Korvpall

Memphise grislid mõmisevad kurjalt seni, kuni tuntuim isaskaru ära väsib 

Otto Oliver Olgo, 22. oktoober 2014 21:04
Marc Gasol (33) Foto: Reuters / Scanpix
Kujuta endale ette järgmist olukorda, isegi siis kui Su pikkus ei küündi üle 1.70. Sa oled 17-aastane üks riigi andekamaid mustanahalisi korvpallureid, kes ei karda korvi all mürada ja musta tööd teha, aga sa elad rajoonis, mis sai kurikuulsaks afroameeriklaste lintšimisega Ku Klux Klani hirmuvalitsuse ajal.

Oota, lugu läheb paremaks. Sa pärined vaesest perest, kus isa pani seitsme tuule suunas ajama pärast laste valmis tegemist. Et aidata emal toime tulla, püüad sa teda igal võimalikul moel aidata ja noore poisina tuleb kõne alla isegi relvade müümine ja vahendamine, mille eest Sind arreteeritakse kuuks ajaks.

Samal teemal

Noortevanglas kohtad Sa samaealisi noormehi, kes on võrreldava taustaga ja neist saavad Su sõbrad, kes julgustavad Sind tarbima marihuaanat ja võtma omaks urbanistlikud väärtused.

Kuna relvamüük ebaõnnestus ja raha endiselt pole, käid Sa endiselt koolis ühe ja sama teksasepaariga. Sind narritakse koolis samade riiete kandmise eest ja Sul on probleeme viha taltsutamisega. Kõige tipuks saad sa ühel hallil ja sombusel koolipäeval teada koolivenna käest, et "Hei, mäletad mu õde Mariat Robini (nimed juhuslikud – toim) sünnipäevapeolt? Ta ootab Su last."

See viimane olukord võis juhtuda pisut muudetud kujul, kuid üldiselt saite maigu suhu, millega on NBA kunagine "paha poiss" Zach Randolph pidanud toime tulema oma senise elu vältel.

Aastatuhande alguses fännide poolt Portlandi "Jail Blazersiteks" nimetatud meeskonnas oli Randolph üks peamiseid pahanduste tekitajaid, sattudes kokku valede veteranidega ja toetudes valedele sõpradele. Mõned nimed: Damon Stoudamire, Bonzi Wells, kuid eriti Ruben Patterson.

Neist viimasega sattus Randolph ühel hooaja lõputreeningul meeskonnakaaslast Qyntel Woodsi kaitstes kaklusesse. Pärast vastastikust rusikahoopide lajatamist oli Pattersonil lõpuks niivõrd tugev silmavigastus, et ta ei saanud enam play-off’ides Blazersit aidata.

Kabuhirmus Randolph teadis Pattersoni vägitegudest piisavalt: ta oli mitu korda jäänud vahele marihuaana omamisega, ta oli üritanud vägistada enda poja lapsehoidjat ja ta armastas tulistada. Z-Bo hüüdnime kandev Randolph peitis end meeskonnakaaslase Dale Davise koju ja püsis seal paar päeva enne treeningutele tagasi tulemist. Patterson andestas Randolphile, aga ei unustanud.

Z-Bo on näinud enda elus ühiskonna põhjakihte, gängikultuuri ja viimased viis aastat ka toetavaid Memphis Grizzliesi meeskonnakaaslasi ja fänne, kes tahavad, et tal igal juhul lõpuks hästi läheks. Randolphi tahe on, et Memphise sõbralikud, "blue-collar" (seda väljendit kasutatakse inimeste puhul, kes teevad füüsilist tööd, a la ehitajad, laotöölised, insenerid) poolehoidjad saaksid vastutasuna nautida ükskordki NBA suure finaali glamuuri, mida Memphises napib. Aeg hakkab vaikselt aga otsa saama, sest passist vaatab vanuse lahtris vastu number 33.

Meeskond, kellega ei taha ükski NBA tiitli favoriit play-off’ides kokku minna

Mitte ükski teine NBA meeskond ei kaitse nii raevukalt iga kuradi mäng nagu Grizzlies (tõsi, eelmise hooaja alguses ka Indiana Pacers). Vähe on meeskondi, kes mängiks aeglasema tempoga.

Grislisid ei huvita, et nad on justkui mineviku jäänuk nüüdisaegses NBA-s, mis rõhub kiirusele, atleetlikkusele ja aina enam ka kolmepunktivisetele. Nad on uhked oma selge identiteedi üle ja tahavadki, et vastased tunneks sinikaid ja marrastusi pärast igat matši, eriti siis kui Grizzlies kaotab.

Aeg-ajalt tundub, et Grizzliesiga korduvalt play-off’ides madistanud Oklahoma City Thunder hoiab aeglast ja kohmakat, aga füüsilist mängu armastavat tsentrit Kendrick Perkinsit meeskonnas ainult selle meeskonna jaoks. Siiani õigustatult.

Alates 2011. aastast on Grizzlies olnud alati see tiim play-off’ides, keda kõik konkurendid põlgavad. Nad on võidetavad, sest nende rünnak pole kunagi olnud midagi muljetavaldavat. Kaitses ei ole nad see-eest ainult ora tagumikus, nad on...30-sentimeetrise läbimõõduga palk. Verevalamiseta Sa naljalt ei pääse.

Meeskonna südameks on tulest, veest, vaesusest ja kuulidest läbi käinud Randolph, kes on teinud Memphises imelise muutuse. Kunagisest hella südamega, aga rumala otsustusvõimega Z-Bo’st on saanud linna üks armastatumaid kodanikke, kes paneb alati heategevuslikel üritustel käe külge, töötab loomade varjupaiga heaks ja käib tänupühadel vaesematele peredele kalkuneid viimas.

Ta annab igale küsijale tänaval autogrammi ja viskab temaga nalja. Tšarterlendudel võõrsilmängudele hoiab ta meeskonna moraali ja tuju üleval anekdootide ja koomiliste juttudega.

Artikli autor loodab, et ka Eesti noored leiaks jõudu vahepeal jätta hüvasti tuttavate ja sõpradega, kes mõjuvad nende vaimsele heaolule, arengule ja ambitsioonidele pärssivalt. Et teha samme edasi ja leida endas jõud saavutamaks midagi, on sul vaja lisaks endasse uskumisele ka sõpru, kes jagavad samu põhimõtteid ja väärtuseid. Mitte kutte, kes leiavad, et vingeim masin maailmas on BMW M5, League Of Legends ja vali bass.

Randolph on üks oskuslikumaid suuri ääri liigas. Kuigi Andres Sõbra hüppevõime võib Randolphi omast olla isegi sentimeetri võrra parem, korvab Randolph enda vajakajäämised puhta jõu, sujuva jalgade tööga korvi all, täpsete söötudega korvi alt välja, ilusa haakviskega vasakult äärelt, tabavate visetega korvi lähedalt ning eelkõige kõva meelekindlusega kaitses ja rünnakul. Ta on stabiilne veteran, tehes oma 16-20 punkti ja 8-12 lauda ära igas mängus. Ja ta ei viili kunagi, erinevalt tänapäeva mugavamatest noortest NBA-s.

"Ma ei saa aru, kuidas NBA nooremad mängijad on nii laisad. Nad tulevad siia liigasse ja neil pole mingisugust tööeetikat, peaasi, et oleks fun. Ma tulin eikusagilt. Töötasin kõvasti ja sain vaevatasuks kaks maksimaalse suurusega lepingut. Aga ma näen neid noori max-lepinguga mehi siin liigas, kes ei tee trennis sittagi rasket tööd ja toetuvad üksnes talendile," kritiseeris Randolph kaks aastat tagasi NBA noori staare.

Kõlab pahura ja iganenud vanamehe jutuna, aga Randolphi jutul võib tõsi taga olla, vaadates näiteks James Hardenit, kelle võimed lubavad MVP-kaliibriga mängijat, aga kes on siiani läbi saanud ainult oma ründetalendiga. Ehk ongi see karmides tingimustes üles kasvanud noorte mantra ja arusaam maailmast: neid ei poputa keegi ja kui nad tahavad midagi saada, peavad nad tundide kaupa pingutama ja rassima selle nimel.

Vaata ka: Chicago Bullsi keerulise taustaga ääremängija Jimmy Butler, Boston Celticsi noor mängujuht Marcus Smart ja Sacramento Kingsi tagamängija Ben McLemore. Kõik kolm noormeest on jõudnud NBA-sse, kasvades üles agulites, ülirasketes tingimustes. Butler on nüüdseks Chicago Bullsi üks lubavamaid noori staare, Smart valiti tänavuses draftis kõrge kuuenda valikuna ja teisele hooajale minev McLemore...no, küll ta veel hakkama saab, esimene hooaeg ongi raskem.

Pidevalt alahinnatud Mike Conley läheb järjest paremaks

Randolphist on piisavalt räägitud, vaatame lühidalt ka meeskonda ta ümber. Z-Bo sõber ja korvialune partner on Hispaania koondise tsenter Marc Gasol, kelle eelmine hooaeg läks pooleldi vigastuse nahka, aga kes näitas 2012/2013 hooajal, et ta kuulub liiga top-3 tsentrite arutellu.

Nagu ka Randolph, oskab Gasol suure kolli kohta hästi sööta, aga tema peamine kasulikkus tuleb välja kaitses, kus ta seisab nagu tellismüür, mida saab lõhkuda üksnes kraana otsas rippuva löökkeraga. Miley Cyruse tervise huvides oleks parem, kui ta enne kokkupõrget maha tuleks.

Randolph-Gasol tandemi kõrval tuleb ära märkida veel kaks nime, kes teevad grislidest luupainaja vastaste jaoks. Esiteks, kaitsev tagamängija-äär Tony Allen.

Allen ristis Grizzliesi koduareeni "Grindhouse"-iks ja oli teatud määral vastutav uue identiteedi loomise eest. Ta on rünnakul pehmelt öeldes kaheldav valik korvide tegemisel, aga kaitses (just play-off’idest) ei kohta enam temasuguseid verekoeri, kes püsivad sul küljes nagu takjas ja on väsimatu mootoriga. Allen on tõenäoliselt ainus kaitsja maailmas, kes suudab NBA valitsevat MVP-d Kevin Duranti tüüdata nii palju, et ta eelistab viskamise asemel söötmist teistele.

Teine mees on 27-aastane mängujuht Mike Conley. Olümpiavõitjast kolmikhüppaja poeg ja 2007. aasta drafti neljas valik Conley jääb veidratel põhjustel (võib-olla sellepärast, et Grizzlies on nii "igav" ja seksapiilita meeskond?) alati mainimata, kui jutt läheb NBA kõige paremate mängujuhtide peale. Ülikoolis koos 2007. aasta drafti avavaliku Greg Odeniga mänginud Conley on NBA top-3, kui mitte kõige parem, kaitsev mängujuht. Ta on intelligentne mängija ja mõistab vastaste liikumisi varakult, lõigates palle tihti vahelt ära. Tal on kiired käed ja jalad ning ei kihuta, pea ees, katetesse.

Kuid mis kõige magusam, ta läheb iga aastaga aina paremaks nii ründes kui kaitses, kus ta on niigi tipus. Kui Grizzlies andis talle 2010. aastal viie-aastase lepingu, mis oli väärt 40 miljonit dollarit, nurisesid fännid juhtkonna üle. Nüüdseks on see üks geniaalsemaid kontrahte, kui vaadata raha eest saadavaid tulemusi. Conley valiti eelmisel aastal NBA mängijate seas kõige spordimehelikumaks meheks ja tema peale ihuvad hammast mitu rivaali.

Kiikame korra treeneri suunas, kes on arendanud Conley eliittasemele. Grizzliesi noor peatreener Dave Joerger on tagasihoidlik mees, keda võib pidada Memphise raudse kaitse autoriks. Just nimelt eelmisel hooajal ristsed kätte saanud Joergerit, mitte eelmist peatreenerit Lionel Hollinsit, keda Joerger pidi korduvalt veenma.

Ta saab meeskonnaga hästi läbi ja Z-Bo-Gasol-Allen-Conley kvartett usaldab teda jäägitult. Vaevalt, et temaga lähiajal probleeme tekib, eelmise hooaja põhjal võib väita, et Grizzlies on pealtnäha teinud õige valiku. Joerger suudab neid tiitlini viia küll. Küsimus on meeskonnas peituvas talendis ja vanuses.

Kordan, Randolph on 33 ja ta kell tiksub. 29-aastase Gasoli rünne ei ole nii hea, et neid tiitlini viia, aga Conley pidev areng võib kujuneda küll katalüsaatoriks, mis viib grislid lõpuks finaali. Artikli autor pakubki, et Grizzlies lõpetab põhihooaja karmis Läänekonverentsis viiendal kohal ja pääseb vähemalt NBA poolfinaalidesse. Kui Jumal on armuline, näeme me poksilahingut "Z-Bo vs Kiwi Terminator (OKC jõuline tsenter Steven Adams – toim)", vol. 2.

Meeskonnaga liitusid suvel (lisaks draftivalikutele Jordan Adamsile ja Jarnell Stokes’ile):

1. Vince Carter – asendab Millerist maha jäänud tühimikku ja kuna ta on vanaduspõlves hakanud aru saama trennide vajalikkusest ja raske töö väärtusest, peaks Memphis ta kiiresti vastu võtma. Üks NBA kuulsamaid veterane, kelle pealtpanekuid on võimatu emotsioonipõhiselt jäljendada.

2. Hassan Whiteside – varuvarutsenter, kes peaks saama minimaalselt platsile, kui Gasol ja Kosta Koufos ei saa vigastada.

3. Earl Clark – viimasel ajal ühest klubist teise pendeldanud 26-aastane vahetusmängijast suur äär, kes nopib hästi lauapalle ja on ohtlik kolmese tagant.

4. Patrick Christopher – 26-aastane tagamängija, keda mõned Euroopa korvpalli austajad teavad ehk mõne aasta tagusest Besiktase klubi koosseisust. Kui olla aus, siis tekib küsimus, kas Grizzlies loodab tõesti, et Stokes ja Adams suudavad uustulnuka hooajal olla väärtuslikud meeskonnaliikmed? Sest peale Carteri on ülejäänud täiendused olnud õlgu kehitama ajavad variandid.

Meeskonnast lahkusid suvel:

1. Mike Miller – grislide üks väheseid häid snaipreid otsustas uuesti liituda LeBroniga, et kergemas Idakonverentsis jahtida veel ühte-kahte sõrmust enda auhinnakappi. Memphises oli armastatud mängija, sest ta oli valge kogemutega veteran (neid ei saa kunagi liiga palju olla) ja suutis reaalselt ka panustada mängudes.

2. James Johnson – MMA-kunn, kes sobis füüsilist mängu armastavasse Memphise linna valatult. Viis oma kung-fu arsenali nüüd aga Kanadasse, et koolitada välja Raptorsi tähtmängija DeMar DeRozan.

3. Ed Davis – jäi Memphises nigelasse seisu, sest treener Dave Joerger eelistas suurel äärel mõistagi Randolphit ja tema vahetusmängijana teinekord ka Jon Leuerit. Uues koduklubis Lakersis on tal rohkem võimalusi, et näidata enda võimeid.

Meeskonna koosseis:

PG – Mike Conley, Beno Udrih, Nick Calathes
SG – Courtney Lee, Tony Allen, Jordan Adams või Patric Christopher
SF – Vince Carter, Quincy Pondexter, Tayshaun Prince, Jarnell Stokes
PF – Zach Randolph, Jon Leuer, Earl Clark
C – Marc Gasol, Kosta Koufos, Hassan Whiteside

Huvitav remark: alates 2003-2004 hooajast on Pistonsi särgis NBA meistriks tulnud Prince saanud algviisiklasena mängu 838-l korral. Pärast 4-kordset NBA liiga MVP-d LeBron Jamesi on ta teisel kohal selle näitajaga.

Seis palgalimiidiga:

Grizzlies teab väikese turu klubina, kuidas mõistlikke lepinguid sõlmida, ehkki see ei kajastu palkade kogumaksuvuses (üle 77 mln dollari, limiit on üle 10 mln võrra väiksem).
Siiski, ainus selgelt ülemakstud leping nende raamatupidamises kuulub alla käinud väikesele äärele Tayshaun Prince’ile, kes teenib viimast hooaega üle 7 miljoni dollari.

Kaheldav on ka 37-aastase Carteri leping, kes teenib ülejärgmisel hooajal üle 4 mln dollari. Aga Grizzlies vajab kaugviskajaid ja Carter oskab neid aidata küll.
Meeskonna kõige kallim mängija on Randolph, kes teenib tänavu 16 miljonit, ehkki ta leping kahaneb kahel järgmisel aastal ca 6 miljoni võrra (9,7 ja 10,3).

Küsimus on, kui suured lepingud tuleks anda Gasolile ja Conley’le? Esimese leping lõppeb juba järgmisel suvel, praegu teenib ta veel ligi 16 miljonit dollarit. Uus leping peaks jääma samasse kanti, kuigi Gasoli hind võib kujuneda krõbedamaks, sest häid tsentreid napib NBA-s. Memphise juhtkond loodab, et Gasol on õnnelik ja rahul seal ning tahab hinna ajada vist 14-15 miljoni kanti (ca 72-75 miljonit, 5 aasta peale).

Conley leping lõppeb 2016. aastal, mil ta on 29-aastane. Kuna raha ei tohiks talle tähtis olla (Conley pärineb vägagi jõukast perest), siis võib Memphis ka tema puhul loota "sooduka" peale, et vananeva Randolphi, Gasoli ja Conley kõrvale tuua neljas (ründele orienteeritud) staar, kes aitaks neil püsida vee peal ja sirutada käpad meetaru suunda. Eric Bledsoe olnuks huvitav variant, aga miks mitte järgmisel aastal jahtida Monta Ellist?

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee