Legendaarse Kehtna jalgpallikooli kasvandik Ott Reinumäe mängis pooleteise aasta jooksul Eesti koondises 25 korda ja loobus kolme aasta pärast 22aastasena tippjalgpallist. Aleksandr Dmitrijevilt saadud hoobi pärast? Andis niisama alla? Reinumäe annab vastuse ja räägib, millega ta praegu tegeleb.
"2003. aastal tulime Floraga Eesti meistriks ja järgmisel aastal siirdusid meie paremad mängijad välismaale," meenutab Ott Reinumäe oma esimest ja üht parimat aastat tippjalgpallis. "Kindlasti aitas sellele kaasa Eesti liitumine Euroopa Liiduga – piirid läksid lahti, eestlased ei käinud välisklubides enam kvoodi alla."
Välismaale soovis minna ka Reinumäe, aga keegi ei tundnud huvi. 2006. aastal küsis vaid 22aastane Reinumäe Flora soomlasest peatreenerilt Pasi Rautiainenilt: kas sina võtaks välisklubi treenerina mind oma meeskonda?
"Pasi mõtles nii kaua, et sellega oli vastus sisuliselt antud," muigab Reinumäe. "Seda mul oligi vaja teada. Ma polnud ju väga loov mängija. Olin sellist tüüpi jalgpallur, kes tegi täpselt seda, mida treener ütles. Enamasti täitsin kaitseülesandeid. Sageli pandi mind kellegi järel jooksma, mida laiem publik ehk tähele ei pannudki."
Selleks ajaks oli otsa saanud ka Reinumäe koondisekarjäär. Ta debüteeris 9. veebruaril 2003 mängus Ecuadori vastu ja oli väljakul koos Enar Jäägeri ja Joel Lindperega – need kaks osalesid Eesti äsjases võidumängus Sloveenia üle. Samal aastal mängis Reinumäe kaasa 16s koondise matšis 17st. Samapalju kohtumisi tegi kaasa üksnes Marko Kristal. Oma viimase, 25. mängu koondises pidas Reinumäe 2. detsembril 2004 Ungari vastu.
Kuna välismaale minekust ei paistnud midagi välja tulevat ja koondisekutseid enam ei tulnud, küpses noore mehe peas plaan jalgpallist loobuda ja tööle asuda.
"Olin oma loobumise plaanist klubis rääkinud ja ega keegi mind kinni hoidma kippunud," räägib Reinumäe. "Pidin endale tunnistama, et kõrgemale mu tiivad mind jalgpallis ei kanna. Ma ei olnud piisavalt andekas. Olin kõik saavutanud kõva tööga, olin hambad ristis teinud kõik, mis kästi. Kehtna jalgpallikoolis olin saanud Eesti tollastes tingimustes superettevalmistuse. Korralik tehniline vundament oli alla laotud, aga tippjalgpallis ainult sellest ei piisanud. Ma kukkusin lausa Flora duubli nimekirja. Aga ma olin noorest peast treeninud sihiga pääseda välismaale mängima. Mõtlesin, mida teha. Igasugu ideid käis peast läbi. Üks neist oli luua perekond. Jaanuaris 2007 oli Floras kogunemine ja siis ma ütlesin, et loobun. See oli ka paljudele lähedastele üllatus."
Sõidab suure kaubaautoga
Nõnda lahkuski tippvutist pallur, kes sündinud samal aastal Enar Jäägeri, Martin Vungi, Kostja Vassiljevi, Dima Kruglovi, Alo Bärengrubi ja Jarmo Ahjuperaga. Noore mängija loobumine tekitas sotsiaalmeedias laialdast vastukaja. Kuna 2006. aasta sügisel oli Reinumäe saanud mängus igipõlise rivaali Levadiaga kõva paugu Aleksandr Dmitrijevilt, arvati, et see võis olla loobumise põhjuseks.
"Jah, hoop oli tugev, nina oli puru ja vajas operatsiooni ning arstid ütlesid, et natuke jäi puudu, et ma võinuks silmast ilma jääda, aga see ei olnud kindlasti mu loobumise põhjus!" selgitab Reinumäe. "Mängisin järgmisel aastal III liigas edasi ja seal murdsin jalaluu. Ükski luumurd mind ei hirmuta. Dmitrijev tuli järgmisel päeval haiglasse mind vaatama ja mina tema peale vihane pole. Selliseid asju ikka juhtub. Tahtmine on nii suur, jääd mõnda kahevõitlusesse murdosa võrra hiljaks ja siis ... Toonased Flora–Levadia duellid olid väga vihased ja põhimõttelised."
Pärast jalgpallist loobumist Reinumäe abiellus. See oli talle tähtis, planeeritud samm. Sõber aitas kaubiku ja tööga – Reinumäe hakkas kaupa vedama ja tegutseb tänini transpordis. Vahepeal oli endine internatsionaal töötu. Siis tegi suure kaubaauto eksamid ja hakkas kaks aastat tagasi tööl käima Prantsusmaal: kuus nädalat tööl ja kolm kodus. Mõnikord võimaldas töö läbi põigata Enar Jäägeri juurest Belgias. Kolm kuud tagasi lõpetas Reinumäe töö Prantsusmaal ja sõidab nüüd suure kaubaautoga Eesti ja Soome vahet, et olla perele lähemal.
"Eesti jalgpalliasjadega olen hästi kursis, Soccernet on arvutis iga päev lahti ja ETV kannab hästi mänge üle – võta ükskõik kus läpakas lahti ja näed pilti," räägib Reinumäe. "Palju tuttavaid on jalgpallis tegevad, mõned on treeneriks hakanud. Ise pole saanud mängida, kuigi kisub väljaku poole. Ühest küljest kehakaalu pärast ja teisalt tahaks lihtsalt mängida."
Imeline Kehtna jalgpallikool
Oma karjäärile tagasi mõeldes imetleb Reinumäe kunagist Kehtna jalgpallikooli, mille avamispäeva ta peast teab: 1. november 1994. See kool oleks tõeline ime ka praegustes oludes.
"Alguses pidime ise trenni jõudma ja ma imestan siiamaani, kuidas treener Viktor Mets viis mu autoga Kehtnast pärast trenni Kohilasse ja sõitis siis ise oma koju Paidesse. Varsti hakkasid aga poisse üle maakonna Kehtnasse trenni tooma bussid! Meil olid supertingimused ja väga head treenerid. Meid tassiti üle Euroopa noorteturniiridele! Kõik oli tasuta. Ainult jalanõud pidi ise ostma. Mäletan, kuidas Aivar Pohlak kord nägi, kuidas mängisin tavaliste tennistega, ja ütles: helista Flora kontorisse, ütle oma jalanumber ja lase endale saata jalgpallisaapad!
Kehtna jalgpallikool oli minu suure unistuse täitumine, sest olin kogu aja tahtnud jalgpalli mängida ja korraga avati selline kool. Olime enne seda telekast suuri mänge vaadanud ja poistega omavahel sudinud. Aga ma teadsin juba päris põnnina, et on olemas Flora, ja ma teadsin, kes on Indro Olumets, kes oli mu lemmikmängija. Martin Reimi teadsin ka. Uskumatu, et hiljem mängisin temaga koos Eesti koondises. Naljakas mõelda."
Reinumäe ei oska oma karjäärist välja tuua ühtki konkreetset mängu, kuid ütleb, et on eriti uhke 2003. aastal võidetud Eesti meistritiitli üle, mille ta 90 minuti mehena auga välja teenis.
"See kuldmedal ei tulnud pingil istudes," sõnab Reinumäe. "Sain koondises mängida koos Mart Poomi ja teistega, kelle nimesid lapsedki peast teavad."
Edukaks kujunenud 2003. aasta kohta arvab Reinumäe, et ju oli ta oma mängijaomadustega just sel hetkel võistkonnale vajalik. Peatreener Arno Pijpers pidi temas midagi nägema, et usaldas talle nii palju mänguaega.
"EM-valikmängus lõin mängus Belgia vastu peaga omavärava ja kommentaariumis sai lugeda, et miks ma oma pea sinna vahele panin," meenutab Reinumäe. "Pärast seletas Pijpers mulle, et kui ma poleks üritanud pallini peaga küündida, võinuks selle saada minu selja taga varitsenud vastane ja kui tema oleks selle väravasse toimetanud, jäänuks see mu viimaseks mänguks koondises. Pijpers nägi, et mina andsin selles olukorras oma maksimumi, ega olnud omavärava pärast pahane."
Pereloomine õnnestus
"Ma pole kordagi kahetsenud, et hakkasin jalgpalli mängima ja et tegin 2007. aasta alguses otsuse jalgpallist loobuda," räägib Kohilas elav Ott Reinumäe. "Kahetsus pole mulle kordagi isegi pähe tulnud. Jalgpall on tore mäng ja hea emotsiooniga võib Eesti kõiki võita. Kui staarid tulevad mütsiga lööma, võivad nad kaotada.
Mulle oli pere loomine tähtis ja see on väga hästi õnnestunud. Mul on tore naine ja kaks toredat tütart: kuueaastane Eliset ja viiene Liisa, kes mõlemad on emasse ja tegelevad laulmisega. Sellepärast ei kahetse ma midagi. Ma ei teeks midagi teistmoodi. Muidugi tahaks teist tööd teha ja teha seda Eestis, aga küllap see aeg tuleb."
Kommentaarid