Miks on paljud Eesti tippsportlased kuulutanud homodele püha ristisõja, arutleb Märt Roosna.Foto: DJORDJE KOJADINOVIC
Spordiblogi
11. oktoober 2014, 19:14

Märt Roosna | Miks paljud Eesti tippsportlased on kuulutanud homodele püha ristisõja? (53)

Ajal, mil Eesti oli (ja on) kooseluseaduse üle võitlemise ajaks sõjakalt kahte lehte laiali tõmbunud, ronisid mitmed meie endised ja praegused spordiässad homovastaste eeskõnelejatena vabatahtlikult barrikaadidele ja andsid armutult verbaalset tuld. Kurb. Nii mõnigi armastatud sangar näitas oma teist palet – sallimatut, mõistmatut, vaenulikku, armutut.

Segase signaali saatis avalikkusele kogu debati üheks võtmefiguuriks olnud endine kümnevõistleja Erki Nool. Esiti oli ta homoseksuaalidest rääkides püha viha täis. Koos parteikaaslase Priit Sibulaga telliti ja aidati rahastada ka antud küsimuses läbi viidud arvamusuuringut. Ja ometi: kui stardipauk käis, siis mees, kes kümnevõistlejana suutis alati ka vigastustest hoolimata lõpuni vastu pidada, ei olnud ülepea kohal! Tema vastuhääl jäi seadusele andmata, sest olümpiavõitja viibis samal ajal Euroopa Kergejõustikuliidu aastakonverentsil. "Eelnevate päevade hääletused näitasid ära lõpliku tulemuse. Lisaks oli saalis liiga palju mittehääletajaid, kes kontrollisid olukorda, et seadus vastu võetaks," põhjendas Nool Facebooki vahendusel, et kuigi seadus võeti vastu häältega 40:38, siis tegelikult oli asi märksa kindlam – nii mõnigi pooldaja lihtsalt hoidis madalat profiili. Mitte et see praeguse loo kontekstis oluline oleks, kuid tuleb mainida, et see käik ei jäta Noolest kui poliitikust eriti usaldusväärset muljet. Olgem ausad: võitlus "traditsioonilise perekonna eest" ongi olnud see teema, kus Nool on kõige rohkem sõna võtnud, pildis olnud. Ja nüüd siis kanti eksatleedi nime taha protokolli spordikeeles märge DNS (did not start). Tahaks loota, et ehk lõi tema homofoobia viimasel hetkel lihtsalt kõikuma.

Küll aga oli kohal üks teine Eesti rekordimees – jooksusuurus Tiidrek Nurme, kes käis kooseluseaduse arutelu eel Toompeal meelt avaldamas. Üksinda. Kaasas plakat sildiga "Palume lugupidamist rahva arvamuse suhtes!". Nuta või naera, igatahes meedia sai kondi hambusse. Kogu austuse juures Nurme vastu pean kordama äraleierdatud mõttetera: liigne agarus on vahel ogarus. Sügavalt usklik lidumisgeenius võttis homoseksuaalsusega võitluse oma südameasjaks, võttes sotsiaalmeedias korduvalt sel teemal kategooriliselt sõna. Tiidrek, mis asi see on, mille eest sa nii kirglikult sõdid? Mine pisut oma isiklikus ajaloos tagasi. Meenuta oma ulakat nooruspõlve, mis päädis kaheksakuulise istumisega noortevanglas. Meenuta, kuidas sa leidsid oma pääsetee jumalas. Ja meenuta, kuidas Eestis on tuhandeid inimesi, kes igapäevaselt irvitavad usklike üle. Ka sinu üle. Aga see pole sulle oluline, sest sa leidsid oma tee. Sul on täna kindel jalgealune. Ja nüüd mõtle nendele homoseksuaalsetele inimestele, keda meie ühiskonnas samuti igapäevaselt mõnitatakse, tõrjutakse. Nad lihtsalt püüavad teha seda, mida me kõik – saada oma eluga kuidagi hakkama. Kas tõesti on kristlik nende inimeste elu kuulutada „valeks", "ebanormaalseks" ja "haigeks"? Tiidrek, kui sa suvel said Eesti meistrivõistlustel 5000 meetri jooksus üllatuskaotuse Roman Fostilt ja hiljem ebaeestlasliku otsekohesusega teatasid, et oled ise süüdi, kuna alahindasid vastast, mõtlesin: milline Suur Sportlane! Ma kangesti tahaks mõelda sinust ka kui Suurest Inimesest. Ma loodan, et sa jõuad sinna. Tean, et sul on hea süda ning oled tõestanud oma arenguvõimelisust.

Mitte küll nii jõuliselt, aga ikkagi regulaarselt pommitab Facebookis homosid ka legendaarne kolmikhüppe olümpiavõitja Jaak Uudmäe. Ikka talle omaselt: sõnaosavalt, humoorikalt, ent ometi ilma igasuguse empaatiavõimeta – nätaki, nätaki, nätaki. Mul oleks isegi kiviseina kahju niimoodi nüpeldada. Neil on ju ka tunded? Nad on ju samasugused inimesed?! Eks Uudmäe puhul tule passi vaadata. Temaealistel on raske lahti lasta sisuliselt terve elu jooksul kuuldud mantrast.

Võtsin ühe Uudmäe postituse all sõna ja palusin, et keegi esitaks mulle kas või ühe ümberlükkamatu argumendi, miks samast soost inimese armastamine on vale ja põlastusväärne. Ma personaalselt kah ei mõista lõpuni homoseksuaalsuse olemust, kuid ma ei näe põhjust selle olemasolu eitada või halvustada ega saa aru, miks see kedagi nõnda valuliselt häirima peaks. Seepeale teatas Eesti vasaraheite rekordinaine Maris Rõngelep lakooniliselt: "See ei ole looduslikult normaalne! Nii lihtne see ongi." (Muide, tõe huvides tuleb lisada, et Maris hiljem pehmendas oma sõnavõttu, selgitades, et pole radikaalselt mitte geide, vaid konkreetselt antud seaduse vastu). Selgitasin Marisele, et maailma rahvaarv on 15 aastaga kasvanud miljardi võrra. Et sellise kasvu jätkudes kummitavad meid kõikvõimalikud ressursipuudused. Et järsku on see hoopis osa looduse suurest plaanist – optimeerida homoseksuaalsuse abil inimkonna suurust? Ja üldse on „loodusliku normaalsuse" vaatevinklist inimene ju nagunii planeedi suurim kurjajuur. Muide, ka Marise puhul turgatas mulle pähe, kuidas inimene, kes ise nii vapralt on trotsinud ja muuta katsunud levinud eelarvamust, et vasaraheide ei sobi naisterahvale, nüüd nii empaatiavõimetu on.

Kui seadus riigikogus läbi läks, tõmbas endine vormelistaar Marko Asmer Facebookis pahinal vee peale kõigile ja kõigele (homodele, Erki Noolele, Eesti riigile), lõpetades oma geivaenuliku postituse "surematute" sõnadega: "Elagu peded" Nojah. Mõtte- ja sõnavabadus meil ju on. Tundub, et vihkamisvabadus samuti. Aga aru ma ei saa, miks meie atleedid need ühed kõige verisemad ja kompromissitumad vaenajad on? Olgem oma hirmudest üle ja tulgem vihakookonist välja! Unustagem sõnad "pede", "neeger", "tibla" ja vaadelgem iga inimest enne hinnangu andmist eraldi.

Ilmselt teen ma sedasi üldistades paljudele sportlastele liiga. Kõik pole ühe vitsaga löödud. Õnneks. Lihtsalt vastalised on rohkem silma paistnud. Vabandan nende teiste ees, keda see jutt ei puuduta. Ühtlasi avaldan personaalselt lugupidamist korvpalluri ja Postimehe spordireporterina tuntud Mariel Gregorile, kes tegi väga vapra sammu – kirjutas leheveergudel avameelselt, et elab juba pikemat aega koos naisega. Respekt, Mariel! Sisemist jõudu nõudis see käik eelkõige seetõttu, et Postimehe sporditoimetuse juht on raadioeetris korduvalt homoseksuaale alavääristanud ja isegi suisa mõnitanud. Loodetavasti lööb tubli ja toreda kolleegi julgus tolle tegelase arusaamistesse tillukese mõra.

Head sportlased ja spordiinimesed, homoseksuaalsed inimesed on teie keskel. Tahate või mitte. Palliplatsil, maadlusmatil, kettaringis. Neid on õige mitmeid. Ja nad ei ole teistest halvemad. Ega paremad. Lihtsalt veidi teistsugused. Ärge muretsege – elu läheb edasi!