Korvpall

Montal on kõik olemas. Kes ei usu, on ment! (1)

Otto Oliver Olgo , 21. oktoober 2014 23:29
Dirk Nowitzki (41) Foto: Reuters / Scanpix
Enamik seniseid NBA klubide eelvaateid on saanud alguse mõne konkreetse sündmuse või klubiga seotud ülitähtsa tegelase meenutamisega. Lihtne oleks alustada ka seekord samamoodi: anda väike ülistusood Dirk Nowitzkile või Mark Cubanile ja nostalgitseda, kuidas 2010-2011 hooaja Dallas Mavericks seljatas NBA finaalis upsaka Miami Heati.

Aga seekord tahan ma alustada Monta Ellisest. Mehest, keda veel mõned hooajad tagasi liigitati foorumites ja kolumnites "isetseva viskaja" kategooriasse ja kes mõjub meeskonnavaimule negatiivselt. Kelle sõnavara oli nii "gängsta", et mõjus haritud korvpallisõpradele eemaletõukavana. Kelle enesekindlus oli üheksandas taevas ("What's your biggest weakness? – "Monta have it all"), et ta ülistas end kolmandas isikus.

Samal teemal

Ellis vajas kogu aeg, et temasse usutakse. Et tema ümber on veteranid ja noored, kes reaalselt usaldavad Ellise otsuseid platsil ja ei kritiseeri üksikuid olukordi iga mängu järel. Ellis vajas treenerit, kes julgeks öelda "kerige põrgu" süvastatistikale, mis viitasid Ellise ebaefektiivsusele.

Rick Carlisle julges riskida. Mavericksi kauaaegse lootsina oli Carlisle aastate jooksul õppinud usaldama silmaga nähtut ja Ellise-sugust tagamängijat liigas naljalt ei kohta. Kas Golden State Warriorsi või Milwaukee Bucksi särgis, ikka oli Ellis see mängija, kelle jaoks pidi Carlisle aeg-ajalt spetsiaalselt ette valmistuma.

Ta suutis visata igalt poolt sisse, kui talle vähegi ruumi anti, ja ta oli üks liiga vapramaid korvi alla lõikajaid, kes ei kartnud akrobaatilisi kujundite moodustamist õhus olles ja kukkumist veidralt maandudes.

Mavericksi selge liider Nowitzki oli samuti Ellise talendi austaja, kuigi Ühendriikide korvpallikolumnistid ründasid viskekahurit pidevalt. "Ma teadsin alati, et ta on liiga üks parematest viskajatest, kuid ajakirjanikud ei näinud, et Ellisel oli hea silm söötude peale. Ta mõistab pick'n'rolli, leiab korvi alla lõigates vabad kaaslased, annab petteliigutustega sööte tsentritele korvi all," ütles Nowitzki 2013. aastal, kui oli jõudnud temaga koos mängida pisut üle ühe kuu.

Ellis on küll üsna omanäoline mängija, aga tema reputatsiooniga mängijaid on liigas veel. JR Smith. Bucksis koos Ellisega mänginud Brandon Jennings. OJ Mayo. Ben Gordon. Kui mitu neist jõudnuks oma potentsiaali välja mängida, kui oleks sattunud kokku õigete veteranide (tõsi, Smith sai ühe hooaja jagu mängida koos Jason Kiddi, Kurt Thomase, Marcus Camby ja Rasheed Wallace'iga) ja eelkõige, õige treeneriga?

Me ei tohiks halvustada mängijat, kui süsteem on mädanenud. Ja mädanemine algab üldjuhul peast (vaatan sulle otsa, New York Knicks ja James Dolan).

Tuleme tagasi Ellise juurde. Tätoveeringutega ehitud tagamängija ütles hiljuti Dallase kohalikele ajakirjanikele, et tahab jääda Mavericksi aastateks ja viia nad tagasi konfettide, šampanja ja vilede keskele, kus nad naeratasid 2011. aastal.

Mavericksi plaan on ühtida veteranide jõud kõvasse löögirusikasse

Juba mitu suve on Mavericks jäänud ilma ihaldatavatest vabaagentidest. Esmalt ütles neile ära mängujuht Deron Williams, seejärel tsenter Dwight Howard, Carmelo Anthonyst rääkimata.

Nowitzki on kannatlikult oodanud. Aastate jooksul on NBA kõige pilkupüüdvam omanik Mark Cuban leidnud lahendusi, et tuua Dirki kõrvale vajalikku tuge ja kuigi viimasel kahel hooajal on Mavericks jäänud ühel korral play-off'idest välja ja teisel korral langes napilt esimeses ringis, siis Nowitzki lojaalsus on teise meistrisõrmuse ootuses endiselt Dallases, kelle publik on kiindunud mõneti kahetsusväärselt pigem ameerika jalgpalli klubisse Dallas Cowboys.

Cuban ei kavatsenud kolmandat suve seekord kaotajaks jääda ja tegi põhimõttelise otsuse tuua meeskonda kasvõi mitu kvaliteetset rollimängijat ühe superstaari asemel. Plaani võib pidada edukaks – esmalt tulid koju "kadunud poeg" Tyson Chandler ja liiga vara maha kantud mängujuht Raymond Felton. Seejärel andis Cuban Houston Rocketsi peamänedžerile Daryl Morey'le ninanipsu, võttes ta nina alt ära ääremängija Chandler Parsonsi. Viimase lükkena tõi ta koos peamänedžeri Donnie Nelsoniga meeskonda teise kogenud mängujuhi Jameer Nelsoni ja kaitsva ääre Al-Farouq Aminu.

Pärast 2004. aasta Detroit Pistonsit pole NBA-s leidunud meeskonda, kes jõudnuks NBA finaalidesse meestega, kus ükski mängija ei pääse isegi All-Star mängule. Denver Nuggets teab – nad on pikalt üritanud pärast Carmelo Anthony lahkumist ja alati ka põrunud. Mavericksil on küll kuulus Nowitzki, naisfännide märg unenägu Parsons ja eredaid tipphetki pakkuv Ellis, aga esimene ei ole enam 28-aastane täkk ja teine ei leia tunnustust ega vajalikku fännibaasi tähtede mängule pääsemiseks.

Arvestades, et Carlisle on üks kahest-kolmest treenerist, kes suudab vaimujõult hakata vastu Spursi kaptenile Popovichile, on Mavericksil eeldused olemas, et tekitada kaost vastaste ridades veidrate rünnakuskeemide ja raudse kaitsega. Artikli autor pakub see-eest seletamatu ja kohati väärtusetu sisetunde järgi, et Mavericks lõpetab põhihooaja Läänekonverentsis viienda kohaga ning peab esimeses ringis vanduma kas plahvatusliku Oklahoma City Thunderi või Golden State Warriorsi paremust.

Nowitzkit kummitab Garnetti saatus: olla ajajärgu 2000-2010 üks kõige silmapaistvamaid mängijaid, aga lõpetada karjäär ühe sõrmusega. Hea seegi, sõrmuseta Karl Malone praeb Damian Lillardi reklaamvideos juba burgereid.

Meeskonnaga liitusid suvel:

1. Chandler Parsons – eelmisel hooajal tundus, et Nowitzki ja Ellis vajasid enda kõrvale kolmandat varianti, kes suudaks skoorida siis, kui neil on jaks otsas või halvem päev. Calderon ja Marion olid küll ladnad mehed, aga neis puudus mitmekülgsus, mida Carlisle vajas. Peatselt 26-aastane Parsons pakub seda varianti: ta on väle, oma positsiooni kohta jõuline, hea söötja ja viskaja (eriti paremast nurgast), tubli lauavõitleja. Lisaks on ta hirmutanud enda vastaseid õhtutega, kus ta paneb poolajal sisse 10 tabavat kolmest.

2. Raymond Felton – jah, talle meeldib liiga palju natšosid süüa. Tal on tõenäoliselt põhjendamatult palju relvi kodus. Ta ei ole kõige sõbralikum isiksus Maa peal. Aga kui keegi annab ta allakäiguspiraalis olevale karjäärile vajaliku tõuke, et uuesti korraliku mängujuhina naasta, on need "keegid" Nowitzki ja Carlisle.

3. Al-Farouq Aminu – kaitsele pühenduv spetsialist, kes on väikesel äärel üks kõige asisemaid lauapallide võtjaid. Tema peamisteks küsimärkideks on vastupidavus ja Sven Kaldre repertuaarile alla jääv ründearsenal (pealtpanekud, lühikesed kahesed).

4. Jameer Nelson – Orlando Magicu pikaaegne põhimängujuht, kes peaks kogenud veteranina sobima ideaalselt Mavericksi vanurite koosseisu. On arvatavasti klubi esimene variant algviisiklase rolli mängujuhi positsioonil, sest ta on demonstreerinud aastate jooksul suurepärast viskekätt ja külmi närve mängude lõppudes. Huvitav fakt: tänavusel suvel püüdis teda värvata ka Houston Rockets, aga Nelson oli solvunud Howardi peale Magicu päevilt ja eelistas pigem Rocketsi lähirivaali Mavericksi.

5. Tyson Chandler – 2011. aastal NBA tiitli võitnud Mavericksis oli Chandler tähtsuselt teine mängija Nowitzki järel. Ta on 32-aastase veteranina jäänud kaitsva tsentri kohal nüüd veidi aeglasemaks, aga on vokaalne liider, kelle peale saavad tiimiliikmed loota, kui nende vastane pääseb korvi alla ja Chandleriga vastamisi. Kui ta tervis peab vastu, on Mavericksi šansid igati head play-off'ides valu tekitamiseks. Chandler ja Chandler (Parsons) on uue hooaja üks paremaid nimeduosid Burke'i ja Burksi kõrval.

6. Richard Jefferson – üks nendest haruldastest juhtumitest, kes läks San Antonio Spursis pigem halvemaks kui paremaks. Siiski, 34-aastase veteranina, kes võitnud ka pronksmedali USA koondisega Ateena olümpialt, sobib ta Mavericksi valatult ja ehk suudab ta mingil määral asendada Vince Carterist maha jäänud snaipri rolli.

7. Greg Smith – üks võistkonna nooremaid liikmeid ja 2012. aastal D-liigas hullanud Smith annab Mavericksile sügavust suure ääre peal.

Meeskonnast lahkusid suvel:

1. Jose Calderon – oli Dallases hinnatud mängujuht, kuid ta nõrkused kaitsefaasis pani peatreeneri Rick Carlisle'i mitu korda keelt hammustama, sest tema tagaliinipartner Ellis töötab samuti kaitses (vähemalt veel praegu) kesiselt. Kuna Mavericksi tahtis meeskonda tagasi veteranist tsentrit, kelle peale saaks kaitses loota rohkem kui seda tehti senini Samuel Dalembertiga, siis vahetati ta Knicksi.

2. Samuel Dalembert – viimase viie hooajaga viie erineva klubi hingekirja kuulunud Dalembert paneb artikli autori mõtlema: kuidas on võimalik leida endas enesekindlust, kui sa pead iga hooaja järel kohanduma uue treeneri nõudmistega, uute printsiipidega, uue elukorraldusega. Ja kui sul on veel pere ja su naispool ei taha kolida, kuivõrd palju kannatab suhte kvaliteet abikaasaga ja läbisaamine lastega? Udonis Haslemil ja Nick Collisonil on vedanud, aga enamikul nii ei lähe. Loodetavasti sobib New Yorki glamuur ja põnev kultuurielu Dalembertile, kes vajaks stabiilset peatust vahelduseks.

3. Shane Larkin – Rick Carlisle ei armasta kollanokke, välja arvatud Jae Crowderit. Nad ei mõista korvpalli peenemaid nüansse, jäävad vahel "magama" olukordade lugemisel ja neil puuduvad kogemused. Larkin koges Carlisle'i soovimatust uustulnukaid mängida ja palus meeskonnalt vahetust. New York ootab ka teda.

4. Shawn Marion – Mavericksi pikaaegne veteran, kes oli väsinud veristest lahingutest Läänekonverentsis ja püüab uuel hooajal võita sõrmust LeBron Jamesi taga pehmemas Idas.

5. Vince Carter – järjekordne fännide lemmik, kes on isegi ootamatult kaua vastu pidanud. 37-aastase veteranina on ta leidnud oma niši vahetusmängijana, olles resultatiivne kolmese taga ning kivikõva kalju lauas. Läks pensionipõlve viimast järku nautima Memphisesse, sest Mavericks ei tahtnud teda üle maksta.

6. DeJuan Blair – kirjutasin temast lühidalt Washington Wizardsi eelvaates. Lühidalt, kvaliteetne vahetustsenter.

7. Wayne Ellington – kaks korda hooaja jooksul viskab ta 30 punkti täis ja Sa tabad end mõtlemast: "miks ta küll ometi algviisiklaseks ei pürgi?". Siis tuleb sulle meelde, et ta on visetel Gregor Arbetist ebastabiilsem ja kaitses ehk isegi tiba kehvem.

Meeskonna koosseis:

PG – Jameer Nelson, Raymond Felton, Devin Harris
SG – Monta Ellis, Doron Lamb?
SF – Chandler Parsons, Al-Farouq Aminu, Jae Crowder, Richard Jefferson
PF – Dirk Nowitzki, Greg Smith, Ivan Johnson/Charlie Villaneuva
C – Tyson Chandler, Brandan Wright (selle mehe kasutegur väidab, et ta on liiga top-10 mängija), Bernard James

Seis palgalimiidiga:

Mavericks on kogu aeg enda palkadega hoolikalt vangerdanud, et hooaja jooksul teha täiendusi ja tänavune aasta pole erand. Cuban maksab palkadeks mängijatele pisut üle 69 miljoni dollari, millega ollakse mõne miljoni jagu limiidist üle, aga mitte nii palju, et vahetustehinguid ei saaks teha või peaks liigale maksma luksustasu.

Siinkohal peab artikli autor eraldi ära märkima Dirk Nowitzki ohverduse. Mitu klubi pakkusid talle suvel ulmeliselt suuri lepinguid, kuid rahumeelne sakslane eelistas jääda Dallasesse ja võtta Cubanilt vastu leping, mis toob talle kolme aasta jooksul sisse ca 8 miljonit hooaja kohta. Houston Rockets pakkus väidetavalt 17 miljoni dollari kanti.

Kõige rohkem teenivad palka võib-olla tiba ülemakstud Parsons (kuni 2017. aastani 15,5 mln hooaja kohta) ja Chandler (14,8 mln), kelle leping lõppeb järgmisel suvel. Monta Ellise leping on samas suurusjärgus Nowitzkiga, aga lõppeb 2016. aasta suvel. Mõistlikud lepingud, helde ja hoolitsev klubi omanik, isetud mängijad.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee