Korvpall

Duncan ei jää vanaks, ta digimuutub järgmisele tasemele (2)

Otto Oliver Olgo, 21. oktoober 2014, 17:28
San Antonio SpursFoto: Reuters / Scanpix
Kolm asja on elus kindlad: surm, maksud ja muutus. NBA-s on kindel vaid üks asi: San Antonio Spurs võidab vähemalt 50 mängu põhihooajal. Ja arvatavasti saab DeMarcus Cousins ühe tehnilise vile.

Spurs on juba ligi 25 aastat olnud NBA paremate meeskondade hulgas ja kui 1996/1997 hooaeg välja arvata, on nad alates 1990. aastast alati play-off’idesse jõudnud. Kusjuures see üksainus kaotuste foonil ära kannatatud hooaeg tõi neile NBA läbi aegade parima suure ääre, Tim Duncani.

Samal teemal

Pärast Duncani tulekut on Spurs pääsenud ikka ja jälle NBA finaalide püünele või vähemalt play-off’idesse. Koos Prantsusmaa korvpallikoondise liidri Tony Parkeri ja Argentiina korvpallikoondise olümpiavõitja Manu Ginobiliga on nad moodustanud Suure Kolmiku, mida mäletatakse veel kümnendeid, ehk isegi sajandi, kui Putin ei vajuta vahepeal mõnele punasele nupule.

Kusjuures, veel 2011. aastal ütlesid erinevad ajakirjanikud ja kriitikud, et Spursi ajastu on läbi. 1999., 2003., 2005. ja 2007. aastate tiitlid olid vaikselt ununemas mälestuste hõlma ja näis, et kuulus Kolmik oli liiga vanaks jäänud, et neid enam tiitlinõudlejaks pidada.

Tim Duncan ja Gregg Popovich nii ei arvanud. NBA üks imetlusväärsemaid treener-mängija sümbioose tegid mõlemad vajalikud muudatused, et iganenud Spurs uuesti jalule aidata. Duncan kaotas mitu kilo, et olla krapsakam ja vastupidavam, Popovich asetas treeningutel rõhu palli jagamisele, täpsetele ja pidevatele söötudele ning kiiremale tempole.

Nad olid lähedal kriitikute vaigistamisele juba 2013. aasta finaalides Miami Heati vastu, mil 28.2 sekundit enne kuuenda finaalmängu lõppu (Spurs juhtis nelja võiduni minevas seerias 3-2) oli Spurs ees viie punktiga. Kuid tänu Chris Boshi ründelauale ning LeBron Jamesi ja eelkõige Ray Alleni uskumatule kolmesele suutis Heat viia mängu lisaajale ja hiljem ka kuuenda finaalmängu võita. Popovich on hiljem tunnistanud, et tegi vea, kui võttis Duncani viimastel sekunditel mängust ära, et vastata Heati väikesele ja kiirele koosseisule.

Heat võitis ka seitsmenda finaalmängu, olles teist aastat järjest NBA vaieldamatu valitseja. Jällegi jääb see mäng painama Tim Duncanit, kes viskas mööda kiire haakviske mängu lõpus, mis aidanuks Spursil jõuda mängu tagasi.

Sellel kevadel tegi Spurs kõik tasa Heatile. Popovich ja Suur Kolmik kogus end eelmisel uvel, unustasid õudusunenäod 28.2-st sekundist ja vandusid, et jõuavad tagasi finaali. Duncan oli justkui kurjadest vaimudest võetud, öeldes, et ta ei jäta teisel võimalusel midagi juhuse hooleks. Spurs lausa purustas kurnatud Heati 4-1.

Finaalide parimaks mängijaks valiti isadepäeval Spursi tulevikustaar Kawhi Leonard. Stsenaarium, narratiiv ja süžee olid paigas, et Duncan ja Popovich saaks minna väärikalt pensionile ja anda ihutud sõjakirves edasi uutele tegijatele.

Duncanit paelub aga üks, võib-olla salamisi isegi kaks eesmärki, mis ei luba NBA ühel vanemal mängijal veel karjääri lõpetada.

Esiteks, ta ei ole veel kunagi suutnud võita kaks järjestikust meistritiitlit. Lakers (loe: Derek Fisher ja 0.3 sekundit), Mavericks, Thunder, Grizzlies – mitu suurepärast meeskonda on ühel või teisel hetkel pidurdanud Spursi hoo ja visanud Duncanile ämbri külma vett kaela.

Suurmeister ei jäta koos seltsimeeste Ginobili, Parkeri, Matt Bonneri ja teistega jonni ja püüab 2015. aastal, karjääri viimase astme peal seistes, eelneva tasa teha. Suvel ei lahkunud meeskonnast ükski põhitegija ja isegi rollimängijad jäid laias laastus samaks.

Neist piisas, et domineerida Lääne play-off’e alates esimese ringi kuuendast mängust Dallas Mavericksiga ja teoorias peaks piisama ka tänavu, kuigi tiitlinäljas Oklahoma City Thunder ja Los Angeles Clippers tahavad oma sõna kindlasti sekka öelda.

Duncani teine eesmärk kuulub pigem spekulatiivsete ideede varamusse. Kuigi kaamerate ees on Tim "Big Fundamental" Duncan vaoshoitud, tark ja kaalutlev, siis sisimas peitub temas vägagi konkureeriv hing. Üks Läänekonverentsi teine mängiv legend on selle omaduse poolest Duncaniga sarnane: Kobe Bryant.

Nii Bryantil kui Duncanil on viis meistrisõrmust ja neid mõlemaid võib pidada ajajärgu 2000-2010 kaheks kõige suuremaks täheks rahvusvahelisel korvpalliareenil. Bryant on Los Angeles Lakersi au ja uhkus, Duncan Spursi mõjuväärseim mängija.

Duncani eeliseks kuuenda sõrmuse võitmisel on fakt, et Spurs on jätkuvalt NBA tippklubi, oktoobri lõpus uut põhihooaega alustav Bryant peab Lakersis platsi jagama aga meestega, kes on kaitses kõigest natuke paremad kui Reinar Hallik. Lisaks ei aita Nick Youngi tüdruksõbra Iggy Azalea perse treeningutel keskenduda.

See on vesi Duncani veskile. Kuues meistrisõrmus kahe MVP tiitli, kolme finaalide MVP tiitli, 14-kordse All-Star nominatsiooni ja 10-kordse NBA sümboolse algviisiku koha kõrvale annaks talle põhimõttelise eelise Bryanti pärandi suhtes. Tõsi, olümpiavõitjaks pole Duncan kunagi tulnud, Ateena olümpia päevilt on ta auhinnakapi kõige mustemasse nurka peidetud üks pisut häbiväärne pronksmedal. Bryant oli seevastu kangelane, kes säras Londoni olümpia finaalis just siis, kui seda Hispaania vastu enim vaja oli.

Mis iganes järgmisel hooajal ei juhtu (see on Duncani ja Ginobili lepingute järgi nende jaoks viimane aasta), võib mürki võtta, et Spurs paneb ka tänavu kirja enda jaoks 50 põhihooaja võitu. Popovich on lihtsalt niivõrd kõrgetasemeline treener: ta on Ameerika nelja suurema spordiliiga (NBA, MLB, NFL ja NHL) staažikaim juhendaja ja võitnud ühena viiest treenerist viis NBA meistritiitlit.

Pärast enda parema ja vasaku käe kaotamist (Mike Budenholzer ja Brett Brown) treeneripingilt tõi ta end abistama Euroliiga tipptreeneri Ettore Messina ja teatud määral revolutsioonilise uuendusena ka naistreeneri Becky Hammoni, kes on NBA esimene ametlik naissoost abitreener.

Mängijatest on piisavalt jutustatud. Duncan on meedias väitnud, et tema peamine motiiv on võita teine järjestikune tiitel. Ginobili tahab lõpetada enda karjääri võimsa pauguga. Parker üritab 72626. korda tuletada ekspertidele meelde, et ta on NBA kõige kuldsem mängujuht. Kawhi Leonardis leidub endiselt kahtlejaid, kes arvavad, et ta edu pärineb üksnes Spursi süsteemist. Prantslane Boris Diaw kavatseb demonstreerida veel korra endas peituvaid üllatusi ja stiilitunnet.

Troonide Mängust on tuttav hoiatus: "Talv on tulekul.". NBA-s on kuulsa hoiatuse vaste: "Duncan ei jää kunagi vanaks." Ehk siis: Getter Jaani valetab.

Artikli autor pakub, et Spurs lõpetab põhihooaja Los Angeles Clippersi järel teise klubina ja pääseb vähemalt Läänekonverentsi finaali.

Meeskonnaga liitusid suvel:

1. Kyle Anderson – teen erandi, rääkides eelvaatest lõpuks ka ühest draftivalikust. Põhjuseid on kaks: esiteks oli Spursi eesmärk suvel tuua tagasi kõik enda tuumiku liikmed ja rollimängijad, seega uusi mängijaid ei lisandunudki peale draftivaliku. Teiseks: Kyle Anderson meenutab paljudele skautidele aeglasemat Boris Diaw’d. Ta mängis ülikoolis mängujuhi positsioonil 2.06 pikkuse mürakana ja kui fännid just pidevalt silmi ei pilgutanud, tekkis kõhe tunne, et oled sisenenud Matrixisse – Anderson liikus aegluubis mööda platsi, tehes igat manöövrit aeglasemalt kui mõni "normaalne mängija". Ometi oli ta üks edukamaid ülikoolinoori omal positsioonil, oma massi, imetlusväärse pallikäsitsuse ja pikkuse tõttu.

NBA-s on ta märgitud väikese äärena, kuid Popovich, Messina ja Hammon leiavad Andersonile aja jooksul ka teisi positsioone, mida mängida. Mõneti õigustatult kardavad skaudid ja eksperdid, et NBA jaoks on Anderson pisut liigagi aeglane, aga Spurs on ennegi teinud sitast martsipani.

Meeskonnast lahkusid suvel:

Page not found 404.

Meeskonna põhikoosseis:

PG – Tony Parker, Patty Mills, Cory Joseph
SG – Danny Green, Manu Ginobili, Marco Belinelli
SF – Kawhi Leonard, Austin Daye, Kyle Anderson
PF – Tim Duncan, Matt Bonner, Aron Baynes
C – Tiago Splitter, Boris Diaw, Jeff Ayers

Seis palgalimiidiga:

Spurs kulutab uuel hooajal palkadele ligi 71 miljonit dollarit, mis ületab küll palgalimiidi, aga ei huvita tõenäoliselt meeskonna peamänedžeri R.C. Bufordit ja temaga koos otsuseid tegevat Gregg Popovichi tuhkagi: kõik eelmise hooaja mängijad on tiimis tagasi ja neist peaks piisama uueks sõtta minekuks.

Vaadates Spursi lepinguid, torkab silma fakt, et enamik lepinguid kehtivad kas üks või kaks aastat. Ainult Parker, Diaw ja Anderson on kindlustatud vähemalt 2017. aastani. Ehkki Pentagoni salatoimikutes võib lugeda huvitavaid detaile Duncani ja müstilise tarkade kivi kohta, näitavad märgid, et "Härra Fundamentaalne" ja Ginobili enam pärast järgmist hooaega ei mängi.

Nende lepingutest ülejääv raha jaguneb Leonardi ja Greeni vahel, kes väärivad kindlasti palgatõusu: Leonard on endiselt uustulnuka lepingu peal ja teenib ainult ligi 3 miljonit dollarit hooaja kohta, kaitsespets ja kolmeste peale maias Green 4 miljonit dollarit. Greeni palk peaks tõusma umbes kahekordselt, Leonardi oma nelja- või isegi viiekordselt.

Vabaagentide meelitamisel ei tohiks Spursil seni raskusi olla kuni Popovich on nende peatreener. Vähe on mängijaid, kes läinuks tema karmi käe all kraadi võrra halvemaks mängijaks ja kui sa ikka trenni jaksad teha, võlub Popovich sust midagi välja. Kuigi Duncan ja Ginobili on karjääri lõpetamas, peaksid Popovich, Parker ja Leonard aitama mõjuda staaride jaoks peibutusvahendina.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee