Korvpall

Brooklyn Netsi kaks Achilleuse kõõlust ei taha veel alla anda (1)

Otto Oliver Olgo, 13. oktoober 2014, 23:31
Deron WilliamsFoto: AP / Scanpix
Just sellel päeval hakkas esimese mehena maailmas plutooniumi tootma doktor Glenn T. Seaborg. Grupp Ameerika Ühendriikide sõdureid jõudis Iwo Jima lahingus Suribachi mäe tippu ja heiskasid seal kodumaa lipu, mille jäädvustus on jänkide sõjaajaloos üks olulisemaid. Eesti Päästekomitee kuulutas Pärnus välja iseseivusmanifesti. 23. veebruar on paistnud silma mitme märkimisväärse sündmusega, mis läinud ajalooürikutesse.

NBA ajaloos tähistab 23. veebruar 2011. aastal päeva, mil tol ajal veel New Jersey Netsiks kutsutud meeskond sai vahetustehingu kaudu endale Utah Jazzi kõrgelt hinnatud mängujuhi, Deron Williamsi. Mehe, keda veel alles mõned aastad tagasi peeti fenomenaalse Chris Pauli ainsaks konkurendiks omal positsioonil.

Esimesed mängud Netsi ridades tõotasid vinget tulevikku meeskonna jaoks, kes valmistus kolima Brooklyni linnaossa New Yorki metropolis. Williams (NBA-s tuntud enamasti hüüdnime D-Will järgi) sai kolme mänguga uues meeskonnas kokku rekordilised 47 resultatiivset söötu. Mitte ükski teine mängija NBA ajaloos polnud pärast klubivahetust varem selliseid numbreid näidanud.

Kuid 11. aprillil teatas Nets, et Williams peab minema operatsioonile: mängujuhi ranne oli vigastatud ja kuigi D-Will tahtis edasi mängida, olid doktorid kindlameelsed. Netsi juhtkond ei osanud oodata, et randmeoperatsioon oli punaste ristidega tähistatud vigastuspauside müriaadi algus.

Samal teemal

Klubi ilma lähitulevikuta ja selge olevikuta

Nets oli eelmisel aastal ja on ka tänavu kõige ülemakstum klubi, mis puudutab mängijate taset ja nende hiiglaslikke lepinguid. Klubi omanik Mihhail Prohhorov suhtub rahasse näiliselt kergekäeliselt: ta investeeris 700 miljonit dollarit uute korvpalliareeni (autor peab tunnistama, et Netsi korvpalliplats on tema silmis üks esteetilisemaid, mida NBA-s võib kohata, ka valgustus on tipptasemel).

Ta maksis Detroit Pistonsi endisele peatreenerile Lawrence Frankile miljon dollarit aastas, et olla liiga enimtasustatum abitreener, kes koolitaks välja Netsi uue peatreeneri Jason Kiddi. Ta oli nõus maksma kinni 37-aastase Kevin Garnetti lepingu, mis tõi vanameistrile sisse üle 10 miljoni dollari. Rääkimata vigastustealti Brook Lopezi, eelnimetatud Deron Williamsi ja kõige igavama nimega NBA All-Stari Joe Johnsoni hiigellepingust.

Prohhorov tundub välisele vaatlejale justkui korvpalli oma Roman Abramovitš (Londoni Chelsea omanik), kes tahab võita iga hinna eest, aga ei saa päriselt aru, et võiduks läheb vaja kogenud peatreenerit ja meeskonda, kes pole igivana või ei koosne ainult endistest superstaaridest.

Kuid erinevalt jalgpalliklubide omanikest tunneb Prohhorov ülemaksmist valusamalt. Iga viimne dollar, mis ulatub üle luksusmaksu piiri, toob klubile kaasa kirveslikud kordusmaksud, mis annavad NBA klubile minimaalselt mänguruumi uute mängijate palkamisel. Pole siis ka mingi ime, et liiklevad aina valjemad sahinad, justkui Prohhorov tahaks NBA-st eemale tõmbuda ja anda klubi uute omanike kätte.

Kuhu siis Nets suundub järgmise kolme hooaja lõikes? Võib väita, et seni, kuni meeskond on halvatud Johnsoni hiigellepinguga, näeb tulevik välja paratamatult hallides toonides. Ehk siis – play-off’i võib Nets olemasoleva koondisega küll jõuda, aga sealt edasi läheb juba raskeks, et jõuda kasvõi konverentsi finaali. Vähemalt senikaua, kuni Derrick Rose ei saa uuesti vigastada (ptüi, ptüi, ptüi).

Lionel Hollins peab palvetama, et Brook Lopezi tervis vastu peaks

Kui vaadata ainult tänavust hooaega, siis julgen väita, et Netsi edu sõltub kolmest faktorist. Liiga üks enimmakstumaid tagamängijaid Joe "viimasel-5-minutil-muutun-Jordaniks" Johnson teeb oma ära ja Kevin Garnetti jätkuvat allakäiku aitab kompenseerida Mason Plumlee areng. Aga on kaks mängijat, kes võivad viia Netsi vähemalt konverentsi poolfinaali, kui kõik detailid peaksid klappima.

Deron Williams ja Brook Lopez. Esimene käis suvel ära pikalt vajatud hüppeliigeste operatsioonil, teine on taastunud jalavigastusest. Eelhooaja esimestes kontrollmängudes on mõlema mehe nägudel säranud lai naeratus – lõpuks ometi saab mängida täie tervise juures, pärast aastat...1984? (Williamsi sünniaasta –toim). Williams ütles kohalikule meediale, et eelmisel aastal alustas ta hooaega "60%-70% tervisliku seisu juures". Isegi platsil kõndimine põhjustas kunagisele suurtalendile piina.

Lopez on küll ainult 26, aga ka tema karjäär pole välja kujunenud nii, nagu 2.13 pikalt tsentrilt eeldati. Ründearsenali ja korvialuste liigutuste võtmes on temast oskuslikumaid tsentreid raske leida (Al Jefferson, ehk ka DeMarcus Cousins), kuid viimase kolme hooajaga on Lopez mänginud kokku vaid 96 mängu 230-st. Pisut liiga vähe, arvestades, et ta saab palka üle 15 miljoni dollari aastas.

Kui jõuline ja hea viskekäega Williams naaseb enda helgemate päevade tasemele (või vähemalt lähedale) ja Lopez mängib pea täishooaja kursil 20 punkti – 8 lauapalli – 2 blokki, siis võib Nets play-off’ides osutuda tüütuks vastaseks, kelle algkoosseis on muljetavaldav ja ka pink ei jäta soovida (Jarrett Jack, Bojan Bogdanovic, Mirza Teletovic, Alan Anderson, Mason Plumlee on paberil üks paremaid teisi viisikuid). Aga see on üks suur-suur, skepsismiga vastuvõetav "kui".

Kolmas faktor on uus peatreener Lionel Hollins. Tõeline "vana kooli treener", kes julgeb juhtkonnale öelda välja oma arvamust. Memphis Grizzliesi peatreenerina ütles Hollins pärast Rudy Gay lahkumist, et "kui sa tahad maitsta šampanjat, ei saa piirduda rahakotiga, mis võimaldab ainult õlut.

Lisaks väärtustab Hollins nahaalset kaitset – Kevin Garnett ja karjääri videvikuastmel olev Andrei Kirilenko ehk AK47 peaksid teda hindama. Netsi mängijates on ainest küll, et vähemalt mingilgi määral emuleerida Läänekonverentsi füüsilisi grislisid.

Kas Hollins suudab potentsiaali ära rakendada, on teine küsimus. Noori mängijaid ta väga ei armasta, seega Mason Plumlee ei saa pelgalt MM-koondise valiku taha peituda – tööd on vaja teha ja palju. Vastasel juhul sõimab NBA oma Allan Dorbek sind topiseks ja mänguaeg piirdub 7-8 minutiga.

Klubist lahkusid suvel:

2. Shaun Livingston. Halb päev ja tööl ei suju ükski ülesanne? Kirud peas, et mida küll ometi ma siin kontoris teen? Soovitan vaadata videot Shaun Livingstoni põlvevigastusest 2007. aasta veebruaris. Noor Livingston, kellele ennustati suurt tulevikku, murdis absoluutselt kõik enda põlves, mis vähegi võimalik. Sidemed, luud, liigesed – kõik olid murtud või omalt kohalt väljas. Pipilottaviktuaaliarullkardiinaeefraimitütar Pikksuka segasummasuvila oli ka paremas korras, kui Livingstoni vasak põlv. Arstid ütlesid, et sellest jalast ei pruugi enam asja olla, amputeerimine virvendas silme ees. Olukord oli sitt ja see ei näinud välja tuleviku väetise moodi.

Livingstoni jalga ei amputeeritud. Pärast mitut rasket operatsiooni ja kuudepikkust taastumisperioodi asus ta uuesti jalgele. Aasta aega ränka trenni tõi tulemuseks vähetasuva lepingu Heatiga. Kriitikud olid kunagise talendi juba maha matnud ning pealtnäha tundus, et õigustatult. Livingston pendeldas järgnevatel aastatel mitmete klubide vahet, mängides aeg-ajalt ka NBA sõsarliigas, D-League’is.

Nets ja Jason Kidd olid need, kes suutsid lõpuks Livingstoni 2013. aastal efektiivselt ära kasutada. Kuigi kolmest ei suuda Livingston visata, oli ta 6 aastat pärast vigastust end treeninud kõvaks kaitsemängijaks, kes suutis vajadusel ka keskpositsioonilt ja läbimurdest peale visata. Deron Williamsi ideaalne asendus oli leitud.

Livingstoni head esitused ei jäänud märkamata konkurentidel, iseäranis Golden State Warriorsil, kes otsis meeleheitlikult enda staarile Stephen Curry’le kvaliteetset asendust. Juulikuu esimestel päevadel oli Livingstoni üleminek tõsiasi – uus leping toob talle kolme aastaga sisse 16 miljonit dollarit. Kui see ei ole NBA tuhkatriinulugu, siis mis veel?

3. Andray Blatche. Ta twitterikonto rikastab swag-kultuuri esindajate vokaalset sõnavara iga päev. Ta Filipiini kodakondsus õnnistab Kagu-Aasia rahvast laiade naeratustega näol. Ja ka NBA platsil on tegemist kvaliteetse suure mehega, kes on ründes üks peenemaid suuri ääri ja võtab lauda hästi (see-eest korvi kaitseb ta nigelalt). 28-aastast Blatche’i painab üks viga – ta ego.

Kuigi mõnes nõrgemas klubis vääriks ta kindlasti algrivistuse kohta, siis keskmikes või eliitklubides pole Blatche’il algviisikusse asja. Ja kui Blatche on pingil, hakkab ta mossitama. Netsi eelmine peatreener Jason Kidd eemaldas Blatche’i meeskonna juurest eelmisel hooajal koguni kuuks ajaks (meediale öeldi, et tegemist on "mängija isiklike põhjustega"), sest ei talunud täiskasvanud mehe pidevat vingumist ja laiska suhtumist trennis.

Nüüd on Blatche Hiinas, Xinjiang Flying Tigersi (miks pole Eesti klubidel nii vingeid nimesid? Lendavad Tiigrid on Blatche’i keeles küll dope nimetus korvpalliklubi jaoks) ridades. Ja hakkab tegema seal vingeid numbreid. Kuid potentsiaali on oi-kui-palju enamaks.

4. Jason Collins. Kui leidus NBA mängija, kes hüüdis võidukalt "Yippy-ka-yee, motherfucker!" pärast kooseluseaduse vastuvõtmist Eestis, oli see Jason Collins. NBA esimene tegevmängija, kes julges tunnistada macho-kultuurist läbi immutatud Ühendriikide spordimeediale, et on gei. Mängijakvaliteedilt keskpärane kaitsev "kolmas tsenter", keda panna sisse füüsilisemate ja suuremate mängijate vastu.

Sisse tulid (draftivalikute Cory Jeffersoni, Markel Browni ja Bojan Bogdanovici kohta saab lähemalt lugeda-vaadata siit).

1. Jarrett Jack. Üle-eelmisel hooajal oli ta noortest vihastest meestest pungil Golden State Warriorsi üks kogenumaid mehi, kes ootas enda meeskonnakaaslastelt igas olukorras parimat. Ta pani pahaks Harrison Barnesi pitsasöömise enne ja pärast mängu, Barnes lõpetas. Ta palus kõigil jääda kahe jalaga maa peale, kui suudeti võtta järjest 4 põhihooaja võitu. Ta õpetas Stephen Curry’t, kuidas domineerida mängujuhina matši kulgu ja oli talle moraalseks toeks. Siis vahetati ta nelja-aastase lepinguga Cleveland Cavaliersi, kus Jack pidi tegelema Kyrie Irvingu ja Dion Waitersi egode põrkumisega ning ebakompetentse juhendamisega. Kõik statistilised numbrid vähenesid, Jacki enda moraal langes. Netsis on Jackil täita oluline roll – ta on meeskonna parim pingimängija, kes peab suutma eduseisu hoida ja isegi tõsta vastaste teiste viisikute vastu.

2. Sergei Karasev - Vene noor talent pole veel enda võimalust NBA-s teeninud ja arvestades uue peatreeneri Lionel Hollinsi varasemat mustrit, ei tohiks ta enda ootusi kõrgele seada ka Netsis. 20-aastane Peterburist pärit väike äär-viskav tagamängija peab minema jõulisemaks ja lootma, et Joe Jesus Johnson väsib ühel päeval ära. Vastasel juhul võib ta mänguaeg jääda ka tänavu minimaalseks.

Meeskonna põhikoosseis praegu:

PG – Deron Williams, Jarrett Jack, Jorge Gutierrez/Marquis Teague
SG – Joe Johnson, Markel Brown, Sergei Karasev
SF – Andrei Kirilenko, Bojan Bogdanovic
PF – Kevin Garnett, Mirza Teletovic, Alan Anderson, Cory Jefferson
C – Brook Lopez, Mason Plumlee, ehk ka Jerome Jordan

Seisud palgalimiidiga

Kust üldse alustada? Kuni 2016. aastani on Nets kindlalt üle palgalimiidi, siis tuleb sisse uus teleleping, mis tõstab palgalimiidi ülemmäära. Lisaks langevad siis õlult Joe Johnsoni ja Brook Lopezi hiigellepingud, ehkki Lopez võib teenida uue, samaväärse lepingu üsna kiiresti. Alles 2016/2017 hooaeg võib Nets hakata meelitama enda ridadesse superstaare vaba palgarahaga, senikaua tsiteerin ühte lastelaulu muusikalist "Helisev Muusika" – so long, farewell, auf wiedersehn, goodbye.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee