Kui lööb, siis armastab! (7)

Seejärel lohistas Ray Rice ta elutu keha liftist välja ja püüdis turgutada. Sellele vaatamata abiellus Janay temaga paar päeva hiljem ja toetab oma meest siiani, väites, et ta teenis ise selle tou ära. Nüüd loen siitsamast Õhtulehest, et ka Triin Tulev naases peale peksa saamist ja beebi kaotust oma kaasa juurde tagasi.

Pean nentima, et selliste naiste jaoks mul empaatia puudub. Mul on küll kahju, et nad sellise vägivallaga üldse kokku puutusid, ent ise vabatahtlikult samasse situatsiooni tagasi pöörduda on neist sama loll, kui püüda juba kord sind purenud marutaudist peni aina uuesti kallistada.

Statistika andmete kohaselt kogeb Ameerika Ühendriikides iga 9 sekundi jooksul mõni naine perevägivalda. Elukaaslase poolt peksa saamine on naiste jaoks number üks kehavigastuste allikas. Rohem kui autoavariid, kallaletungid tänaval ja vägistamised kokku. Iga päev mõrvatakse USA keskmiselt kolm naist oma mehe poolt.

Meestest, kes lapsena on oma vanemate kakluseid pealt näinud, sirgub kaks korda tõenäolisemalt ise ka vägivallatseja, kui rahulikust perest pärit poiss. Kõige muret-tekitavam statistika on aga see, et üle poolte naistest ei pöördu kunagi politsei või nõustamiskeskuse poole. Miks? On tegemist valehäbiga? Et kuidas ma sain nii loll olla, et lasin end niimoodi alandada lasta? Täiesti arusaamatu tundub mulle situatsioon, kus naine end jalamatina laseb kohelda, kui teda mehega veel abielu ega lapsedki ei seo.

Kahjuks on paljudel naistel alaväärsus kompleks seotud Ema Theresa sündroomiga - las ma aitan sind, sa vaene patune. Rääkimata nartsismist, kus vaese kannataja roll on ainus mood tähelepanu kerjata. Ent olgem ausad, kõige suurem põhjus nii siin, kui ka absoluutselt iga poliitilise otsuse juures on ´´Cui bono`` --- ehk kuhu raha liigub.

Raha võrdub võimuga. Kui naine ei ole majanduslikult iseseisev, on ta oma võimu käest andnud. Ka kõige ilusam muinasjutt võib üleöö koshmaariks muutuda ja kui naisel pole piisavat sissetulekut ja majanduslikku turvalisust, et kasvõi keset ööd lapsed kaasa haarata ja kaks kätt taskus, vägivallatseja eest igaveseks pageda... no siis peab ta ainult iseennast süüdistama. Isegi igal kodust väljaspool mittetöötaval koduperenaisel peaks olema niipalju mehe eest salaja sukasäärde kogutud olema, et saaks vähemalt kuu aega kuidagimoodi iseseisvalt ära elada. Igaks juhuks. Nii nagu iga teema puhul, millest kirjutanud olen, ei heieta ma retooriliselt.

Ma ei söendaks kirjutada teemadel, millel mul enda isiklik kogemus puudub. Nii saan väita, et kui keegi kunagi mu vastu kätt esimest korda tõstis, olgugi et tegemist sümboolse aktiga, kus ma vigastada ei saanud, jäi see kohe ja jalamait ka tema viimaseks.

Samuti olen kohe ja jalamait pikalt saatnud muidu igati ontliku peigmehe, kes üritas mulle hakata ette dikteerima, mismoodi ma riietuma peaksin. Kontrollifriigid alustavad just nii, pisiasjadega. Järgmiseks oleks ta mulle ütelnud, kellega ma sõbrustada võiksin, mis kell kodus peaksin olema jne. No thank you!

Nii nagu isade püha kohustus peaks olema oma poegadele eeskuju näidata, kuida nad nende emasid kohtlevad, nii peaksid kõik emad oma tütardesse sisendma eneseväärikust ja majanduslikku iseseisvust. Samal teemal - loomulikult toimib ka vastupidine tendents, kus naine on oma mehe tallaaluseks muutnud. Ka siin kehtib printsiip, et vägivallatseja, olgu see siis emotsionaalne või füüsiline, testib oma piire ja näägutab-keelab-käsib täpselt nii palju, kui ta ohver lubab.

See on iga indiviidi, nii emase kui isase, enda otsustada, mida ta tolereerib ja ja mida mitte. Ja kui sa ise lased endale pähe s....da, siis pole vaja üldsuse kaastunnet kerjata.