üritasime ikka Andule öelda: jää ühele pruudile pidama, aga niisugune elufilosoofia ilmselt ei sobinud talle."

Värnikuga kohtus Väät viimati eelmisel aastal. „Ta elas paar päeva minu juures. Toona rääkis põhiliselt Andu, mina olin kuulaja rollis. Tundub, et pärast Helsingi MMi jäi aeg tema jaoks seisma – ta pole sellest maailmameistri mullist välja saanud," avaldab Väät. „Ometi peavad kõik pärast sporditee lõppu alustama puhtalt lehelt. See on uus elu, millele tuleb julgelt vastu minna. Andul on ilmselt julgusest puudu jäänud. Ei oskagi öelda, kas Andu on selleks võimeline. Kindlasti nõuab see temalt tohutut eneseületust."

Aivar Karotamm: pöördepunkt oli 2004. aasta terviserike

Kergejõustikumänedžer Aivar Karotamm on veendunud, et Värnikule sai saatuslikuks kümne aasta tagune terviserike, mis esmalt väljendus ägedas allergiahoos ja hiljem paanikahoogudes.

Karotamm sõitis toona juba Käärikult Tallinna, kui kuulis Värniku treenerilt Heino Puustelt, et olümpiaks valmistunud odaviskaja viidi haiglasse.

„2004. aasta terviserike oli pöördepunkt," räägib Karotamm. „See hirm jäi Andrusele sisse. Järgmisel aastal käis ta viisteist korda arsti juures ja kutsus sageli kiirabi. Paanikahoog tekkis ka maailmameistrivõistluste finaalipäeval. Hirmutunne on muutnud ta alkoholisõltlaseks – mingil määral aitab joomine paanikast võitu saada, paraku pole see probleemi lahendamiseks õige tegevus."

Karotamme hinnangul on Värniku vähikäigus oma roll ka meedial. „Ajakirjandus on igal võimalusel Andrusele põrutanud ja otsinud kollast, tegelikult ta pole nii paha poiss. Andrus rohkem mängis kõva meest – see oli nali, Antsla huumor, mida paljud ei mõistnud. Samas pole tõelised sõbrad teda hüljanud. Olnuks Andrus tõbras, ei sooviks keegi teda aidata. Olen ka ise talle raha andnud ega oota seda tagasi. Kahjuks ma ei tea, milleks see kulub."

Viimati kohtus Karotamm Värnikuga tänavu märtsis, kui eksmaailmameister koos Sulev Lepikuga tal külas käis.

„Praegu on põhiküsimus, kuidas Andrust päästa," rõhutab Karotamm, kes andis toona Värnikule ka spordivarustust. „Kõige parem, kui ta läheks tööle. Aga ta pelgab, et sellest tekivad jälle probleemid. Igasugust jama on juba niigi üles keerutatud. Kord Andrus rääkis, et kui tuli haiglast ravilt, läks ta mere äärde jalutama. Siis kõndis üks joodik vastu ja hõikas: näe, Värnik! Eks niisugused asjad tekitavad lisapingeid. Ma ei teagi, mis Andrusest saab. Kui kõik nii jätkub, lõpeb elu tema jaoks halvasti."

Indrek Tustit: meie tahame, et Andrus ei jooks ja läheks tööle

Mainekas füsioterapeut Indrek Tustit oli 2004. aasta Ateena olümpia eel Käärikul, kui Värnikul tekkis äge allergiahoog ja ta viidi haiglasse.

„Andrus tuli trepist alla ja ütles: vaata–vaata, täiesti paistes," meenutab Tustit dramaatilisi sündmusi. „Kuna tal oli jalavigastus, siis arvasin, et probleem on jalaga, aga hoopis nägu oli paistes. Raske öelda, millest niisugune allergiline rektsioon võis tekkida. Arstid arvasid, et valuvaigistite võtmisest."

Tustit ei nõustu arvamusega, et Värniku allakäigu põhjusi tuleks kõige otsesemalt seostada toonase terviserikkega.

„Jah, pärast seda jäid teda kimbutama paanikahood ning ta hakkas kartma lennusõitu," mõtiskleb Tustit. „Aga nii palju kui mina tean, allus haigus päris hästi tablettidele, mida arstid talle kirjutasid. Iseenesest poleks neid paanikahoogusid tohtinud tekkida."

Tustit osutab, et karjääri parima etteaste tegi Värnik aasta pärast nimetatud juhtumit, triumfeerides Helsingis maailmameistrina. „See näitab, et ta võinuks samal tasemel jätkata," lausub Tustit.

Hiljem pole füsioterapeut Värnikuga eriti kokku puutunud, mõistagi on ta kursis tema kurva käekäiguga. „Meie tahame, et ta ei jooks ja läheks tööle," räägib Tustit. „Aga me ei tea, mida ta ise soovib. Võib–olla see pole tema huvi, võib–olla talle meeldibki nii elada? Kui inimene tahab end uputada, leiab ta selleks võimaluse. Võime ta ühe või kaks korda pinnale tõmmata, kuid lõpuks läheb ikka põhja."

Tustitil on Värnikust siiralt kahju. „Iseloomult pole Andrus halb inimene. Kõrvalt on kõike väga kurb vaadata. Tean, et paljud on püüdnud teda aidata. Täpsemalt oskavad rääkida Aleksander Tammert ja mu parim sõber Leho Rennit."

Aleksander Tammert: tuleks kasutada äärmuslike ravivõtteid

Kettaheite olümpiapronks Aleksander Tammert on Värnikut toetanud nii rahaliselt kui ka heade mõtetega, ent nüüd laiutab temagi nõutult käsi ning avaldab lootust, et eksmaailmameistri võib päästa pikaajaline ja tõhus meditsiiniline ravi.

„See on keeruline, väga raske juhtum," räägib Tammert. „Eks ma ole Andrusega nii välismaal kui ka Eestis laagrites ning võistlustel käinud. Ta on kogu aeg eriline inimene olnud – kärsitu, mitte kõige rahulikuma loomuga. Aga olen Andrusest natuke vanem ja mind ta varem ikka kuulas."

Samas tunnistab Tammert, et juba kaks aastat pole ta Värniku tegemistega kursis. „Meil oli side, aga ühtäkki sain aru, et tal ei ole teiste abi vaja. Kui ma Andrusele midagi soovitasin, võis ta öelda, et plaan on hea ja teeme nii, kuid lõppkokkuvõttes ei näinud ma muutust paremuse suunas."

Tammert lisab: „Kahju, et nii on läinud ja et keegi pole suutnud aidata. Südame poolest Andrus halb polnud, kuigi vahel tegi krutskeid. Tal oli oma seltskond, kus ta oli liider, paraku ei leidunud inimest, keda ta kuulanuks. Võib–olla on olukord läinud nii hulluks seetõttu, et ta ise ei saa aru, kui tõsine seis tegelikult on."

Kuidas tuleks Värnikut aidata? „Ilmselt oleks pidanud psühholoog või psühhiaater talle märgatavalt varem abi osutama," arutleb Tammert. „Juba aastatel 2005 ja 2006 oli tema elus tormiseid päevi. Enam lihtsalt sõprade sekkumine ei aita. Võib–olla on vaja tugiisikut, kes temaga tegeleks ja suunaks ravile. Rihma nagu mõnele lapsele talle anda ei saa. Arvestades olukorra tõsidust, tuleks kasutada äärmuslike ravivõtteid – vahel pannakse ju inimene pikemaks ajaks raviasutusse luku taha!"

Leho Rennit: enam ma Andrust ei haletse

Ettevõtja ja spordimees Leho Rennit pingutas Värniku päästmise huvides maksimaalselt, ent tema usalduskrediidi hävitas endise odaviskaja vassimine.

„Olen teinud kõike, mida vaja oli," räägib Rennit siiralt. „Maksin, et Andrus saaks jõusaalis harjutada, ostsin talle jõujooke. Aitasin tal ravida kõige hullemaid pohmelle ja ostsin isegi viina. Mul oli Andrusega kergem rääkida, sest olen ka ise joodik olnud ning tean neid probleeme."

Korra nägi Rennit tunneli lõpus valguskiirt. „Tundsin, et suudan Andruse ära rääkida ja et ta tuleb Kadriorgu võistlema," lausub ta. „Mu kannatus katkes siis, kui ta valetas, et käib spordiklubis Sparta harjutamas. Andrus saatis sõnumi, et on trennis. Palusin inimestel seda kontrollida, paraku selgus, et teda seal ikkagi pole."

Rennit jätkab pärast mõttepausi: „Kahju, kuid Andruse ego on nii suur. Ta ei suutnud üle olla sellest, et pole enam sama tugev nagu varem. Spordiringkonnad hoiavad kokku ja aitavad hätta sattunud inimesi – olgu see siis Andruse sugune endine tippsportlane või mõni väiksem tegija. Aga enam ma Andrust ei haletse, nüüd ajab juba vihale, et ta ei ole tahtnud end parandada."

Värnik – kõva mees, kes oskas oma lihtsa elu keeruliseks elada

Andrus Värnik oli suur sportlane, kes kasvas odaga kokku ja teadis kaugele viskamise nippe. Treenerid Toomas Merila ja Heino Puuste suutsid ta nii liikuma panna, et eestlastest ei ole keegi tema saavutustele ligilähedalegi jõudnud.

Eks Andrus otsis seda viset ja tunnet viimastelgi võistlustel, kuid kahjuks jäi viisakas punkt karjäärile panemata ja siiani ei ole olnud võimalust, et teda pakutud emotsioonide eest tänada.

Mulle näitas Andrus spordi ettearvamatuse poolt 2005. aasta MMil. Patsutasin enne neljandat vooru tema abilisele Eero Kiidlile õlale ja ütlesin lohutuseks, et võistlusi tuleb veel. Tõesti ei olnud näha, et sealt midagi tuleb. Ja Andrus tegi just siis seda, mida paljud ei osanud enam oodata ega uskuda – viskas vihmas ja vastutuulega end liidriks ning tuli maailmameistriks!

Ta oli kõva mees, kes oskas oma lihtsa elu keeruliseks elada. Siinkohal üks lugu, mis nüüd tundub üsna naljakas. See oli pärast 2003. aasta MMi, kus Andrus võitis hõbemedali 85.17ga. Meie kergejõustiku tipphetk tuli ala populariseerimiseks ära kasutada. Kinkisime koolidele viskepalle ja odasid. Esimesena külastasime Andruse kodukoha Antsla kooli.

Üritus algas kell 11, päev enne seda kooskõlastas Anu Säärits ETV huvides detaile ja küsis veel kord, kas on ikka kindel, et ka Andrus tuleb. Telebuss pidi järgmisel hommikul kella poole seitsme ajal Antsla poole sõitma. Mul ei olnud põhjust kahelda, kuna nimetatud ürituse korraldamine oli pikalt ette planeeritud ja kokkulepped olid olemas. Andrus pidi tulema kuskilt võistluselt ja otse üle küsida ei saanud. Öösel poole ühe ajal sain temalt sõnumi: „Pikk reis, väsinud, kahju.". Pärast sõnumi saabumist helistasin kohe Andrusele, kuid tema mobiiltelefon oli juba välja lülitatud.

Hommikul kell 7.15 võtsin auto peale treener Merila ning abilisena Taavi Esperki. Andrust polnud. Telefon oli ikka välja lülitatud ja keegi ei teadnud, kus ta elab. Merila aimas piirkonda ja maja. Sõitsin juhiste järgi, kuni leidsin Andruse toetaja kirjadega auto ühe trepikoja eest. Küsisin trepikoja uksest väljunud proualt, kas ta teab, kus odamees elab, nii jõudsingi õige ukse taha.

Uks polnud lukus ja julge mehena astusin sisse. Ajasin Andruse üles. Ta oli üllatunud ning riietumise aja rääkis tõstjast toakaaslasele, et see on uskumatu lugu. Pärast kaheksat saime Tallinnast minema, üksteist olime Antslas. Andrus ei suutnud ikka veel varjata imestust, et oli jõudnud Antslasse.

Erik Pallase, Eesti Kergejõustikuliidu endine pesekretär