Ott Järvela | Inglismaa fänniarmee sümboliseerib austust väärivat traditsiooni (6)

Ning need pole kuulsustega klõpsitud hägused egoselfi-fotod, vaid kirkad ja ausad jalgpalli-elamused, kus Sinisärgid on enamasti kuulsale vastasele väärika lahingu andnud. Meil on jalgpalli-lähiminevikku, mida heldimusega meenutada, aga ometi oli eilne Inglismaa külaskäik erilise hõnguga.

Jalgpalli leiutanud riigiga käib kaasas eriline aura ka siis, kui nende rahvusmeeskond on maailma absoluutsest tipust kaugel. Ühegi teise riigiga pole Eestisse saabunud nii suurt fänniarmeed, mis (ilmselt seda endale teadvustamata) sümboliseerib traditsiooni, millest Inglismaa jalgpall vaatamata mitmetele probleemidele (konflikt klubid vs koondis, klubide varaline kihistumine, staaride kaugenemine fännidest) endiselt nõretab.

Kui vaadata eile Tallinna raekojal, vanalinna baaride ja pubide juures ning inglaste fännisektoris seisnud Inglismaa lippudele kirjutatud tekste, võis näha nimesid Woking FC, Wigan Athletic, Notts County, Oxford Town, Brighton and Hobe Albion. Need on klubid, kelle fännidele on võõras Manchester Unitedi, Arsenali ja Chelsea'ga kaasas käiv sära ja pidev kokkupuude Euroopa tippklubidega.

Just sellise väikeste ja vähetuntud klubide toetajad moodustavad Inglismaa koondise fänniarmee tuumiku. Objektiivselt vaadates puudub nende vutireisides ja sinna kulutavates suurtes rahasummades ratsionaalne põhjus (Inglismaa ei mängi ju tiitlitele, vaid loodab finaalturniiril alagrupist edasi pääseda), aga seda tehakse, sest nii on asjad alati olnud.

Samal põhjusel – nii on asjad alati olnud – käivad (näiteks) Bristolis elavad John, Jim ja Steven igal teisel laupäeval kaasa elamas oma armastatud Roversile, kuigi telekas näitab lõputut valikut Inglismaa ja Euroopa tippjalgpalli. Säärane eluterve, mitte kedagi diskrimineeriv, vaid vastupidi, iga osalise erilisust hindav konservatiivsus on üha kiiremaks muutuvas (jalgpalli)maailmas väärtus, mis väärib austust ja kaitsmist.

Inglismaa jalgpalliajakirjandus on järjepidevalt teritanud hammast Euroopa valiksarja süsteemi kallal. Leitakse, et Inglismaa-sugused hiiud ei peaks madistama kääbustega (nagu San Marino, keda neljapäeval 5:0 nüpeldati), vaid nood peaksid mängima eelkvalifikatsiooni. Säärane vaatenurk on isekas, kõrk ja jalgpalli sünnimaale ebakohane.

Õnneks kinnitas karjääri jooksul nii Rootsis, Šveitsis kui ka Soomes töötanud Inglismaa peatreeneri Roy Hodgsoni poolt enne mängu Eestiga öeldu, et Albioni vutijuhid ei kipu kaasa minema sealse meediaga. „Eelkvalifikatsioon tekitaks moraalse probleemi: miks on mõned riigid vähem väärtuslikud kui teised. Mind praegune süsteem ei sega ja Inglismaa jaoks pole probleem kohtuda valiksarjas koondistega nagu näiteks San Marino," sõnas Hodgson.

Õige. Jalgpall kuulubki kõigile. Nii suurtele kui ka väikestele ning eile Lillekülas külalismeeskonda toetanud väikeklubide Tamworthi, Cheltenhami ja Luton Towni fännid meenutasid ja tõestasid, et Inglismaa jalgpalli väärikus pole vaatamata koondise kehvadele aegadele kadunud.