Korvpall

Indiana Pacersi aken on sulgunud. Praeguseks. 

Otto Oliver Olgo, 18. oktoober 2014, 14:05
Roy Hibbert (55)Foto: Reuters / Scanpix
Alles kaks aastat tagasi oli Indiana Pacers tõusev korvpalliklubi NBA armutus liigas. Nende 2010. aasta kaks noort draftivalikut Paul George ja Lance Stephenson näitasid edasiminekut iga hooajaga ja veteranid olid igati väärilised, et kiigata vaikselt ka NBA meistritiitli suunas.

Pacers ongi jõudnud kahel viimasel hooajal NBA Idakonverentsi finaalidesse.  Kahe teraga katalüsaatoriks osutus meeskonna vaimse liidri ja All-Star mängule valitud Danny Grangeri vigastus 2012. aastal: Grangeri eemalolekul arenes meeskonna uueks liidriks tol ajal 22-aastane väike äär Paul George, kelle suurepärane kaitsetöö ja üliatleetlik füüsis meenutas mitmetele kuulsat Chicago Bullsi legendi Scottie Pippenit.

Samal teemal

Grangeri vigastuse varjupooleks oli fakt, et klubi endine liider ei tõusnudki enam vääriliselt jalule, jäädes pärast mängupausi rollimängija staatusesse.

Klubi president Larry Bird tegi eelmisel hooajal lõpuks karmi otsuse. Pacersis 9 hooaega veetnud Granger saadeti vahetustehingu kaudu  järsult teele, et lisada tiitli nimel võitlevale NBA parimale kaitsemeeskonnale noorust ja sügavust, mis pidanuksid tulema Philadelphia 76ersi mängijatelt Evan Turnerilt ja Lavoy Allenilt.

Pacersi meeskonnasisene moraal langes. Iseäranis raske oli uudist kuulda George’il, kes pidas Grangerit enda mentoriks. Kuigi Grangeri mängukvaliteet oli viimase kahe aastaga käinud sama järsult alla nagu Andrus Värniku odakaared, siis ta vaimne mõju oli endiselt tohutult suur.

2013/2014 hooaja viimasel kolmandikul demonstreeris Pacers tujutut mängu, kuid kuna  eelnevalt sisse tehtud vahe teiste Idakonverentsi klubidega oli niivõrd suur, võitis Indiana meeskond Idakonverentsis põhihooaja. Play-off’ides hädad jätkusid: vaevu saadi esimeses ringis jagu Atlanta Hawksist, ka Washington Wizards näitas hambaid. Idakonverentsi finaalis ei leitudki võimalust, et alistada lõpuks suur rivaal Miami Heat. Ja kõige hullem oli alles tulemas.

George’i vigastus ja Stephensoni lahkumine viivad Pacersi Idakonverentsi keldrisse

Esimese prioriteedina suvel üritas Bird meeskonda tagasi meelitada noort tagamängijat Stephensoni. Bird tahtis Stephensonile anda pikaaegse ja ühtlase lepingu nelja aasta peale, kuid Stephenson otsis lühiajalisemat varianti, löödes lõpuks käed kokku Michael Jordani klubi Charlotte Hornetsiga.

Bird leppis Stephensoniga otsusega, tuues meeskonda skoorija Rodney Stuckey, kelle kaitsemäng ja palli käsitsemine oli võrreldes Stephensoniga küll oluliselt nõrgem.

Seejärel tabas Pacersit üks halvemaid õnnetusi pärast suure mürgliga lõppenud kaklust Detroit Pistonsi vastu (NBA-s tuntakse seda sündmust Malice in the Palace’i nime järgi). USA koondise treeningmängus murdis meeskonna ainus superstaar Paul George enda parema jala. Mäng katkestati koheselt ja George viidi kibekiiresti haiglasse. Arstid andsid pärast esimesi ülevaatuseid julgustava hinnangu: George’i karjäär ei ole ohus, murdus "ainult" luu, liigesed ja kõõlused on terved. Siiski, järgmise hooaja peab PG-13 (mitte soovitatud alla 13-aastasetele – toim) vahele jätma.

(Vaata seda videot ainult enda vastutusel, väga õudne!!!)

Tõenäoliselt tasuks pigem vaadata seda:

Mida kavatseb Pacers teha täbaras olukorras?

Meeskonna peatreener Frank Vogel on üks liiga austatumaid treenerid oma kaitsvate printsiipide ja skeemide tõttu. Klubi veteranid ja noormängijad kuulavad teda, juht Bird on temaga rahul. Nüüd seisab Vogel silmitsi enda senise treenerikarjääri kõige raskema väljakutsega: kuidas arendada välja vähegi võitlusvõimeline rünnak, kui senised kaks liidrit on ansamblist välja langenud?

Vaatame korraks ülejäänud algviisikut, kes on jäänud paigale. Mängujuht George Hill on kaitsva suunitlusega pikk mängujuht, kes jäi eelmisel hooajal enda kohta kahvatuks. Kuid tal on hea viskekäsi ja platsinägemine. Kui ta jätab olude sunnil maha oma passiivsuse, siis on ta tõenäoliselt see mängija Pacersi ridades, kelle numbrid paisuvad eesoleval hooajal kõige rohkem.

Kindlasti peab esile tõusma ka 34-aastane suur äär David West, kes on meedias teatanud, et ei kavatse enam kaua mängida (ja Pacersil pole talle väärilist asendust ka) ehk Pacersil on teda alles jäänud vaid kaks hooaega.

Meeskonna esitsenter on 27-aastane 2.18 pikk Roy Hibbert, kes sai viimases play-off seerias kirja Washington Wizardsi vastu niivõrd uhke statistilise rea nagu: 0 punkti, 0 lauapalli, 1 pallikaotus. Hibberti peale ei tasu lootma jääda, sest ta on läinud viimaste hooaegadega pigem kehvemaks, eriti nukker oli eelmise hooaja lõpp.

Lootuskiir tumedas taevas võib olla fakt, et Pacersi president Larry Bird kutsus enda hea sõbra ja NBA legendi Kareem Abdul-Jabbari (NBA-s läbi aegade enim punkte visanud mängija) Hibbertile nõuandjaks. Kui Abdul-Jabbar ei mõju talle hästi, kes siis veel enam aitaks?

Westist ja Hillist piisab siinkirjutaja hinnangul aga Idakonverentsi 11.-13. kohaks. Kindlasti tõuseb esile suvel sisse toodud Stuckey, vähemal määral ehk ka ääremängijad C.J. Miles, Solomon Hill ja Chris Copeland.

Faktiks paistab jäävat, et praeguse koosseisu juures on Pacersil ilmatu raske juba ainuüksi play-off’idesse jõuda. Korvpallifoorumites levib konsensulik arvamus, et Pacers peaks eesoleval hooajal olemagi võimalikult halb, et emuleerida San Antonio Spursi 1996-1997 hooajal, kui nad olid pärast David Robinsoni vigastust üks NBA halvemaid meeskondi, saades draftist autasuks siiani mängiva legendi Tim Duncani. 2015. aasta draftis ei pruugi küll Duncani kaliibriga mängijaid olla, aga paar andekat kolli peitub uue aasta lennus küll, näiteks Jahlil Okafor.

Peatreener Frank Vogel on kõik jutud võimalikust „tankimisest“ siiani viisakalt ümber lükanud, lubades, et Pacers kavatseb anda endast maksimumi ja teeb eduka hooaja. Vaadates aga Pacersi mängijate talenti ja keskmist vanust, panustaks artikli autor pigem tankimisele.

Ainuüksi juba põhjuse pärast, et kui George naaseb 2015. aastal platsile, siis läheb tal vaja suuremat tuge kui 35-aastane West, Stuckey ja Hill. Tal läheb vaja noort head suurt äärt-tsentrit, kes võitleks temaga play-off’ides vähemalt järgmised 3-4 aastat. Seega, pigem lõpetab Pacers põhihooaja 11.-13. kohal, lootes, et draftis kukub neile mõni pärl. 2010. aastal tegi Pacers suurepärased otsused, traditsiooni võiks jätkata ka viis aastat hiljem.

Meeskonnaga liitusid suvel: 

1. C.J. Miles – soliidne vahetusmängija kas viskava tagamängija või väikese ääre peal. Üks liiga parimaid snaipreid, kui läheb "tsooni" ja visked hakkavad tabama (mõnikord tulistab ühes veerandis suisa 5-6 kolmest sisse). Mängib kaitset keskpärasel tasemel. Teenis võib-olla natuke ülemakstud lepingu, mille kohaselt teenib ta kuni 2018. aastani keskmiselt 4,5 miljonit dollarit hooaja kohta.

2. Rodney Stuckey – Detroit Pistonsi "kuues mängija", kes toob teravust pingilt ja paistab silma enesekeskse mängustiiliga. Stuckey kerkib George’i puudumisega üheks Pacersi peamiseks skoorijaks, kuid punktide toomine ongi ta ainus tugevam külg. Samas võib ta oma lepingu viimasel aastal panna endast nii palju välja, et sellest täitsa piisab Idakonverentsi 9.-10. koha jaoks, mis tähistab õhkõrna lootust saada draftist endale mõni noor staar tuleviku jaoks.

3. Damjan Rudez – Hispaania meistriliigas pallinud ääremängija on kogenud snaiper ja neid ei saa Pacersil kunagi liiga vähe olla (praegu on vaid Hill, Miles ja Copeland tõestanud end heade kaugviskajatena).

4. Adonis Thomas – 76ersi Kreeka jumal püüab leida oma Olümpost Indianas.

5. Chris Singleton – kunagi ei saa olla liiga palju ääremängijaid ühes meeskonnas, eks? 

CJ Fair ja Shayne Whittington ei osutnud 2014. aasta draftis valituteks, kuid teenisid paljulubavate projektidena  kahe-aastased lepingud Pacersilt.

Meeskonnast lahkusid suvel märkimisväärsetest mängijatest:

1. Lance Stephenson – jah, tema käitumine oli aeg-ajalt vastuvõetamatu "karmis" Indiana meeskonnas. Ta avaldused meedias olid teinekord naeruväärsed. Aga Lance "Born Ready" Stephenson oli see mängija ja kohalik narr, kes tegi Indianast põneva meeskonna ja pakkus fännidele lootust tuleviku suhtes. Tema kaitset ja polaarset isiksust jäädakse taga igatsema.

Meeskonna koosseis:

PG – George Hill, CJ Watson, Donald Sloan
SG – CJ Miles, Rodney Stuckey, Solomon Hill
SF – Paul George (vigastatud terve hooaeg), Chris Copeland, Damjan Rudez, CJ Fair, Chris Singleton, Adonis Thomas
PF – David West, Luis Scola, Lavoy Allen
C – Roy Hibbert, Ian Mahinmi, Shayne Whittingon

Seis palgalimiidiga:

Pacers on ligi 10 miljoni dollari üle palgalimiidi ja olukord näeb nukker välja.  Hibbert on küll vormis olles üks liiga kõige efektiivsemaid kaitsvaid tsentreid, kuid kui 2.18 pikk mängija ei suuda võtta keskmiselt üle 5-6 lauapalli mängus, võib kahelda ta lepingu maksuvuse õigustamises. Nimelt peab Pacers maksma Hibbertile kuni 2016. aasta suveni 15-15,5 mln dollarit hooaja kohta. Häid tsentreid on liigas vähe ja nende hind ongi kallim, aga Hibberti oma võib olla natuke liiga kallis Pacersi jaoks.

Lisaks Hibbertile teenivad kena palka ka meeskonna täht George (üle 90 miljoni dollari kuni 2019. aastani, uuel hooajal istumise ja taastumise eest ligi 16 miljonit dollarit), West (12 mln dollarit hooaja kohta kuni 2016. aastani) ja George Hill (8 mln dollarit 2017. aastani).

Kuna uus teleleping viib palgalimiidi seniselt 65 miljonilt dollarit 2016. aastaks umbes 80 peale, on Pacersil 2016. aasta suvel ruumi küll, et tuua meeskonda teine staar PG13 kõrvale. Küsimus on – miks peaks keegi tahtma tulla Indianasse? George’i nimi üksi teisi mängijaid ei meelita, George ja Jahlil Okafor...mine tea, mõni mängujuht või kvaliteetne tagamängija võib kaaluda küll seda võimalust.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee