Korvpall

Stan Van Gundy ja Andre Drummondi koostöö tõotab uue Dwight Howardi esiletulekut (1)

Otto Oliver Olgo, 20. oktoober 2014 16:51
Andre Drummond (0) Foto: Reuters / Scanpix
Joe Dumars moodustas koos Bill Laimbeeri, Isiah Thomase, Dennis Rodmani, Adrian Dantley ja veel mõne mängijaga ühe NBA kõige eripärasema meeskonna, kes võitis ka kaks meistritiitlit 1989. ja 1990. aastal. Kusjuures Dumars valiti 1989. aasta NBA finaalide parimaks mängijaks (tuleb märkida ka ära, et see finaalseeria tähistas ülivõimsa karjääri teinud Kareem Abdul-Jabbari teenistuse lõppu).

Viskavast tagamängijast Dumarsist kujunes välja korvpallihullustuses Detroidi fännide lemmik – ta oli tark, avatud meediale, võitles mehiselt ja skooris siis, kui oli seda kindlasti vaja. Dumarsi karjäär mööduski ainult Pistonsis, aastatel 1985-1999. Ja isegi pärast profikarjääri lõppu jäi Dumars meeskonnaga seotuks, sest talle pakuti juhtkonna poolt peamänedžeri ametikohta.

Samal teemal

Sellel kevadel lootsid Pistonsi fännid, et Dumars juba lahkuks nende meeskonna juurest. Kuigi pärast aastatuhande vahetust oli Dumars teinud järjest geniaalseid vahetustehinguid, mis päädisid 2004. aastal NBA meistritiitliga, siis viimased 5-6 aastat oli Pistonsi tase langenud Idakonverentsi nõrgemate meeskondade hulka ja publiku arv oli kunagises suurtööstuslinnas (pärast majandussurutist võib kasutada sõna "kummituslinnas") ainult kahanemas.

Dumarsi hädad algasid Ben Gordonist ja Charlie Villaneuva’st. Dumars otsustas koos nõuandjatega anda neile lepingud, mis kestsid viis aastat ning tõid neile sisse vastavalt 55 ja 35 miljonit dollarit. Tol ajal näisid need lepingud isegi mõistlikud, sest varasemalt Chicago Bullsis mänginud Gordonist oli saanud lühikese ajaga korvpallisensatsioon (ainus mängija, kes võitnud enda esimesel hooajal NBA-s Parima Pingimängija tiitli) ja Villaneuva tegi Milwaukee Bucksis uhkeid numbreid.

Aga mõlemad mehed hakkasid Pistonsi särkides esimesest hooajast peale taandarenema. Treenerid ei suutnud neid kantseldada ega arendada, mehed olid riietusruumis aina tujukamad. Kunagisest uhkest tiitlimeeskonnast olid selleks ajal järel vaid riismed, ehkki kaks algviisiklast Tayshaun Prince ja Ben Wallace pesitsesid endiselt Detroitis.

Dumarsi Kolgata tee sai otsustava hoobi eelmise hooajaga. Ta palkas kallite lepingutega meeskonda mängujuhi Brandon Jenningsi ja ääremängija Josh Smithi. Juba siis röögatas korvpallisõprade ajus küsimus, et mida Dumars küll ometi mõtleb ja kas ta üldse enam mõtleb või püüab ainult iga hinna eest pääseda play-off’idesse?!

Pistons ei pääsenud play-off’idesse ja nende tahtlik "tankimine" hooaja lõpus ei päästnud neid ka oma draftivaliku andmisest Charlotte Hornetsile, pooleldi tänu Hornetsisse vahetatud Ben Gordonile. See oli viimane piisk Pistonsi karikasse Dumarsi valitsusajal. Dumars pani ameti vabatahtlikult maha, kuid jäi organisatsiooniga seotuks nõuandja rollis. Uue lootsina toodi sisse Orlando Magicust kõva meeskonna teinud Stan Van Gundy.

Van Gundy teeb Drummondist uue Howardi?

Viimast korda Dumarsi poole tagasi pöördudes: draftivalikuid tegi ta viimastel aastatel osavalt. Osalt fakti tõttu, et pärast 2003. aasta draftis läbipõlemist (Dumars võttis teise valikuna NBA-s põrunud Darko Milicici, kui laual olid veel Carmelo Anthony, Dwyane Wade ja Chris Bosh) oli Dumars nõudnud Pistonsi skautidelt ja iseendalt, et edaspidi ei jää nad meedia naerualuseks "kahtlase potentsiaaliga" serblase valimise tõttu. Skautide tööle pandi 48 korda rohkem rõhku, igat valikut kaaluti läbi ülima põhjalikkusega.

Ja tõesti, viimase kuue drafti lõikes on Pistons igal aastal teinud ühe väga hea või isegi mitu head valikut. 2009. aastal tulid meeskonda Austin Daye, Jonas Jerebko ja Chase Budinger; kõik korralikud rollimängijad tänasel päeval. 2010. aastal valis Dumars meeskonda Greg Monroe, kes on praegu üks NBA paremaid noori tsentreid-suuri ääri. 2011. aastal liitusid Pistonsiga mängujuht Brandon Knight ja tagamängija-äär Kyle Singler, viimane on kvaliteetne vahetusmängija nüüdses Pistonsis.

Meeskonna lootused algavadki 21-aastase noore tsentri Drummondiga. 2.11 pikk mängija on lauas tõeline kuningas, kes hirmutab juba praegu vastaseid enda ilmatu pikkade käte ja füüsiliselt võimsa kehaga. Mitmed fännid ja eksperdid võrdlevad teda noore Dwight Howardiga, keda peetakse tänapäeval NBA parimaks tsentriks.

Võrdlustel on alust: Drummond on sama kohutav vabaviskaja kui Howard, sarnane muretu ellusuhtumine, Howardist natuke kohutavam ründemäng (loe: pealtpanekud ja ründelaudadest palli sisse upitamine) ja nüüd ka sama treener, kes viis Howardi korvpallimaailma absoluutsesse tippu: Stan Van Gundy.

Van Gundy ja Howard ei saanud küll alati suurepäraselt läbi, aga nad austasid üksteist. Howard kuulas Van Gundy’t, treener oli kannatlik Howardiga. Tulemuseks oli 2009. aasta NBA finaalidesse jõudmine, globaalne populaarsus ja mitu aastat absoluutset võimutsemist korvi all. Siiamaani võib pidada kahetsusväärseks fakti, et Howard pole enda karjääri jooksul võitnud ainsamatki MVP tiitlit, arvestades mehe füüsilist üleolekut ja mõju kaitsefaasis.

Drummondi lagi on tõenäoliselt sama kõrgel, aga andekas noormees on siiani pidanud nägema ja kogema, kuidas erinevad peatreenerid tulevad sisse ja lähevad välja ebastabiilsest Pistonsist. Alates 2008. aastast on Pistonsit juhendanud kuus erinevat peatreenerit, eelmisel hooajal kaks (Maurice Cheeks ja hooaja keskel ametikõrgenduse saanud John Loyer). Drummond vajab arenguks aga järjepidevust ja karmi õpetlikku kätt, mida Pistonsi peamänedžer ja –treener Van Gundy tuli pakkuma.

Kuna Pistonsis üldiselt napib suurepäraseid kaitsemängijaid (kui Drummond välja arvata, saab loota üksnes Josh Smithile ja hooaja alguse vahele jätvale Caldwell-Pope’ile), siis peab noor tsenter Van Gundy abiga võtma ASAP kaitses omaks vokaalse rolli, et hoida korda enda väljakupoolel. Paha ei teeks ka vabavisete harjutamine, sest mängude lõppudes on juba hakatud Drummondile meelega vigu tegema kuna isegi staarnetikommentaator Priit Kutser tabab neid paremini.

Josh Smith ja Brandon Jennings, Detroit loodab teie peale. Ärge tehke Gordonit ja Villaneuvat!

Esmalt paar sõna Brandon Jenningsist. Ta on üks kõige ärritavamaid mängujuhte enda realiseerimata potentsiaali tõttu. Jennings loobus ülikoolist, et mängida aasta Euroopas ja minna siis NBA-sse ning esmapilgul näis see mõistetav samm: noor äss tahtis saada mängupraktikat ja Euroopa tippmeeskonnad on kõvemad vastased kui Ameerika ülikoolide esindustiimid.

Tagantjärele mõeldes tulnuks ülikool talle isegi kasuks, sest mõnes eelmise hooaja mängus tekkis aeg-ajalt Jenningsi visekohti vaadates kahtlus, kas ta ajus on enam toimivaid neuroneid ja hallollust või kaigub seal tühjus?

Tõsi, Jennings oli eelmisel hooajal uues meeskonnas raskes seisus, sest ta oli ainus mängija, kes oskas midagi reaalselt luua platsi peal. Ülejäänud mehed ootasid sööte või jäid passiivseks.

Nii pole mingi ime, et enda uustulnuka hooajal ühes liigamängus üle 50 punkti skoorinud Jennings tegi karjääri parima tulemuse söötude arvestuses, rabeledes samal ajal enda visketabavusega (keegi ei kata Josh Smithi kolmese taga, küll aga Jenningsit). Ta vajab enda kõrvale head pallikäsitsejat, kes aitaks tuua palli üle ja luua vahelduseks ka ise toimivaid rünnakuid. Äkki aitab suvel sisse toodud DJ Augustin Jenningsi välja lühikestes koosseisudes.

Teine mängija kellega Detroidi fännidel on kana kitkuda – Josh Smith. Ta on tänapäeva NBA parim mängija, kes pole pääsenud korvpallitähtedest kubisevale All-Star mängule. Ta on noorim mängija, kes on kogunud kokku 1000 blokki (juba 24-aastaselt). Lisaks on ta ainus mängija NBA-s, kelle karjääri keskmised näitajad on vähemalt 15 punkti, 7 lauapalli, 3 resultatiivset söötu, 2 blokki ja 1 vaheltlõige mängu kohta. Josh Smith on mitmekülgse NBA mängija etalon. Väikese mööndusega – Asko Paade on ka parem mängija kolmese tagant.

Aga kui Sa oled treener ja paned Smithi väikesele äärele, et jagada korvialune Greg Monroe ning Andre Drummondi vahel, siis Sa oled peast natuke põrunud. Smith kuulub korvi alla ja nii pea kui ta pääseb viskama pikki kaheseid või kolmeseid, ootavad Sind magamata ööd ja fännide õrnad oiged. Ta. Lihtsalt. Ei. Toimi. Väikese. Äärena.

Van Gundy on korvpallisõprade rõõmuks juba teatanud, et kavatseb triot Smith-Monroe-Drummond mängitada koos minimaalsetes kogustes, mis tähendab tõenäoliselt fakti, et Monroe maandub pingil. Arvestades, et see on Monroe viimane lepinguaasta, võib julgelt väita, et ta ütleb peagi Pistonsile "hüvasti", kui just Smithi minema ei saadeta. Ja Smithi natuke liiga kopsakat lepingut ei taha keegi.

Monroe pingile maandumisega ja hooajaeelsete vigastustega on aina keerulisem ennustada, milline näeb Pistonsi algviisik välja hooaja esimeses pooles. Ideaalis pidanuks see olema Jennings-Jodie Meeks-Caron Butler-Smith-Drummond. Snaiper Meeks on aga tõenäoliselt uue aasta alguseni või detsembri lõpuni seljavigastusega väljas ja tema noor meeskonnasisene konkurent Caldwell-Pope jätab hooaja alguses võib-olla samuti 3-4 mängu vahele vasaku jala vigastuse tõttu.

Kuna Caldwell-Pope naaseb pigem ruttu, pakub artikli autor, et Pistons jõuab tänavu lõpuks play-off’idesse, Andre Drummond konkureerib "Enim Arenenud Mängija" tiitlile ja Josh Smith viskab vähem kolmeseid ja rohkem haakviskeid korvi all. Tulemus: Idakonverentsi 6.-8. koht, kuid play-off’ide esimesest ringist välja langemine.

Meeskonda tulid suvel (lisaks draftivalikule Spencer Dinwiddie’le):

1. Jodie Meeks – Los Angeles Lakers oli eelmisel hooajal üks tohuvabohu ja läbilaskehoov, kus ühena vähestest paistis silma eelkõige Meeks, kes tabas kolmese tagant üle 40% enda mitmetest katsetest. Lakersi legend Kobe Bryant on väitnud, et Meeks on üks suurema töövõimega tagamängijaid, kes tõesti tahab iga aastaga minna ainult paremaks. Pistonsis oodatakse talt pärast seljavigastusest taastumist umbes 11-14 punkti mängu kohta, sekka mõned vaheltlõiked ja söödud Jenningsile. Ta nõrgim külg on kesine kaitse.

2. D.J. Augustin – kui Rose oli jälle vigastatud, sai Augustinist Chicago Bullsi põhimängujuht ja ta kandis selle rolli ilusti välja. Kui Jennings hakkab tujutsema või mängib liiga ebaefektiivselt on Augustin valmis ka Detroitis üle võtma põhimängujuhi rolli.

3. Caron Butler – üks liigutavama taustaga NBA veterane, kes võinuks vabalt praegu olla narkodiiler. Ta toodi Pistonsisse peamiselt positiivse eeskuju ja veterani kogemuste pärast: keegi peab Pistonsi noortesse motivatsiooni süstima ja need "keegi"-d pole kohe kindlasti Josh Smithid ja Brandon Jenningsid. Eelmise hooaja MVP Kevin Durant ütles seevastu, et Butleri sõnad ja eeskuju aitasid tal olla parim liider enda meeskonna jaoks. Kui Durant oskab Butlerit hinnata, peaksid seda tegema ka Drummond, Caldwell-Pope, Dinwiddie ja teised.

4. Cartier Martin – D-liigas mitmeid hooaegu pallinud 29-aastane ääremängija oli eelmisel hooajal Hawksis igati sobiv rollimängija, kes tulistas kolmeseid ja jagas ka palli meeskonnakaaslastele. Halbade üllatustega harjunud Pistonsis ei oodatagi midagi enamat.

5. Aaron Gray - väidetavalt üks parima iseloomuga varumängijaid, kes tekitab positiivset meeskonnasisest keemiat. Varutsentrina see-eest keskpärasest nigelam variant – jääb aeglaseks ja rünnakul ebatähtsaks. Jätab hooaja alguse vahele südameprobleemi tõttu.

6. Joel Anthony – õppis 16-aastaselt korvpalli mängima raamatut lugedes ja ise trenni tehes. Tulemuseks NBA meistritiitel Miami Heatiga. Tehke järgi, noored Eesti poisid!

7. Hasheem Thabeet – 2009. aasta drafti teine valik ja NBA pikim (2.21) aktiivne mängija, kelle firmamärk on meeskonnakaaslase pealtpaneku ajal talle käega helistamine. Päris kohutav variant varutsentrina, aga kui ta peaks korra pealt panema, saad sa Pistonsi fännina kasutada igavesti väljendit: "You can’t stop tha beet!" (meenutab väljendit: "You can’t stop the beat!").

Meeskonnast lahkusid suvel:

1. Will Bynum – keskpärane viskaja ja kaitsja varumängujuhi kohta, kuid see-eest mõistab ta pick’n’rolli kasulikkust väga hästi. Oli Pistonsis ebavajalik Augustini sissetuleku valguses ja püüab nüüd noortest kubisevas Boston Celticsis teenida endale koha välja.

2. Rodney Stuckey – skooriv tagamängija saab enda uues meeskonnas Indiana Pacersis tõenäoliselt oluliselt rohkem palli ja viskevõimalusi kui varasemalt Pistonsis.

3. Charlie Villaneuva – mees, kelle kohta NBA legend Kevin Garnett ütles julgelt välja, et ta on "vähkkasvajaks enda meeskonnale". Ometi teenis Dallas Mavericksi käest veterani miinimumlepingu.

4. Chauncey Billups – 2004. aastal NBA tiitli võitnud Pistonsi üks "alfakoeri" oli just külmavereline mängujuht Billups, kelle NBA karjääri algus ei lubanud midagi paljutõotavat. Billups uskus endasse edasi ja kui Pistons andis talle lõpuks algviisiklase rolli, kostitas ta neid vastutasuks ühe imelisema play-off teekonnaga, mida NBA-s on nähtud. Paljud eksperdid arvasid, et Billups lõpetab pärast eelmist hooaega karjääri ja hakkab Pistonsi abitreeneriks, kuid ta on juba öelnud, et lähiajal ei kavatse ta treeneri kohti vastu võtta ja eelistab kommenteerimist.

5. Josh Harrellson – uuel hooajal peab teda kutsuma Lendavaks Draakoniks, sest just nii vahva nimi on ühel meeskonnal Hiinas.

6. Peyton Siva – natuke liiga lühike mängujuht tänapäeva NBA-s (1.80), kes oli kolledžis ja keskkoolis see-eest riigi üks säravamaid talente, võites 2013. aastal ka Ameerika Ühendriikide üliõpilasliiga NCAA meistritiitli. Sivale tuleb tunnustust anda: enamik ta pereliikmeid on kriminaalse taustaga, kuid Peyton tõotas endale väikese poisina, et saavutab edu sportlasena ja ütles korduvalt "ei" sugulaste-tuttavate kahtlastele pakkumistele.

Meeskonna koosseis:

PG – Brandon Jennings, DJ Augustin, Spencer Dinwiddie
SG – Kentavious Caldwell-Pope, Jodie Meeks, Kyle Singler
SF – Caron Butler, Cartier Martin, Luigi Datome
PF – Josh Smith, Greg Monroe, Jonas Jerebko
C – Andre Drummond, Joel Anthony, Hasheem Thabeet, Aaron Gray

Seis palgalimiidiga:

Nagu enamikel NBA klubidel kombeks, on ka Pistons suurema osa enda lepingutest kindlustanud 2016. aastani, mil uus teleleping ja kõrgem palgalimiit lööb senise olukorra sassi.

Praegu püsib Pistons aga täpselt palgalimiidi all 64 miljoni dollariga ja tal on mänguruumi piisavalt, et lisada mõni veteranist vabaagent või teha mõni vahetustehing stiilis Will Bynum Joel Anthony vastu. Järgmisel hooajal on Pistonsil vaba palgaruumi umbes 18 miljonit dollarit, kuid suur osa sellest kulub kohe ära Andre Drummondi uue lepingu peale, kes teenib praegu vaid 2,6 miljonit dollarit.

Kui lepingutest üldiselt rääkida, siis Josh Smith (14 miljonit dollarit hooaja kohta kuni 2017. aastani) ja Jennings (8 mln hooaja kohta 2016. aastani) ja Jodie Meeks (pisut üle 6 miljoni hooaja kohta 2017. aastani) on kõik natuke üle makstud. Soodsate uustulnukate lepingute peal on Monroe, Drummond, Caldwell-Pope ja Singler, mõistlik hind on varumängujuhil Augustinil.

Pistonsi puhul on keeruline hinnata klubi atraktiivsust vabaagentide meelitamisel. Kunagi olid nad üks NBA kõige markantsemaid meeskondi, kuid masu ja viimased 6 aastat on viinud klubi maine üsna põhja. Pigem tuleb kallitele vabaagentidele natuke lisaks peale maksta, et nad tuleks Detroiti. Samas – kui Van Gundy transformeerib Drummondi NBA oma Megatroniks, siis on õhkõrn lootus olemas, et suure volüümiga snaiprid eelistavad Pistonsit a la Hawksile.

Samal teemal

28.10.2014
Ats Kuldkepp | Kolm suurt küsimust NBA hooaja eel
24.10.2014
Denveri (Mc)Nuggetid on vahvad ja kiired, aga jäävad Läänekonverentsis keskpäraseks
22.10.2014
New Orleans on unustanud tigeda Katrina. Neil on ükskulm Anthony Davis.
22.10.2014
Memphise grislid mõmisevad kurjalt seni, kuni tuntuim isaskaru ära väsib