Carmelo Anthony (7) Foto: Reuters / Scanpix
Otto Oliver Olgo 14. oktoober 2014 20:35
New York is all about winning (New Yorkis väärtustakse ainult võitmist). Tippadvokaatide elu kujutav seriaal "Suits" toob väga hästi välja, milline on New Yorki edukate inimeste mentaliteet. Kui sul on vaba aega tööl, siis sa ei pinguta piisavalt. Kui sul on vaja ülesanne ära teha, oled sa tööl kasvõi terve öö. New Yorkis inimesed ei spekuleeri või valmistu kaotuseks, nad ennetavad seda, et teenida võit. Kui püssitoru on otsmiku juures, pead sa leidma 43 viisi, kuidas tulla olukorrast välja võitjana. Ja nii edasi.

Pole siis ime, et New York Knickerbockersi ehk Knicksi juhtkond ägab juba viimased 30 aastat kohaliku meedia ebarealistlike ootuste all, palgates treeneriteks, peamänedžerideks ja mängijateks vahel täiesti arusaamatuid isikuid, kes ei ole majanduslikult pädevad. Vaatan eelkõige sulle otsa, Isiah Thomas.

Knicksi koduareenil Madison Square Gardenil on aga endiselt üleval vaid kaks tiitlibännerit aastatest 1970 ja 1973. Kas käimasoleval kümnendil tuleb see kauaoodatud kolmas lisaks? Phil Jacksoniga kaasaskäiv tiitlite aura on igatahes New Yorki andunud spordifänne ja pintsaklipslasi nakatanud.

Anthony vajab suuremat tuge, kui Knicks tahab reaalset šanssi

Viimased kolm aastat on tiitlit üritatud võita toetudes eelkõige 7-kordsele All-Starile, 2013. aasta parimale skoorijale ja kahekordsele olümpiavõitjale USA koondise ridades Carmelo Anthony’le. 

2003. aasta drafti kolmas valik on üks kõige ohtlikumaid ründerelvi, keda NBAs nähtud. Väikse ääre koha peal mängides võtab ta lauda suurepäraselt, kaitses on keskpärane. Korvialuse mängu poolest ei leidu talle väikese ääre koha peal ühtegi vastast peale NBA liiga "Kuninga", LeBron Jamesi.

 Peaaegu võimatu on vastu saada ta kiirele ja enamasti täpsele viskeliigutusele - vabaks ei tohi teda absoluutselt mitte kunagi ja mitte üheski tsoonis jätta. Nigeeria koondis juba teab omast kogemusest Londoni olümpial.

Ja oleks siis, et ta murduks üliagressiivse kaitsetöö tulemusena. Ei, vahepeal ei peata isegi see teda. Charlotte Bobcats/Hornetsi  noor kaitseäss Michael Kidd-Gilchrist koges seda omal nahal eelmisel hooajal, kui ta pidi kaitsma Anthony’t Square Gardenis.

Kidd-Gilchrist püsis skoorimasina ees, ei väristanud, jättis vähe hingamisruumi. Kuid. Anthony. Ei. Eksinud. 62 punkti, 13 (!) lauapalli, 0 pallikaotust (ja et irvhambad saaksid parastada – 0 söötu). Tehke järgi või makske kinni, see sooritus läheb ajalukku niikuinii, sest Knicksi kuulsal koduareenil pole mitte keegi nii palju punkte varem visanud.

Probleem on selles, et Anthony ei jaksa üksi vankrit vedada, kui ülejäänud rattad logisevad. Ta vajab abi, rohkem kui Knicks suudab seda praegu pakkuda. Nimelt panustas "unistuste täitumise linna" korvpalliklubi ahnusest sõge juhtkond, et suur äär Amar’e Stoudemire on see eliitmängija, kellega Anthony hakkab tiitleid Suurde Õuna tooma. Kuid see ennustus oli Stoudemire’i nõrkade põlvede tõttu samaväärselt tobe kui klubi omaniku James Dolani pseudobänd. Dolan ise on õnneks korvpalliklubi omanikuna veelgi tobedam, arvestades Knicksi investeeringuid ja saavutatud tulemuste korrelatsiooni.

Phil Jacksonil ja Derek Fisheril on vaja kuhjaga tööd teha

Knicks tegi küll suvel mõned liigutused juhatuses ja mängijate seas. Räägime esmalt siis korvpalluritest.

Esiteks – vaevalt, et nõrga närvikavaga tsenter Samuel Dalembert ja täpsuslaskurist mängujuht Jose Calderon on oluliselt etemad variandid kui Tyson Chandler ja Raymond "Paks" Felton, kes täitsid varem samu positsioone.

Võib loota imele, et meeskonna talendikuselt teine staar, 29-aastane viskav tagamängija JR Smith võtab end 6382282. korda kokku ja leiab aeg-ajalt ka sõbrad söötudega üles, kuid see lootus on sama naiivne kui, et Bämbi ema ärkab jälle ellu. It just ain’t gonna happen, folks. Smith näeb teekonda korvirõngani tunnelina ja arvab-teab, et tema roll on alati visata ja mitte sööta. Ehkki  - ära iial ütle iial.

Kõige kahetsusväärsem olukord peitub faktis, et tegelikult teevad Knicksi skaudid olematute draftivalikute juures head tööd. Iman Shumpert ja Tim Hardaway Jr. (julgen ennustada, et ka tänavuse drafti 34. valik Cleanthony Early) valiti enda draftides alles teises või kolmandas kümnes, kuid ometi on nad vajalikud lülid.

Korvialustest mängijatest tuleb paratamatult ära märkida 2006. aasta drafti esimene valik Andrea "Air" Bargnani. Kui teised lähevad üldiselt hooaegadega paremaks umbes kuni 30. eluaastani, siis Bargnani ei taha seda seadust järgida. Kaitses jääb ta alatasa uimaseks ja magab spurdid maha (kuigi blokkida ta oskab), rünnakul tabab kolmeseid kehva tabavusega ja teeb vahel otsuseid, mille peale nutaks isegi Eesti mehed, kui neil tundeid oleks.

Nüüd juhatusest. Märtsikuus teatas Knicks raju meediatormi saatel, et 11 meistritiitlit treenerina ja 2 tiitlit mängijana võitnud Phil Jackson on võtnud vastu töökoha klubi presidendina. Peamänedžerina jätkas käpiknukk Steve Mills. Jacksoni esimene otsus oli vallandada klubi peatreener Mike Woodson hooaja lõpus.

Woodsoni asendajaks palkas Jackson ei kellegi muu kui endise hoolealuse: eelmisel hooajal alles Oklahoma City Thunderit Läänekonverentsi finaalis aidanud 39-aastase mängujuhi Derek Fisheri. Fisher võitis Jacksoni teenistuses 5 meistritiitlit Los Angeles Lakersi x-faktorist rollimängijana. Ei taha küll soola haavadele enam raputada, aga pean ühe numbri ära märkima. 0,3 sekundit. Nii palju läheb vaja, et teha ajalugu NBAs.

Amar’e Stoudemire’i ja Andrea Bargnani lepingud saavad 2015. aastal läbi. Siis saab Knicks hakata otsima uusi staare ja vabaagente, kes tahavad nautida New Yorki glamuuri. Seniks tuleb veel üks hooaeg Idakonverentsi keskpärasuse perifeerias vastu pidada. Ja harjutada triangli rünnakuskeemi.

Klubist lahkusid suvel parematele jahimaadele (enne eelmise hooaja lõppu või vahetult pärast hooaja viimast mängu loobus Knicks muuseas ka Kenyon Martini, Shannon Browni, Earl Clarki, Toure Murry ja Metta World Peace’i/Pandasõbra/Ron Artesti teenetest)

1. Tyson Chandler – üks NBA kõige efektiivsemaid kaitsvaid tsentreid, kes tuli Dallas Mavericksiga 2011. aastal NBA meistriks ja kes valiti ka Londoni olümpial USA koondisesse. Viimasel hooajal  Knicksis näitas Chandler juba taandarengu märke, kuid ta oli alatasa kimpus ka enda jalgade tervisega. Rünnakul on Chandler natuke kohmakas, eelistades lihtsamaid pealtpanekuid või vajaduse korral lähiviskeid, pudistab sööte aeg-ajalt. See-eest on ta kaitses vokaalne liider ja kustutas Knicksis tihti teiste eksimusi.

2. Raymond Felton – Gilbert Arenase süütum ristivend NBAs, kellest sai New Yorkis lõpuks kohalike fännide peamine kriitikaobjekt oma üleliigse kaalu ja relvasüüdistuste pärast. Mängijana ebastandardne – kaitses keskpärane, rünnakul see-eest hea pick’n’rolli lugeja ja aeg-ajalt tulistab ka kaugemalt hästi. Kuid algviisiklase kohta oli ta mängujuhi positsioonil üks kehvemaid variante, eelkõige oma ebastabiilsuse, temperamendi ja pidevate häirivate pisivigastuste tõttu.

3. Jeremy Tyler – 23-aastane tsenter/suur äär Tyler on käinud pika maa läbi, kuid NBA-s on ta parematel päevadel neljas või viies vahetusest sisse tulev korvialune mängija. Tyler oli üks nendest uljaspeadest, kes otsustas keskkooli viimase aasta vahele jätta, et mängida üks hooaeg mõnes Euroopa liigas enne NBA-sse suundumist. Ta maandus lõpuks Iisraeli liigas, kus ta näitajad 10 mängu lõikes olid pehmelt öeldes Varbanovlikud, kui keegi mäletab toda bulgaarlast Cramo ridades. Seejärel mängis ta lühikest aega Jaapanis, kuni lõpuks pääses drafti kaudu NBA-sse. Knicksi ridades sai ta kirja enda senise NBA karjääri parima soorituse, tuues ühes jaanuarikuu kohtumises Celticsi vastu 17 punkti, 5 lauda ja 2 blokki. Huvitav on jälgida, kas 23-aastane õnneotsija leiab kodu enda järgmises klubis Los Angeles Lakersis.

Sisse tulid:

1. Jose Calderon – üks väheseid tõelisi klassikalisi mängujuhte, kes  otsib sööduga kaaslasi, kuid vajadusel võib ka ise kaugelt sihtida. 33-aastast Calderoni peetakse NBA üheks paremaks kolmepunktiviskajaks ja vabaviskajaks, 2008-2009 hooajal viskas ta 154-st vabaviskekatsest sisse 151, mis tähistab tabavusrekordit (98,1%). Eelmises klubis ehk Mavericksis pidi Calderon mängima tihti ilma pallita, sest klubis olid palli vajavad Monta Ellis ja Devin Harris. Saab näha, kuidas sobib Calderon Jacksoni ja Fisheri triangli-skeemi.

2. Samuel Dalembert – klassikaline rännumehest hea blokeerimisoskusega NBA (vahetus)tsenter, kes peab kindlasti suutma püsida tervena vähemalt 65 mängu, et vältida katastroofi korvi all – Bargnani, Stoudemire’i ja Aldrichi peale ei saa kaitses lootma jääda.

3. Shane Larkin – tema isa Barry Larkin on valitud NBA Kuulsuste Halli, 22-aastane poeg veel alles otsib enda võimalust. Dallases ta seda ei saanud, sest sealne peatreener, geniaalne Rick Carlisle, eelistab veterane uustulnukatele.

4. Quincy Acy – Kellel on kodus 2K mäng, siis ta teab, kuidas Acy võib mänge domineerida ainult pealt pannes. 24-aastane ääremängija on hädas aga enda õige positsiooni leidmisega – väikse ääre peal on ta oskused puudulikud, suurel äärel jääb ta nõrgaks ja ei kaitse lauda piisavalt efektiivselt.

5. Travis Outlaw – tema parimad aastad olid 6-7 aastat tagasi Portland Trail Blazersi ridades, nüüd on ta rollimängija, kes hoiab väiksel äärel oma ja suudab mõnes mängus särada, kuid jääb kiiruselt aeglaseks.

Klubi koosseis:
PG: Jose Calderon, Pablo Prigioni, Shane Larkin
SG: JR Smith, Iman Shumpert, Tim Hardaway Jr
SF: Carmelo Anthony, Cleanthony Early, Travis Outlaw, Thanasis Antetokounmpo?
PF: Andrea Bargnani, Amar’e Stoudemire, Jason Smith
C: Samuel Dalembert, Cole Aldrich, DJ Mbenga

Seis palgalimiidiga

Knicks on üle 20 miljoni dollariga üle palgalimiidi (hetkel on 87 miljonit dollarit minemas lepingute peale, piir on 63) ja ootab juba pikisilmi järgmist suve, mil Stoudemire ja Bargnani saavad enda viimased kopikad kätte. Brooklyn Netsi linnarivaal ei ole kunagi hiilanud vaikse ülesehitamisega draftist saadud noorukite kaudu, ikka meelitatakse staare teistest klubidest.

Praegu teenib põdurate põlvedega Stoudemire’ist (ta kõlbab veel vahetusmängijaks, tõsi...või 20-minutit-mängus algviisiklaseks) rohkem vaid NBA legend Kobe Bryant ja võin vanduda, et Stoudemire’i ja Joe Johnsoni lepingud lähevad hilisemas ajajärgus peamänedžeride piiblisse rubriigi alla "Ära palun ainult tee seda, mõtle viis korda läbi".

Lisaks teenib ka Anthony üle 22 miljoni dollari, suvel sõlmitud uue lepinguga viie aasta pärast koguni ligi 28 miljonit dollarit (ILMA maksudeta, mis neelavad olulise summa ära). Seega, Stoudemire ja Anthony teenivad kahe peale rohkem kui 76ersi meeskond kokku. Üle viie miljoni dollari teenivad Knicksis ka Bargnani (12 mln), Calderon (7 mln) ja JR (6 mln). 

On veel ennatlik järeldada, kui targalt tegutseb finantsilises mõttes Phil Jackson, ehkki 30-aastasele Anthony’le oli ta nõus hiigellepingu kinkima. Viie aasta pärast võib see diil mõjuda rumalana (arvestades, et Melo teenib selleks ajaks ca 28 mln dollarit, ei ütleks "võib", vaid pigem "kindlasti"), aga Knicks ei ole kunagi peljanud raha kulutada. Nad on suurlinnast, nad maksavad.