Chicago Bulls läheb Derrick Rose’iga lõpuni välja, kui ta ainult vastu peab (1)

Kui ebaõnnesõdur Oden välja arvata, siis tegid/teevad eelpool nimetatud meestest soliidset, mõneti isegi silmapaistvat karjääri NBA-s. Kuid nende võimed lubanuks säravamat ja osade puhul pikemat karjääri, kui keha ainult vastu pidanuks.

Kas Rose teeb "Westbrooki" või jääb ta potentsiaal realiseerimata?

Skeptikud tahavad vaikimisi asetada sinna seltskonda ka 2011. aasta NBA läbi aegade noorima MVP, Derrick Rose’i. Chicago Bullsi fännide südamesse end jäädavalt uuristanud Rose oli kolm aastat tagasi liiga kõige plahvatuslikum mängija. Tema juhtimisel rühkis Bulls põhihooajal Idakonverentsi parima meeskonna pügalale ja liigas leidus väga üksikuid mehi, kes suutnuks teda edukalt valvata ja kaitsta. Rose’i populaarsus ulatus globaalsetesse mõõtmetesse, temast sai NBA lemmiklaps.

Pärast MVP tiitlit on Rose’i tabanud vaid tagasilöögid. Lühendatud 2011/2012 hooajal maadles Rose korduvalt erinevate vigastustega, mis tulenesid keha väsimusest ja hulljulgest mängustiilist. Hooaja lõpus play-off’idesse jõudes oli Rose aga enamjaolt terve.

Bullsi esimene vastane 2012. aasta play-off’ides oli põhihooaja kaheksanda kohaga lõpetanud Philadelphia 76ers. Paberi ja platsi peal näis Bulls tugevam meeskond, kuni...Rose maandus pärast ühte järjekordset kõrget hüpet play-off’ide esimeses mängus tugevalt vasaku jala peale, varisedes platsil kokku. Chicago Bullsi kroonjuveel oli rebestanud enda ACL-i.

Järgmise hooaja jättis Rose tervenisti vahele, ehkki hooaja lõpus tundus ajakirjanikele, et suurest koormusest kurnatud Bullsis võis Rose olla lõpuks nende kõige tervem mängija. Bullsi juhtkond ja Rose’i agent tahtsid, et nende meeskonna liider võtaks nii palju aega kui vaja taastumise jaoks, sest temaga algavad ja lõppevad Bullsi tiitlilootused tulevikus.

2013-2014 hooajal tuli Rose lõpuks tagasi platsile, aga nägi välja kahvatu ja roostes. "Kirsiks tordi peal" oli pärast kümmet liigamängu järjekordne vigastus – seekord rebestas Rose enda parema jala meniskit. Veel üks hooaeg raisus. Esimest korda julgesid kriitikud aina kindlamalt väita: "ta ei naase enam kunagi MVP-kaliibriga mängijana".

Rose’i teine tagasitulek leidis aset tänavuse suve lõpus, mil ta valiti USA koondise poolt rahvuskoondisesse Hispaanias toimuva korvpalli MM-i jaoks. Comeback lõppes küll rahvuskoondise ülikindla võiduga, aga Rose’i isiklikud sooritused tekitasid korvpallisõprades murekortse ja mõneti ka pahameelt – ta oli koondise üks kõige nõrgematest lülidest, paistes silma kohutava visketabavuse ja mõnikord ka tujutsemisega. Lisaks nägi ta välimuse poolest välja nagu ta oleks kahe vigastuspausi ajal läinud 12 aastat vanemaks.

Positiivseks võis pidada fakti, et Rose’i atleetlikkus ja kiirus olid endiselt tipptasemel.

Samal ajal kui Rose mängis MM-il, hankis Bulls endale mitu olulist täiendust. Kuid iga viimne Chicago korvpallifänn ja klubi liige teab, et nende tiitlijaht algab ja lõppeb Rose’iga. Ta ei pea tingimata tõusma tagasi MVP hooaja tasemele. Aga ta peab näitama enamat, kui mängud, mida nägime korvpalli MM-il või eelmise hooaja alguses. Selle jaoks vajab ta mängupraktikat, vaimset tuge ja esialgu ka piiratumat mänguaega, sest kolmas ränk vigastus...ptüi, ptüi, ptüi; ei taha selle peale isegi mõeldagi.

Rose’i emotsionaalsem peegelpilt mängustiili poolest on Russell Westbrook (Oklahoma City Thunder). Westbrooki tunti pikka aega NBA raudmehena, kuni Rocketsi mängujuht Patrick Beverley põrkas temaga 2013. aasta play-off’ides kokku ja vigastas Westbrooki põlve. Ninjakilpkonna näoga Westbrook vajas kolme operatsiooni, et tagasi tulla aga ta tegi seda ülivõimsalt – kevadistes play-off’ides oli ta Thunderi liider ja püstitas ajaloolisi numbreid mängujuhti kohta. Samas, Westbrook on geneetiline friik, kellele loodusseadused ei tahagi väga alluda.

Rose on olnud pikemalt eemal ja pidanud taluma raskemaid vigastusi, seepärast on skeptikuid lausa hordides, artikli autor kaasaarvatud. Suudab ta naasta kasvõi NBA kolmanda sümboolse viisiku tasemel, on Bulls üks peafavoriite 2015. aasta NBA meistritiitlile. Vastasel juhul läheb LeBron Jamesi ja David Blatti juhitud Cleveland Cavaliersi vastu põrgulikult raskeks.

Bullsil on talenti lademetes, ainult vigastusi tuleb vältida

Võrreldes eelmise hooajaga on Bullsi koosseis teinud läbi suured muudatused. Suve üheks peaeesmärgiks oli meelitada endale New York Knicksi superstaar, väike äär Carmelo Anthony. ’Melo otsustas lõpuks jääda truuks enda koduklubile ja Bulls vajas alternatiivset varianti, et lükata end uuesti reaalsesse tiitlivõitlusesse.

Tere tulemast, hispaanlased ja Doug McDermott. Soodsa lepinguga leiti endale Hispaania korvpallikoondise pikaaegne vedur ja kahekordne NBA meister Los Angeles Lakersi päevilt: suur äär-tsenter Pau Gasol.  Klubi juhtkond eesotsas John Paxsoni ja Gar Formaniga tahtis ühte suurt mängijat veel juurde, kelleks osutus Euroliiga tippmängija Nikola Mirotic.

Real Madridi põhitegija valiti Bullsi juba 2011. aasta draftis, kuid Mirotici üleminek leidis aset alles tänavu palgaprobleemide (Mirotic pidi enda lepingu Realilt ise välja ostma) tõttu. Mirotic annab Bullsile juurde vajaliku ründerelva – ta oskab mängida mõlema ääremängija kohal ja tabab nii kolmese tagant kui keskpositsioonilt kiire viskeliigutusega. Kontrollmängudes on Mirotici tark ja julge mängustiil avaldanud muljet mitmetele skautidele ja treeneritele.

Doug McDermott oli kolmas mutter, keda Bulls ihaldas peatreener Tom Thibodeau masinavärki. Eelmisel aastal Ühendriikide parimaks ülikoolimängijaks valitud McDermott on üks neist meestest, kes käis kolledžis koguni neli aastat. Selle aja jooksul kujunes tast välja NCAA liiga üks paremaid skoorijaid, eriti kolmepunktijoone tagant.

Kuigi McDermotti ja Mirotici kaitse vajab kindlasti arendamist, on neil juba praegu piisavalt kogemusi, et aidata Bullsi esimesest liigamängust saati. Peatreener Tom Thibodeau on "vana kooli mees", kes luuslanki trennis ega mängus ei armasta ja väärtustab kaitset väga. Muide, Thibodeau kaitseskeeme kasutavad mitmed treenerid üle liiga.

Mängijatest peaksid Miroticile ja McDermottile mõju avaldama NBA üks värvikamaid tsentreid, Joakim Noah (NBA eelmise hooaja parim kaitsemängija) ja kohati uskumatu tee läbi käinud Jimmy Butler. Ka Taj Gibson on näide, kuidas neli aastat kolledžis võib mängija arengut aidata – Gibson sisenes NBA-sse 24-aastaselt, kuid on viie aastaga tõusnud NBA üheks kvaliteetsemaks suureks ääreks. Kusjuures viimasel hooajal võttis Gibson tehniliselt algviisiklase rolli üle kalli lepinguga pärjatud Carlos Boozerilt, kuigi Boozer alustas mänge.

Kõik klotsitükid on iseenesest paigas. Suurepärane treener, üks liiga paremaid kaitseid, kogenud veteranid, kvaliteetsed rollimängijad. Poleks mingi ime, kui Bulls võidaks eesoleva põhihooaja, vähemalt Idakonverentsis. Artikli autor julgebki ennustada neile play-off’ide esimest asetust Idas. Ometi läheb neil play-off’ides vaja tervet ja efektiivset Rose’i, et saada vastu nelikule LeBron James – Kevin Love – Kyrie Irving – Dion Waiters. Bulls on Cavaliersi ainus tõsisem konkurent oma konverentsis ja seega ka ainuke tiim, kes võib eirata Jamesi viiendat järjestikust NBA finaali.

Suvel liitusid meeskonnaga (lisaks draftivalikutele McDermottile ja Cameron Bairstowile):

1. Pau Gasol – ei ole vale väita, et Gasol on viimased kaks hooaega enda karjäärist raisanud. Hispaania koondise tugitala lootis Dwight Howardi liitumisel Lakersiga, et tema, Howard, Kobe Bryant ja Steve Nash on nelik, kes toob talle kolmanda ihaldatud sõrmuse, kuid see projekt oli surnud enne, kui ta jõudis alata. Eelmisel hooajal oli Howard juba läinud ning peatreener Mike d’Antoni ei leidnud aeglasele Gasolile sobilikku kohta enda skeemides, eelistades nooremaid ja kiiremaid mängijaid. 34-aastane Gasol teab, et Bulls võib olla üks ta viimaseid variante tiitli võitmiseks, kui ta ei liitu just lepingu lõppedes LeBron Jamesiga. Motivatsiooni peaks jaguma.

2. Nikola Mirotic – 23-aastane Montenegro päritolu Hispaania kodakondsusega mängija, kelle pärast võiksid NBA huvilised jälgida tihedamalt aeg-ajalt ka Euroliigat. Real Madridi korvpalliklubi üks liidritest, kes võitis 2013. aastal Hispaania korvpalli meistriliiga MVP autasu. Mõned julgevad teda võrrelda Saksamaa legendi Dirk Nowitzkiga, teised kardavad tema puhul klassikalist "Euroopa-mängija-ei-leia-NBAs-oma-kohta" stsenaariumi.

3. Aaron Brooks – viskekahur, kes on lõksus mängujuhi kehas. Brooks armastab ohtralt tulistada peale, kuid on lühike ja mängib kaitset pigem kesiselt.  Bullsis ei tohiks ta palju mänguaega saada Rose’i ja Kirk Hinrichu taga, aga Rose’i vigastused on Chicago meeskonna ontlikult ettevaatlikuks teinud. Peatreener Thibodeau on ennegi võlunud lühikestest mängujuhtidest (Nate Robinson, DJ Augustin) välja maksimaalse tootlikkuse, ehk läheb Brooksiga samamoodi.

4. E’Twaun Moore – rääkisin temast lühidalt Orlando Magicu eelvaates

Klubist lahkusid:

1. Carlos Boozer. "GIVE ME THAT SHIT!", "AAAAND-ONE!". Lühidalt, Boozerile meeldib karjuda mängu ajal ja palju. Ta oli ühtlasi ka üks kõige kallimaid vabaagente, kelle Bulls suutis enne Pau Gasoli siia meelitada. Boozer oli/on ründava suunitlusega osav suur äär, kes tõi oma 18-20 punkti ja 7-10 lauda ära pea igas mängus. Kaitses ei viitsinud ta nii palju pingutada, mille tõttu eelistas Thibodeau mängude lõppus panna sisse pigem Gibsoni. Mängib nüüd Lakersis, kus tema õnneks põhimõtteliselt polegi mängijaid, kes harrastaks kaitset eliittasemel, seega algviisiku koht on saadaval.

2. Jimmer Fredette – 2011. aasta lennu ülikoolimängijate superstaar, kes tabab NBA videomängudes kolmeseid uskumatult hästi (päris maailmas samuti, aga tal ei avane selleks nii palju võimalusi). Tõsiselt, Fredette’iga on lihtne saada 101 punkti NBA 2K mängudes täis, andke üks katse. Suundus New Orleans Pelicansi.

3. Cartier Martin – tegi hooaja alguses Atlanta Hawksi eest aeg-ajalt korralikke esitusi väiksel äärel, kuid hooaja keskel Bullsi suundudes sai platsile vaid pisteliselt.

4. Ronnie Brewer – mees, kes ei mõista, et tal läheb vaja ühte-kahte toimivat go-to rünnakulahendust, et pääseda platsile kaitsva spetsialistina. Muidu ei kata teda rünnakul ükski vastane.

Meeskonna koosseis:

PG – Derrick Rose, Kirk Hinrich, Aaron Brooks, E’Twaun Moore
SG – Jimmy Butler, Tony Snell
SF – Mike Dunleavy Jr., Doug McDermott
PF – Taj Gibson, Pau Gasol, Nikola Mirotic
C – Joakim Noah, Cameron Bairstow, Nazr Mohammed

Seis palgalimiidiga:

2017. aastani on kopsakad lepingud olemas Rose’il, Gasolil, Gibsonil ja Miroticil, uustulnuka lepingu peal on siis veel McDermott (viie peale läheb üle 40 miljoni dollari. Ehk see viisik jätkab klubis veel kaua aega ja arvatavasti piiravad nende lepingud mõnevõrra ka uute vabaagentide tulekut.

Kuid tänase seisuga on Bulls sobivalt palgalimiidi (65 miljonit dollarit) piiri juures, kusjuures makstava palga ridadesse läheb tänavusel hooajal veel kirja ka Boozeri tasu (13,5 miljonit hooaja kohta). Kuid Boozerist lepingust alles jääv raha läheb kohe kasutusse, sest Jimmy Butler vajab tõsist palgakõrgendust.

NBA-s leidub vähe ääri, kes oskaksid mängida nii heal tasemel kaitset nagu Butler seda suudab. Kui Butler peaks veel tõestama, et ta on suve jooksul läinud ründefaasis paremaks, peab Bulls andma talle võib-olla hiigelsuure lepingu, et ta alles jätta. Butleri teeneid ihaldab iga meeskond, kellel on vähegi ressursse ta jahtimiseks.

Butleri leping kestab 2016. aastani, kuid Bulls peab seda võimaluse korral pikendama juba lähiajal, et vältida olukorda, mil temast saab vabaagent. Bullsi tuumik on paigas ja uskumatu vastupidavusega hiilgav Butler on tuumiku kopsud.