Hugo Tipner | Märkmeid jalgpallikoondisest - resultatiivsus, põud, staatika, kaitse, Rüütli, noored, fragmente (1)

Resultatiivsus. Koondise ründefaasi olukord pole enam mitte halb, vaid karjuvalt problemaatiline. Lisaks Gibraltarile ja Tadžikistanile on Magnus Pehrssoni käe all mängitud kümnest kohtumisest suudetud värav lüüa vaid ülekaalus olles Sloveenia vastu. Ülejäänud kuus korda jäime nulli peale. Olukord pole muidugi ammugi uus. Ka kõikidel valikturniiridel Tarmo Rüütli käe all võisime kuulda sama juttu – ründemängijate suutlikkus olukordi realiseerida jätab soovida. Siin ilmneb selgelt Konstantin Vassiljevi olulisus.

Põud. Leedu vastu alustas algkoosseisus vaid kaks mängijat, kes saavad piiri taga stabiilselt mänguaega (Ragnar Klavan ja Joel Lindpere). Vilniuses alustas koguni viis koduliiga meest, samal ajal vaid neljal mehel oli klubi välismaal (Enar Jääger ja sisuliselt ka Sergei Pareiko on klubita). Koduliiga mängijate kandev roll tekitab vastakaid tundeid. Ühelt poolt, jah, koduse liiga tase on tõusnud, teisalt, siinse meistrisarja tasemevahe Euroopa keskmikega on liiga suur, rääkimata siis veel tippliigadest. Inglismaa vastu ei tulnud koduliiga mehed füüsise ja tempoga toime. Seega käitus Artur Pikk õigesti, kui virutas palli pikemalt mõtlemata kaugele eemale. Ole meheks!

Staatika. Koondisesse suhtuti pärast pühapäevast kaotust nagu koorikatsetel ebaõnnestunud koolijütsi. Hea, et üritasid! Võitlesid mehiselt! Tõepoolest, mehe moodi võideldigi. Võideldi, aga ise ei mängitud. Koondise loovus on kadunud nagu ka Rüütli ajal juurdunud soov eeldatavalt tugevamaid puhuti kõrgemalt survestada. Nii Vilniuses kui ka Tallinnas meenutas rünnakute sirgjoonelisus Marko Kristali Levadiat – ei mingeid variatsioone, otsejoones eesmärgi suunas. Kogu kohtumise vältel oli tunne, et Eesti mängib kuidagi tuttavalt. Ja mängiski, kohtumine Inglismaaga oli meie esituses sisuliselt Jelle Goesi käekiri. Eesti mäng on teisenenud üha staatilisemaks, ebastandardust ei kirjutata mänguplaani sisse. Struktuur on jäik nagu väiksematel koondistel tavaks. Koondis on kaugenenud veel hiljuti palju räägitud Eesti mängumentaliteedist.

Kaitse. Peab! Suuresti ka ründefaasi hinnaga.

Rüütli. Mismoodi oleks Inglismaale vastu läinud eelmine peatreener? Ajateenija Artur Pikk poleks ilmselt koondise nimekirjaski! Rüütli kasutas eelisjärjekorras mängijaid, keda pikemat aega usaldas (Dmitri Kruglov vaieldamatult nende seas). 4-5-1 formatsioonis oleks Vassiljev ja Lindpere pääsenud koos platsile, võimalik lisakäik – Tarmo Kink. Keskel Vassiljev, Martin Vunk ja Aleksandr Dmitrijev (Ilja Antonov). Ründefaasi potentsiaal on sellise variandi puhul oluliselt suurem.

Noored. Valikmängudes pole niivõrd noort kooslust ammu platsile saadetud (keskmine vanus pisut üle 26 aasta, koguni kolm 21-aastast). Pehrssoni objektiivne kõrvaltvaataja pilk on 40 kasutatud mängijast valinud välja eeskätt tulevikust lähtudes parima koosluse olevikus. Põlvkonnavahetus toimub Eestis loomulikult. Koondise treenerid on pidanud noorte usaldamise tõttu tegema siiski omajagu vangerdusi, näiteks Antonovi ja Sergei Zenjovi äärte vahetamine mängus Inglismaaga, et vältida kahe noore (Antonov, Pikk) sattumist samale äärele.

Fragmente. Martin Vunk iseloomustab hästi praegust koondist – töövõime on tasemel, tahtmine samuti. Ometi peame taas tunnistama, et keskelt käriseb. Henrik Ojamaa koondisekutse mängudeks San Marino ja Norraga pole sugugi kindel, mängus Inglismaaga ei andnud ta 10 minutiga ühtegi passi, otsused mängus Leedu vastu olid arusaamatud. Kus kohas Viljandis neid vasakujalgseid keskkaitsjad valmistatakse? Kunas oli viimane valikturniir, kui keskkaitses polnud ühtegi pärnakat? Magnus Pehrssoni senise tööga võib jääda rahule! Õnneks tehakse Eesti vutis tööd sarnase pikaajalise loogika alusel nagu imedemaal Islandil.