Avo Keel tahab tõestada, et teab võiduretsepti ka uute hoolealustega.Foto: LAURA OKS
Märt Roosna, Kairi 21. oktoober 2014 15:00
Olen nõus Eesti meedias üksmeelselt kõlanud arvamusega, et taas tõotab tulla põnev ja ettearvamatu võrkpalliaasta, kuid ometi julgen välja pakkuda ühe peasoosiku: Pärnu Võrkpalliklubi.

Tunnistan, et mu arvamus põhineb suuresti kõhutundel ja lihtsal talupojatarkusel (nimelt pole ma oma silmaga näinud klubide uusi leegionäre), aga vägisi tahaks seekord soosikukoormat riputada Pärnu VK kaela. Miks?

* Avo Keele fenomen. Kolleeg Viljar Voog kirjutas oma võrkpallihooaja tutvustuses, et „Avo Keel ei ole imemees, aga ta oskab ka keskpärase meeskonna hästi mängima panna." Ma isegi oleksin veel julgem: viimase kümne aastaga on Keel minu silmis tõestanud, et mingit musta või muud värvi maagiat ta veidi ikka valdab. Selveriga võidetud 17 (!) karikat on ju fenomenaalne! Kõikidest kodustest sarjadest, kus osaleti, võideti seega 57 protsenti! Kindlasti on tänavu põnev jälgida, kas võitmist jätkab Selver või Pärnusse kolinud Keel.

* Ühtlaseim koosseis. Keel on ka osav mänedžer ja selle tõestuseks siirdus suvel Selverist Pärnusse eelmise hooaja suurim punktilõvi Hindrek Pulk, samuti sidemängija Martti Keel, tempomees Timo Tammemaa ning TTÜst ülikogenud nurgaründaja Jaanus Nõmmsalu. Lisaks ühines klubiga noor leedulane Arnas Rumševicius. Igal positsioonil on mitu korralikul tasemel mängumeest, eriti muljetavaldav on nurgameeste „park" – Nõmmsalu, klubi senine kapten ja liider Andrus Raadik, Itaalia kogemusega Kardo Kõresaar ja juunioride hulgas end heast küljest näidanud Taavet Leppik.

* Võidunälg. Pärnu eelmine hooaeg oli pettumusrohke ja tõestada on paljugi. Suvepealinna võrkpalli uut tõusu on oodatud päris kaua, kuid 2012. aasta karikasarja võit jäi üksikuks sähvatuseks. Muidugi on võimatu motivatsioonitaset mõõta ja võrrelda, kuid ka eraldi võttes peaks igal Pärnu põhimängijal olema kuhjaga tõestamistahet. Pakuks siinkohal mõned personaalsed sihid välja:

* Avo Keel tahab tõestada, et teab võiduretsepti ka uute hoolealustega.
* Martti Keel tahab näidata, et pole lihtsalt kuulsa isa poeg, vaid Eesti mõistes tõeline tipp-sidemängija.
* Pulk tahab tõestada, et ta tulnuks kevadel koondisse kutsuda.
* Raadik ja Kõresaar tahavad näidata, et nad pole Paul Kerese kombel igavesed teised ega igavesed poolfinalistid, vaid võitjad.
* Nõmmsalu tahab tõestada, et tema (järjekordne) mahakandmine on (järjekordselt) ennatlik.
* Tammemaa, kes on Keele jaoks ilmselt nö lõpetamata projekt, tahab tõestada, et on parim koduliigas palliv keskblokeerija.
* Edgar Järvekülg tahab tõestada, et tema on Eesti parim libero.

Loomulikult on analoogilisi „isiklikke orasid tagumikus" ka teiste klubide mängijatel, kuid Pärnul peaks olema igas mõttes kõige suurem säramisvajadus. Küsimus on, kas uuenenud koosluse paikaloksutamine läheb valutult. Kuidas suudetakse jagada rünnakukoormust? Siiani on Pärnus olnud A ja O ju Raadik, kes nüüd Pulga tulekuga ilmselt nii tihti löögile ei pääse. Kuidas peab vastu Pulga tervis? Kas Tammemaa püsib terve hooaja ühes tükis? Kuidas jagada nurgaründajate vahel mänguaega? Jne.

Küsimusi on palju, kuid ennustan siiski, et Pärnu võidab kolmest kodusest karikast vähemalt kaks.

Ja et sõnadele veidi kaalu anda ja asja põnevamaks teha, olen valmis iga Schenkeri liiga klubi peatreeneri või esindajaga kasti õlle peale kihla vedama. Kui arvate teisiti, andke aga lahkelt teada ja lepime detailides kokku!