Victor OladipoFoto: Reuters / Scanpix
Korvpall
16. oktoober 2014, 21:13

Orlando võlurite hookuspookus peab ükskord panema rahva ahhetama. Kuid millal ometi?

Mida teeb Orlando Magicu mängija, kui ta võidab NBA finaalides? Paneb Playstationi/Xboxi kinni ja läheb magama. Või tänab Los Angeles Lakersit reaalse võimaluse andmise eest.

Nali naljaks, Magic ei olnud viis aastat tagasi just kaugel meistritiitli võitmisest. Tol ajal karjääri tipus olnud Dwight Howard suutis koos mitme "püssiga" viia Magicu NBA finaali, alistades enne seda Idakonverentsi finaalis ülivõimsate kaitsvate esitustega LeBron Jamesi juhitud Cleveland Cavaliersi.

Finaalis tuli võtta vastu kindel kaotus Kobe Bryanti, Pau Gasoli ja Lamar Odomiga ehitud Los Angeles Lakersilt, millega algas nätsukummi kombel justkui igavesti veniv "Dwightmare", kus Magicu neljas kroonjuveel pärast Shaquille O'Neali, Penny Hardawayt ja Tracy McGradyt avaldas meedias erinevaid sõnumeid võimaliku lahkumise osas.

Howard lahkus Magicust lõpuks 2012. aastal, nelja tiimi vahelises tehingus, kus suurimaks võitjaks osutus lõpuks halekoomilisel kombel just Magic, saades Philadelphia 76ersilt noore tsentri Nikola Vucevici. Kõik ülejäänud markantsed mängijad, kes tehingu käigus klubi vahetasid, on tänaseks juba pagenud magusamatele aasadele.

Kaks aastat on Magic enda klubi üles ehitanud ja paistab, et vähemalt kaks-kolm aastat läheb veel aega, et võistelda play-off'ide poolfinaali nimel. Dwighti mõjukust kaitses on ülimalt keeruline (kui mitte võimatu) asendada. Magic tundis seda, tunneb ka Lakers. Küsimus on, kui kaua jaksavad üle 20 aasta erinevaid pettumusi talunud Magicu fännid oodata?

Peatreener Vaughn peab pigistama Oladipost ja Paytonist korvide joa välja

Magicu suuremad lootused peituvad hetkel pigem nende tagaliinis. Eelmise aasta drafti teine valik Victor Oladipo (22 aastat vana) ja tänavuse drafti 10. valik Elfrid Payton (20) on üks põnevamaid tagaliinipaare liigas enda nooruse ja kaitselise võimekuse tõttu.

Eelmisel hooajal pidi Oladipo olude sunnil mängima pidevalt mängujuhi rollis, kuid võis märgata, et noormehe loomulik positsioon on pigem "number kaks". Magicu verinoor peamänedžer Rob Hennigan otsustas tänavusel suvel teha ka vastavad muudatused ja saatis meeskonna kõige staažikama liikme Jameer Nelsoni Dallasesse. Mõnikord peab tegema valusaid ohverdusi, olgugi, et Nelson oli kohalike seas armastatud.

 

Kuna 2014. aasta drafti mängujuhtide seast olid kõige ihaldatumad mehed, Marcus Smart ja Dante Exum, juba võetud, langes Hennigani liisk Paytoni peale, kes oli näidanud end juba noore mehena USA U-19 koondises, kus mängisid muuseas ka Smart, Paytoniga koos Magicusse valitud Aaron Gordon ja 2015. aasta drafti üks tugevamaid mehi, tsenter Jahlil Okafor.

Ei Payton ega Oladipo tekita vastaste kaitsjate seas hirmu oma viskearsenali poolest. Seepärast peab siiani varjus püsinud peatreener Jacque Vaughn näitama, et suudab koos abitreenerite nõuannetega õpetada enda poistele muudki peale kaitsvate formatsioonide, mis on siiani Magicu skeemides domineerinud.

Oladipot ja Paytonit toetavad head vahetusmängijad. Varumängujuht Luke Ridnour on mänginud liigas üle 10 aasta, viskav tagamängija Evan Fournier on enesekindel ja hea platsinägemisega Prantsusmaa koondislane. Kui Fournier'ist ei peaks mingil veidral põhjusel piisama, siis on taskust võtta varuks ka 7 aastat tagasi säranud veteran Ben Gordon, kuigi ta eelmiste koduklubide poolehoidjad nimetavad teda "halvaloomuliseks vähkkasvajaks", kes mürgitab head meeskonnavaimu ja tujutseb.

Potentsiaali on igal pool, kuidas see ühekorraga välja lasta?

Magicu head noored mängijad ei piirdu ainult andeka tagaliiniga. Eelmisel aastal avanes ääremängijatest Mo Harkless (21), nüüdseks on vigastustes taastunud Tobias Harris (22). Eesliini noortest tegid tugevaid esitusi montenegrolane Nikola Vucevic (kohe 24) ja kadestavalt ägeda habemega Kyle O'Quinn (24). Kui keegi lugejatest tahab kasvatada habet ja tahab näha, milline üks korralik habemik välja näeb, guugeldage Magicu fännide lemmikut O'Quinni.

Ja nüüd on neil ka 19-aastane USA keskkooli korvpalli legend Aaron Gordon. Üks kõige atleetlikumaid ääri, keda nähtud pärast kuulsat Blake Griffinit. Viimane arenes eelmise aastaga NBA üheks kõige paremaks suureks ääreks, toorema Gordoni võrdlusena tuuakse esile pigem karjääri lõpus olevat Shawn "Matrix" Marioni. Gordon on juba praegu valmis kaitsma ja blokeerima kõiki NBA mängijaid, aga ta rünne on košmaarne, kui ta ei viska just vabalt positsioonilt või ei suru pealt. Üks ta kõige suuremaid probleeme on vabavisete sisse saamine, mis ei tõota head mänguaja võitmise suhtes.

 

Meeskond tõi suvel sisse ka kogenud veterani, suure ääre Channing Frye, kes harutab vastaste kaitset lahti enda ohtliku kolmesega. Klotsitükid on lühidalt öeldes paljulubavad. Aga...autor ei taha mõjuda küünilisena, kuid – midagi oleks justkui puudu.

Oklahoma City Thunderi-taolisi edulugusid, kus meeskond ehitab end üles peamiselt ainult noortest mängijatest, on ülimalt vähe. Põhjus on lihtne: uued Tim Duncanid, Kevin Durantid ja LeBron Jamesid lihtsalt ei kasva ühegi puu otsas, ehkki juba praegu ilastavad skaudid Austraalia 17-aastase noormehe Thon Makeri peale, kes on umbes 210 sentimeetrit pikk ja märkimisväärselt hea pallikäsitlusega.

Kuid fakt on, et noorte peal üles kasvamine ei ole alati parim lahendus NBA klubide jaoks, kes ei naudi suurlinna melu ja reklaamist/ülekannetest tulevat raha. Mõnikord on vaja olla õigel ajal õigete veteranidega õiges positsioonis, et meelitada endale mõni superstaar. Tegema tarke tehinguid ja lootma, et sinu üks-kaks head noort veavad välja, a la Indiana Pacers, kes pani 2010. aastal täkkesse Paul George'i ja Lance Stephensoni valimisega.

Algviisik Payton-Oladipo-Harris/Harkless-Gordon-Vucevic pole paberi peal sugugi nigel, kuid ei pane ka kulme kergitama ja rivaale ohkama, et "tahaks ka sellist viisikut". Autori hea sõber võrdles neid 2007. aasta Chicago Bullsiga ja paratamatult näib see võrdlus kohane – potentsiaal on olemas, kuid superstaari selles rivistus ei näe. Siiani on ilma superstaarideta võitnud NBA meistritiitli viimase 20 aasta jooksul vaid 2004. aasta Detroit Pistons.

Magicu poolehoidjad võivad loota, et nad on "see teine erand", aga reaalsusesse jäädes on see vähetõenäoline. Tuleval hooajal võidab Magic ilmselt umbes 30-34 mängu 82-st ja saab järjekordse võimaluse võtta loteriist üks noor. Üks superstaari potentsiaaliga suur äär ei teeks paha, just sayin'.

Meeskonnast lahkusid suvel põhitegijatest:

1. Jameer Nelson – 10 aastat Magicus veetnud ühekordne All-Star Nelson oli klubi fännide jaoks valusaim lahkumine, aga ta paremad päevad on nüüdseks kindlalt möödas. Nelson armastas hoida palli pikalt enda käes ja visata ohtralt peale, kuid Vaughn eelistab mängujuhi rollis näha pigem isetumat, kaitsvamat ja, mis seal salata, atleetlikumat mängijat.

2. Arron Afflalo – NBA üks kõige paremaid viskajaid tänasel momendil, kes flirtis eelmisel hooajal All-Star mängule pääsemisega. 29-aastane Afflalo oleks justkui nagu hea vein, kes läheb iga hooajaga aina paremaks ning treenerid on kiitnud teda alati positiivse, alandliku ja kuulava mängijana. Magic vahetas ta Fournieri vastu ära eelkõige fakti pärast, et tahtis näha Oladipot rohkem number kahe peal, lisaks olnuks Afflalo järgmisel suvel niikuinii vabaagent.

3. E'Twaun Moore – 25-aastane varumängujuht, kes suundus nüüd Bullsi neljandaks varumängujuhiks. Kuid kuna Rose võib mõned mängud vahele jätta, Kirk Hinrich saab ühel hetkel niikuinii vigastada ja Aaron Brooks suundub loomulikult hooaja keskel Rocketsisse, siis võimalused mänguajaks on isegi olemas.

4. Jason Maxiell – 31-aastane suur äär, kes oskab blokeerida, natuke lauda võtta ja kaitset mängida ja karjuda "I'm Maximus!".

Lisaks lahkusid meeskonnast vaid pisteliselt mänguaega saanud Ronnie Price ja Doron Lamb.

Meeskonda tulid sisse lisaks draftivalikutele (A. Gordon, Payton, Devyn Marble):

1. Luke Ridnour – teda saab iseloomustada sõnadega "veteranist eeskuju". Valge kogenud mängujuht, kes on Magicu kindlustuseks kui Paytonit peaks tabama vigastus. Arvestades, et teisi mängujuhte neil ei ole (Oladipo saab aeg-ajalt aidata välja), siis loodetakse talt tervet hooaega.

2. Evan Fournier – korralik 21-aastane noor rollimängija, kellel on julgust rohkemgi kui Jürgen Ligil. Kui talt nõutakse viskeid, Fournier kuuletub ja toob üle 10 punkti ikka ära, sekkudes pingilt. Läinud kahe hooajaga oluliselt paremaks söötjaks.

3. Ben Gordon – kõige ohtlikum mängija Magicu koosseisus, just meeskonna sisekeemia rikkumise pärast. Small Ben peaks teadma, et see on ta viimane võimalus jääda mängima NBA liigas, kui ta just ei eelista Hiina meistriliigat. Ta paindlik leping annab Magicule ka võimaluse mõne vahetuse tegemiseks.

4. Channing Frye – veel kaks aastat tagasi kahtlesid arstid, kas Frye saab üldse enam kunagi platsil mängida enda südame konditsiooni tõttu. Kuid Frye sai loa minna tagasi korvpalli juurde ja üks positiivsema iseloomuga suuri ääri tegi eelmisel hooajal Phoenix Sunsi ridades vägagi eduka hooaja. 31-aastane Frye on optimist, kes innustab kaaslasi platsi peal ja pingilt ergutades ning tema suurim oht peitub kiires viskeliigutuses kolmese tagant. Kuigi ta on ebastabiilne viskaja, ei julge kaitsjad teda vabaks jätta, andes ruumi Frye meeskonnakaaslastele.

5. Willie Green – järjekordne "veteranist eeskuju", toodud sisse L.A. Clippersist. Teenib uuel hooajal arvatavasti minimaalselt mänguaega.

6. Dewayne Dedmon – Frank Elegar on temast rünnakul võib-olla isegi parem mängija, kuid vastupidavust ja atleetlikkust on 25-aastasel Dedmonil kõvasti. Töötab alati "täiskäigul", armastab võidelda iga lauapalli pärast, blokib nii, et seda on kosta Tadžikistani. Saab platsile pigem harva.

Koosseis:

PG – Elfrid Payton, Luke Ridnour
SG – Victor Oladipo, Evan Fournier, Ben Gordon, Willie Green, Devyn Marble
SF – Maurice Harkless, Tobias Harris, Aaron Gordon
PF – Channing Frye, Kyle O'Quinn, Andrew Nicholson
C – Nikola Vucevic, Dewayne Dedwon

Seis palgalimiidiga:

Magic on mugavalt istumas palgalimiidi (63 miljonit dollarit) all, sest elatub peamiselt noorukite odavatest lepingutest. Kõige suurem leping on suvel sisse toodud Frye'l, kes teenib järgneva nelja aastaga 32 miljonit dollarit, neist 8,5 juba tänavu, sest palga suurus väheneb iga aastaga. Edasi tulevad juba Oladipo ning Gordonite lepingud, kusjuures võin vedada kihla kondenspiima peale, et Ben Gordon vahetatakse ühel hetkel meeskonnast ära.

Kuna häid tsentreid on liigas niigi vähe, siis peab Magic õige pea andma uue kopsaka lepingu Vucevicile, kelle praegune kontraht lõppeb ülejärgmisel suvel, just uue telelepingu tulekul. Magicul on põnevaid noori projekte ja vaba palgaraha piisavalt, et teha üks suur vahetustehing, kuid head ääremängijad on nõutud kaup ja odavalt ei saa Magic kedagi.