Kenneth FariedFoto: Reuters / Scanpix
Otto Oliver Olgo 24. oktoober 2014 14:42
Kes on harrastanud alpinismi ja kaljuronimist, teab, et umbes 1000 meetrit merepinnast kõrgemal hakkab keha pikkamisi aina kiiremini aru saama, et õhk jääb hõredamaks ja kuivemaks. Su keha vajab rohkem magneesiumi ja vett, alkoholi joomine mõjub kiiremini.

Denveri linn on koguni 1,6 kilomeetri kõrgusel, teenides endale tabava ja uhke hüüdnime "Mile High City" (miilikõrgune linn"). Olles üks Ühendriikide kõrgemalt paiknevaid suurlinnu, on linna spordimeeskonnad asunud ära kasutama enda eeliseid, mis tulenevad linna eripärast.

Denver Nuggets pole erand. Nad liitusid NBA-ga 1976. aastal, kui rivaalliiga ABA (American Basketball Association) hakkas alla käima ja lõpuks soostus NBA plaaniga ühendada jõud, ehkki liiga nimeks jäi mõistagi tugevama mainega NBA. Nuggets oli NBA-s 1980-datel üks stabiilsemaid meeskondi viskemasina Alex Englishi juhtimisel, pääsedes 9 korda järjest play-off'idesse ja seal ühe korra ka konverentsi finaali 1984-1985 hooajal.

Englishist jäi aga natuke väheks staaridest kubiseva Los Angeles Lakersi ja teiste Läänekonverentsi tugevamate vastu. Pärast ta lahkumist sadas Nuggetsile draftis sülle üks NBA domineerivamaid kaitsvaid tsentreid Dikembe Mutombo, kes on tänaseks Ühendriikide pornotööstuse sihtmärk enda väidetavalt hiiglasliku meheau ja meedias ringleva väite pärast, justkui olnuks napsu võtnud Mutombo ühes ööklubis kõigile vastu tulnud tüdrukutele hüüdnud laia muigega: "Who wants to sex Mutombo?".

Hiljem neli korda NBA parimaks kaitsemängijaks valitud Mutombo lahkus Nuggetsist pärast viieaastast teenistust, koos obsessiiv-kompulsiivse häiret põdeva Chris Johnsoni Mahmoud Abdul-Raufiga, keda peetakse senini jänkide korvpalliliiga või koguni terve maailma üheks paremaks vabaviskajaks.

Denver kosus ja hankis meeskonda täpsuslaskuri Dale Ellise, talendika suure ääre Antonio McDyessi ja tänasel päeval Grantlandis töötava endise tagamängija Jalen "Got To Give The People What They Want" Rose'i. Rose ei osanud aga juba siis laulda ja kõigi Nuggetsi organisatsiooni muusikalise kuulmisega inimeste päästmiseks saadeti ta ruttu Indiana Pacersisse.Ellis tegi samuti sääred.

McDyess jäi üksi Nuggetsit vedama. Temast kujunes tulla küll mitmekordne All-Star, aga vigastused rikkusid ta karjääri, mille säravaimaks tulemuseks jäi USA koondisega olümpiakulla võitmine Sydney olümpia päevilt.

2003. aastal võttis Denver Nuggets drafti kolmanda valikuna ääremängija Carmelo Anthony, kes oli ülikoolis täiesti pidurdamatu jõud. Anthony abiga jõudis Nuggets juba 2004. aastal play-off'idesse, mis oli märkimisväärne saavutus, arvestades, et eelmisel hooajal oli Nuggets 82 mängu lõikes saanud alla 20 võidu.

Anthony ajastu parimaks hooajaks kujunes 2008/2009 hooaeg, mil koos Detroit Pistonsist üle toodud Chauncey Billupsi (muide, pingi peal oli suure ringi NBA-s ära teinud McDyess) jõuti Läänekonverentsi finaali. Tulevane NBA tšempion Los Angeles Lakers eesotsas Kobe Bryanti ja Pau Gasoliga osutus üle jõu käivaks vastaseks.

Järgnevad hooajad ei toonud suuremat edu ja Anthony muutus rahutuks. Brooklynis sündinud NBA üks võimsamaid skoorijaid lahkus vahetustehinguga lõpuks New York Knicksi 2011. aastal, koos Billupsi, mõne rollimängija ja 362 YouTube'i tüütu videoga, mis mängisid Skylar Grey laulu "I'm Coming Home". Nuggets sai Anthony eest vastu terve plejaadi häid mängijaid, kellest kolm on tänini meeskonnas (Wilson Chandler, Timofei Mozgov, Danilo Gallinari).

"Suudame võita ka ilma staarideta" kontseptsioon on Nuggetsil tänini, kuigi nende parim mängija Iguodala on nüüdseks läinud ja meeskonna uus peatreener Brian Shaw alles kohaneb meeskonna ja enda rolliga. Viimase 20 aasta jooksul on ainult 2004. aasta Detroit Pistons võitnud meistritiitli ilma superstaarideta ja neil olid 5 mängijat, kes olid staariseisusele väga lähedal, eriti Rasheed Wallace.

Kas ilma staarideta on üldse võimalik edu saavutada, kui korvpallis loevad liidrid rohkem kui ühelgi teisel pallialal?

Danilo Gallinari on suurim küsimärk, Lawson ja Afflalo liidrid

Nuggetsi üks helgemaid lootusi 2013. aasta kevadel oli itaallasest ääremängija Danilo "Kukk (Gallo – toim)" Gallinari. Teda võis pidada tol ajal mingil määral "vaese Euroopa mehe Anthony'ks" – Gallinari oskas skoorida kolmese tagant, keskpositsioonilt, äärtelt ja võtta ka lauda. Vähemalt parima itaallase tiitli võttis ta tol ajal Raptorsis mänginud "Air Bargnanilt" üle.

Gallinari rebestas eelmise aasta aprillikuus aga enda ACL-i ja jättis 2013/2014 hooaja üldse vahele, sest ei leidnud hooaja lõpus vajalikku enesekindlust tagasi tulemiseks. Tänavusel suvel on ta väidetavalt Tõnissoni moodi rabanud tööd teha, aga küsimärk jääb ta pea kohale novembrikuuni rippuma: mis on 26-aastasest itaallasest järel pärast pooleteiseaastast vigastuspausi? Kas temast üldse kujuneb enam uut liidrit?

Kui vastus teisele küsimusel on "ei", peab Nuggets toetuma jällegi lühikesele, aga kuratlikult väledale mängujuhile Ty Lawsonile, kes on meeskonna staažikaim liige. 2011. aastal Žalgirise ridadesse kuulunud Lawson särab kiire tempoga korvpallimängus, kus on vaja söösta korvi alla ja anda murdosa sekundi pealt täpseid sööte.

Tal on hea vise ja suurepärane kehavalitsemine õhus, mis tagab talle oma 15-20 punkti ja 7-9 resultatiivset söötu mängu kohta (eelmisel hooajal oli Lawson söötude kategoorias paremuselt kolmas mängija).

Lawsonist üksi jääb aga väheks, arvestades, et ta on 1.80 pikk ja Allen Iversonist jääb ta siiski kaugele. Teda peab aitama meeskonna üks veterane Arron Afflalo, kes mängis Nuggetsis ka enne vahetustehingut, mis tõi meeskonda Iguodala. 29-aastane Afflalo on üks NBA paremaid viskavaid tagamängijaid ja koos Lawsoniga võivad nad pommitada vastaseid küll.

Faried on meeskonna süda, aga Nuggetsi võtmed on Tim Connelly käes
Piiludes Nuggetsi eesliini paberi pealt, ei lähe kulm kortsu ega hakka ka vingerdama stiilis "Ott Lepland iga sooloballaadi ajal". Tsentrit oskavad mängida nii Vene hiiglane Mozgodv ja NBA kõige tobedamate sekeldustega hakkamasaav JaVale McGee. Ei oskagi võrdlust tuua üliatleetliku McGee naljakatele juhtumistele, Donald Part?

Suure ääre peal on see-eest McGee vastand, kõigi Nuggetsi fännide poolt ja Eestiski armastatud Kenneth Faried. Fariedi kasvatasid üles kaks ema (#koos), aga üllatus-üllatus, temast kasvas välja igati äge korvpallur, kes naeratab kogu aeg ja mitte rumalusest, vaid armastusest mängu vastu. Tal on ühe käiguga mootor, mille metoodika paistab olevat "viies käik sees või mootor väljas".

Joosta see "Manimal" jaksab ja tahab: kui peatreener Shaw ütles pärast veebruarikuu All-Star pausi, et tahab kiiremat tempot, valgus Fariedi näole kurjakuulutav muie. Kui eelmise hooaja alguses olid ta näitajad 10 punkti ja 7 lauapalli mängu kohta, siis pärast veebruarikuu koosolekut suurenesid need 19 punkti ja 10 lauapalli peale.

Korvpalli MM-il oli ta USA koondise silmapaistvaim "koll", kes lappis ära tagamängijate möödavisked. Fariedi sooritused teenisid talle 50 miljonit väärt lepingu nelja aasta peale, mis on mõne eksperdi hinnangul ülemakstud, teise arvates õiglane, sest Faried saab novembris alles 25-aastaseks ja on senini läinud iga hooaja paremaks.

Kogu eelnev jutt võis ju tore olla, aga faktiks jääb, et meeskonnas pole ühtegi superstaari, kui just Faried ei tee üks-kaks suurt sammu edasi, sest Lawsoni lagi on pigem juba saavutatud. Peamänedžer Tim Connelly on korduvalt öelnud, et eelistab Atlanta Hawksi lähenemist (olla play-off'ide läheduses ja oodata õiget hetke hea vabaagendi meelitamiseks või vahetustehingu läbiviimiseks) Philadelphia 76ersi ilmselgele tankimistrateegiale. Fännid mõistavad, et tankimine ei pruugi alati töötada.

Tõtt öelda, ainult Oklahoma City Thunder on viimastel aastatel selle strateegiaga tippu jõudnud. Ja seda ka fakti tõttu, et nad said 2007. aasta draftist Duranti-taolise superstaari, kes jõuavad NBA-sse üks kord 15-20 aasta jooksul.

Connelly kasutab tankimist ja ülesehitamist viimase variandina, lootes, et Los Angeles Lakersis ja Indiana Pacersis abitreenerina tarkust kogunud Brian Shaw suudab Nuggetsi peatreenerina hoida neid mõneks aastaks vee peal ja play-off'ides. Läheb pagana keeruliseks, sest Läänes on lisaks Nuggetsile 8-10 klubi, kes on kõik play-off'ide väärilised või sinna pürgivad. Artikli autor pakubki, et ühtlane, aga staarideta Nuggets jääb 46 võiduga Läänekonverentsis 9. kohale ja napilt play-off'idest välja.

Meeskonda tulid suvel (lisaks draftivalikutele, Eesti poiste vastugi mänginud tsentrile Jusuf Nurkicile ja viskekahurile Gary Harrisele):

1. Arron Afflalo – NBA-s on number kahe positsioon läinud aastatega ahtaks, aga Afflalo kuulub kindlalt top-10 mängija hulka teise tagamängija kohal. Ta on väidetavalt üks kõige innustavamaid ja paremaid meeskonnakaaslasi, kellega koos pallida nii treeningutel kui mängudel. Ta oskab skoorida mitmelt positsioonilt (kui kellegile meeldib Bryanti post fadeaway, siis jälgige Afflalot), ta on üle keskmise hea kaitsja, vastased peavad teda pidevalt veaga maha võtma. Vasakult nurgast on ta vabaks jättes automaatne snaiper. Oma 16-20 punkti toob ta igas mängus ära.

2. Erick Green – eelmisel hooajal Siena Montepaschi t vedanud mängujuht oli Itaalias piisavalt hea, et teda katsetada ka NBA-s

3. Alonzo Gee – Teate seda laulu: "Kui mina ütlen "karu", siis sina ütled "püksid!""? NBA-s võiks analoogne räpipala olla: "Kui mina ütlen "täiesti unustamisväärne väike äär", siis sina ütled "Gee"!". See ei kõla üldse nii sujuvalt tänaval ümisedes. Kurat.
Vahetas tänavuse suve jooksul enda lepingu tõttu umbes 4-7 korda klubi, kaotasin arve septembris.

Meeskonnast lahkusid suvel:

1. Aaron Brooks – varumängujuht, kes väidab, et püüab Chicago Bullsis õppida kaitset, aga maandub lõpuks jälle Rocketsis.

2. Evan Fournier – prantslasest tagamängija, kes tegi julgustavaid numbreid, vähemalt siis kui ta päriselt mängida sai. Kuna Nuggets tahtis Afflalot, siis vahetati ta Orlando Magicusse ära.

3. Jan Vesely - Vaseliini-Jan oli 2011. aasta draftis kuues valik (Washington Wizards oli see "geniaalne" klubi, kes ta võttis), kes suutis NBA-s mängida kolm täiesti eimidagiütlevat hooaega ja teha Tšehhi noortel korvpalluritel margi täis ookeanitaguses liigas. Loodetavasti sujub tal Euroliigas paremini, Fenerbache Ülkerile peaks ta olema korralik täiendus.

4. Anthony Randolph – igas f.cking NBA videomängus läheb see suur äär nelja aastaga uueks Karl Malone'iks, kes lammutab lauas ja on täiesti automaatne keskpositsioonilt. Tulge maa peale, Randolphi kummardajad elektroonikatööstuses. Temast ei tule superstaari.

Vähemalt nägid eestlased ta tõelist taset üsna hiljuti, kui meie tšempionklubi Kalev/Cramo vägistati VTB liigas Kubani Lokomotivi poolt. Randolph on Venemaal tegija, NBA-s heal juhul vahetusmees. (76ersis võib-olla algviisiklane).

Meeskonna koosseis:

PG – Ty Lawson, Nate Robinson, Erick Green
SG – Arron Afflalo, "mul on erilise konditsiooni tõttu kõik organid tagurpidi" Randy Foye, Gary Harris
SF – Danilo Gallinari, Wilson Chandler, Quincy Miller
PF – Kenneth Faried, J.J. Hickson, Darrell Arthur
C – Timofei Mozgov, JaVale McGee, Jusuf Nurkic

Seis palgalimiidiga

Nuggets kulutab enda mängijate palkadele kokku 73 miljonit dollarit,mis näib esimisel vaatlusel ulmeliselt suur summa, arvestades, et meeskonnas pole ühtegi tõelist staari. Aga kui enamikel klubidel on kopsakad lepingud mõne tähtmängijaga, siis Nuggetsi lepingud on võrdlemisi ühtlased.

Üle 10 miljoni dollari aasta kohta teenivad tänavu Lawson, McGee ja Gallinari, uuest aastast ka viimast aastat uustulnuka lepingul olev Faried, kellest saab järgmisel aastal Nuggetsi enimmakstum mängija. Kui Lawsoni ja ehk ka Gallinari lepinguid võib õigustada, siis McGee leping (11,2 mln tänavu ja 12 mln 15/16) on pigem ülemakstud.

Samas on suuri, kiireid ja atleetlikke tsentreid nagu McGee NBA-s vähe ning nad teenivadki rohkem. Eksperdid on öelnud, et kui Los Angeles Clippersi esitsenter DeAndre Jordan (üks kõige sarnasemaid tsentreid McGee'le enda füüsise poolest) teeniks uue lepinguga alla 12-14 miljoni dollari, siis peab ta agent nägema kiiremas korras filmi "Jerry Maguire" ja peeglisse karjuma "Show me the money!".

Ülejäänud lepingud jäävad vahemiku 1,5-7,3 miljonit. Afflalo ja väike äär Wilson Chandler võivad enda kontrahti lõpetada enneaegselt juba järgmisel suvel, aga vaevalt, et mehed seda teevad, eriti vigastustealdis Chandler. Järgmisel suvel lõppevad ka Darrell Arthuri ja Nate Robinsoni lepingud, kes võivad kogenud veteranidena minna mujale küll.

Enamik lepinguid lõppevad aastal 2016, mil uus teleleping lööb palgalimiidi umbes 80 miljoni dollari peale. Kuna Nuggets pole just vabaagentide esimene valik uue koduklubina, siis pigem jätkab Nuggets "keskpärasuse kursil", otsides drafti keskelt peidetud pärle või tehes suure vahetustehingu mõne superstaari saamiseks, kusjuures: kui vaja, annab Connelly Fariedi ära.