LaMarcus Aldridge’i Kolgata teekond väärib lugupidamist (1)

Portland Trail Blazers on siiani olnud vastuolulise saatusega klubi. Ühest küljest pääsesid nad NBA play-off’idesse 21 hooaega järjest, aastatel 1983-2003. Nende ridades mängisid legendid Clyde Drexler ja NBAsse liiga hilja jõudnud Arvydas Sabonis.

Teisalt, ligi kolmkümmend aastat tagasi tegi Blazersi juhtkond mitu kümnendit kummitava vea, kui valisid 1984. aasta draftis tsentri Sam Bowie enne läbi aegade tuntuimat korvpallurit, Michael Jordanit.  Tsiteerides ühte käsipallurit: "Sometimes we lose, but we always win".

Viimased 15 aastat on olnud nukrama alatooniga. Aastatuhande alguses mustasid Trail Blazersi mainet mitu pätt-korvpallurit, kes sattusid korduvalt uudistesse purjuspäi sõitmiste, marihuaana ja relvade omamise ja vägivallaga. Kõige tipuks ütles tollal "Jail Blazersi" meeskonda kuulunud mängija Bonzi Wells lause: "Meid ei huvita eriti, mida fännid meist arvavad. Fännid ei ole olulised meile. Nad võivad meid edasi buu-tada, aga lõpuks küsivad nad ikkagi meie autogramme, kui näevad meid tänaval. Sellepärast on nad fännid ja meie oleme NBA mängijad".

Ei ole vaja tuumateadlast, et arvata, mis edasi sai. Tuhanded fännid solvusid Wellsi ütluse peale sügavamalt kui "sisserändaja" Jevgeni Ossinovski Jürgen Ligi Facebooki postituse peale ja hakkasid mängudel harvemini kohal käima.

2006. ja 2007. aastal tegi Trail Blazers kolm draftivalikut, kelle mõju tunneb frantsiis tänini. 2006. aastal valis Trail Blazers kuuenda valikuna tagamängija Brandon Roy ja vahetas enda neljanda valiku Tyrus Thomase koos Viktor Hrjapaga drafti teise valiku LaMarcus Aldridge’i vastu. Roy oli ROY (Rookie Of the Year ehk Aasta Uustulnukas) ja Aldridge’st tõotas tulla staar.

2007. aastal võitis Blazers draftiloterii jackpoti – nad pälvisid õiguse saada endale drafti avavalik. Variante oli kaks: tsenter Greg Oden ja väike äär Kevin Durant. Avalik konsensus oli, et Odeni kaliibriga tsentreid siseneb NBA-sse üks kümnendis ja peaks minema esimesena. Blazers heitiski end Odeniga ühte, divisjonirivaal Seattle Supersonics võttis teisena Duranti.

Enamik NBA jälgijaid teab Odeni ja Duranti saatust. Esimese karjääri rikkusid 67 vigastust (vahepeal näis, et Oden võib ka Vau! sidrunimaitselist jäätist limpsides end vigastada), teine kasvas NBA parimaks skoorijaks ja liiga kõige väärtuslikumaks mängijaks.

Vähe sellest, et Odeni talent raisku läks – ka Roy’d jagus neile vaid neljaks, tingimisi viieks hooajaks. Blazers teadis, et 2008. aastal liigamängus Sunsi vastu üle 50 punkti visanud Roy põlved olid nõrgad ja põlveluude tahkus taandareneva sümptomiga, aga uskus, et Roy kestab kümnendi ikka. Ometi oli pärast viiendat hooaega 2011. aastal selge, et Roy põlvedega on kööga: tulevikus ei saa tema peale loota.

Roy ja Odeni  pooltragöödiliste saatuste varjus läks iga hooajaga paremaks vaikne ja tasakaalukas Aldridge. Kui staarid langesid, jäi tema püsti ja rühkis edasi. Ta meeldis fännidele, aga temas ei nähtud kaptenit oma introvertse iseloomu tõttu. Nad eksisid.

Aldridge on liider, aga kui Damian Lillard oleks manner, oleks ta Antarktika

Pärast Roy enneaegset pensionile minekut vaevles Blazers Läänekonverentsis nõrgemate meeskondade basseinis, kuni sai 2012. aasta draftis kuuenda valiku. Kuus aastat tagasi leidis Blazers sellelt positsioonilt kiiresti staariks tõusnud Roy. Teist korda Blazers enam nõrkade põlvede ohvriks ei läinud ja tellis varakult enda ihaldatava noormängija põlvede röntgenpildid, mis ei reetnud kroonilisi haiguseid. Hinges rahu, valis Blazers endale neli aastat kolledžis õppinud mängujuhi Damian Lillardi.

Lillard oli esimestest mängudest saadik Blazersi oma Kinder Surprise. Ta mängis ülimalt enesekindlalt, juhtides Blazersi rünnakut nagu kindral Laidoner ennemuiste. Ühehäälselt valiti ta aasta uustulnukaks, ehkki hooaja lõpus võis juba märgata drafti avavaliku Anthony Davise piirituid võimeid.

Kuigi esimesel hooajal koos Lillardiga jäi Blazers play-off’idest napilt välja, oli see kogemus vajalik Aldridge’i jaoks, keda tabas suvel kauaoodatud valgustus. Ta on meeskonna parim mängija ja peab olema vokaalsem ning meeskonnakaaslastele eeskujuks.  Kui Blazers tahab midagi saavutada, algab muutus temast.

Blazers aitas Aldridge’i, hankides alamõõdulise tsentri J.J. Hicksoni asemel meeskonda puhta tsentri Robin Lopezi. Aldridge ei pidanud enam lauas vastaste kõige jõulisemate kollidega maadlema, Lopez tegi seda tema eest.

2013/2014 hooaeg kujuneski Blazersi murdepunktiks: Aldridge tegi karjääri parimaid numbreid (23.2 punkti ja 11.1 lauapalli mängu kohta), Lillard pääses varuvalikuna NBA Tähtede mängule, väike äär Nicolas Batum tõestas "Šveitsi noana" enda eliitstaatust väikese ääre kohal, tagamängija Wesley Matthews oli alati heas füüsilises vormis ja üks liiga alahinnatumaid viskajaid. Blazersi algviisik kuulus vaieldamatult NBA tippu.

Probleemiks oli pink, mis, parema sõna puudumisel, pehmelt öeldes imes. Kui Aldrige oli hooaja lõpus alaselja vigastuse tõttu 7 mängu eemal, tuli see eriti teravalt välja – kaotused hakkasid varmalt kogunema ja Blazers vajus Läänekonverentsi esikolmikust 4.-9. koha peale võitlevate klubide seltskonda. Play-off’i jõuti lõpuks Läänekonverentsi viienda klubina ja avaringis tegi Blazersi algviisik Houston Rocketsile tuule alla.

Poolfinaalides saadi keretäis NBA meistriks tulnud San Antonio Spursilt.

Play-off’id olid tõestuseks aga kahele faktile. Esiteks, Aldridge on NBA liiga alahinnatuim suur äär, kes väärib oluliselt rohkem tunnustamist, kui ta senini seda saanud on. Tal on vaieldavalt liiga parim keskpositsiooni vise, suurepärane jalgade ja käte töö, ta on tugev kaitsja ja loov ründaja, olleks üks vähestest mängijatest, kes on mõlemas faasis üks kõvemaid mehi.  Mitmekülgsuse ehe näide.

Teiseks, Lillardi närvid vajavad voodis võib-olla konjakit, sest need on külmemad kui põhikooli õppealajuhataja süda. (P.S. Marika, artikli autor ausõna ei sodinud pingile "Henri on loll.") Mängude lõppudes julgeb ta tuima enesekindlusega võtta enda kätte pall ja visata üle kahe pikema vastaste käte, 8-10 meetri pealt. Just kuuendas (ja ühtlasi ka viimases) play-off mängus Rocketsi vastu tuli see eredalt välja, kui Lillard pani lõpusireeniga sisse kolmese, mis otsustas seeria võitja.

Blazersi suvised täiendused tugevdasid pinki piisavalt?

Lillard ja Aldridge ei jõua aga mitu mängu järjest olla platsil 40-48 minutit. Nad vajavad asendusi ja kahel eelneval hooajal on pink olnud samavõrd muljetavaldav kui Siim-Valmar Kiisler regionaalministrina: nad on olemas, aga neid ei tunta, sest nad ei tee olulisi tegusid.

Blazeri peamänedžer Neil Olshey püüdis tänavuse suvega selle vea parandada, loobudes Mo Williamsist ja Earl Watsonist. Portlandi fännid teavad, mida tegi Williams Blazersi "kuuenda mehena" ja varumängujuhina. Ta tuli pingilt esimese mehena sisse, võttis rünnakul palli, triblas 8 sekundit kahe meetri raadiuses kuni kaks kaitsjat tulid peale, püüdis visata üle nende (Williams. Kui sa loed seda, siis...mul on sulle kahju seda öelda, aga...sinust ei saa iial Lillardit), jättes märkamata, et korvi all ja nurkades on kaks-kolm meest täiesti vabad.

Nüüd on Blazersi uus varumängujuht Steve Blake, kes on suutnud saada kirja 14 resultatiivset söötu ühe veerandajaga. Lakersis pikka aega mänginud Blake on kogenud, hea kaitsja ja ei püüa mängida Heraklest, juba nendest kolmest omadusest piisab, et olla Portlandis heas nimekirjas.

Lisaks Blake’ile on Blazersil olemas nüüd asendus Lopezile, vabal ajal pinkidel pikutav Chris Kaman. Blazersi juhid loodavad, et NBA üks tipptreenerid Terry Stotts suudab koos abitreeneritega arendada ka noori varumängijaid, eelkõige 2012. aasta drafti viiendat valikut Thomas Robinsoni ja 2013. aasta drafti 10. valikut C.J. McCollumit.

Robinson on võib-olla kõige atleetlikum noor suur äär, keda NBA-s võib näha, aga oskustepagasilt üsna toores.

Tagamängija McCollumi uustulnuka hooaja rikkusid ära vigastused. Blazersi ridades mängiba ka 2011. aasta drafti 11. valik, 22-aastane tsenter Meyers Leonard, aga ta püüab palle kobamalt kui kivipallur Jürka. Järjekordne näide faktist "ole pikem kui 2.15, jõuline ja oska paar palli blokeerida – sa pääsed NBA-sse, kui tahad".

Tugevdatud pink võib Blazersi eliitalgviisiku tõugata...ei taha ära sõnuda, aga kõikide juhuste kokkulangevusel ja eelkõige Lillardi kaitse paranemisel NBA finaalidesse. "Mustaks hobuseks" võib neid pidada juba niigi. Artikli autor pakub, et Blazers lõpetab põhihooaja Läänekonverentsis 6-7. kohal, aga langeb välja play-off’i esimeses ringis.

Suvel tulid meeskonda:

1. Steve Blake – tark ja kogenud 34-aastane varumängujuht, kes on NBA peamänedžerite arvates "potentsiaalne NBA klubi peatreener", kui peaks erru minema.

2. Chris Kaman – ostis suvel lehma koos Robert Sacre’ga. Ju siis oli Los Angeles Lakersis mängimine niivõrd igav. Tsentrina NBA maastikul väga hea varuvariant.

Suvel lahkusid meeskonnast:

1. Mo Williams – oli LeBron Jamesi esimesel ajastul Cleveland Cavaliersis üks põhitegijaid, pääsedes 2009. aastal vigastatud Chris Boshi asendusena ka NBA Tähtede Mängule. Kuid kui James lahkus Clevelandist, tegi ka Williams sääred. Pärast Cavaliersis (loe: Jamesiga) veedetud aega ei ole enam nii edukas olnud ja viimasel hooajal Portlandis mõjus ta tiimi edule ja kokkumängule pigem negatiivselt.

2. Earl Watson – on juba mitu hooaega passinud pingi peal ja kuulanud Blazersi abitreeneritelt, kuidas olla hea juhendaja . Viimasel hooajal oli juba tegelikult mängiv/istuv treener, mitte rollimängija. On nüüd D-liiga meeskonna Austin Toros abitreener.

Meeskonna koosseis:

PG – Damian Lillard, Steve Blake, Darius Morris või Diante Garrett
SG –Wesley Matthews, CJ McCollum,Will Barton, Allen Crabbe
SF – Nicolas Batum, Dorell Wright
PF – LaMarcus Aldridge, Thomas Robinson, Victor Claver
C – Robin Lopez, Chris Kaman, Joel Freeland, Meyers Leonard

Seis palgalimiidiga:

Blazers maksab mängijatele tänavu 69 miljonit dollarit palgaraha, mis on küll mõne miljoni jagu üle limiidi, aga annab võimaluse vahetustehinguteks.  Kui Blazersi hooaja algus on oodatust nigelam, võib NBA kõige parema stiilitunnetusega mängija Dorell Wright meeskonnast lahkuda küll – ta 3 miljonit väärt leping lõppeb niikuinii järgmisel suvel.

Samas on Wright kaugviskajana ja aeg-ajalt ka suure äärena korralik rollimängija, kellele ei ole lihtne leida asendust või samaväärset mängijat nii väikese raha eest.

Lisaks Wrighti lepingule lõppevad järgmisel suvel koguni kolme algviisiklase, Aldridge’i, Matthewsi ja Lopezi, kontrahtid. Esimene neist on 2015. aasta suve üks peamisi sihtmärke superstaari otsivate NBA meeskondade jaoks. Portlandi õnneks on mees meedias öelnud, et kui Blazers on konkurentsivõimeline tippklubi, tahab ta klubisse jääda.

Seega – Blazersi juhtkond ja treenerid peavad tegema endast olenevalt kõik, et play-off’idesse pääseda ja seal lärmi teha.

Matthews tahab väidetavalt eelkõige kõva palgatõusu, Lopezi soovid pole teada. Samas julgeb autor väita, et mõlemad mehed väärivad suuremat teenistust (praegu vastavalt 7,2 ja 6,1 mln dollarit hooaja kohta). Kuid kui meedias alahinnatud Matthews tahetakse endale jätta, peab Blazers lootma, et palgalimiit tõuseb järgmisel suvel ca 71 miljoni dollari peale. Vastasel korral peab Blazers kas enda energilisest esitsentrist või raudmehest Matthewsist loobuma. Aldridge on meeskonna alfa, teda on vaja igal juhul.

Teine probleem on mängujuhi Lillardi leping. Jällegi, Blazersil võib hullupööra vedada, kui 2016. aastaks tõstab uus hiiglaslik teleleping palgalimiidi 80 miljoni dollari peale või isegi kõrgemale. Kogu algviisik võib alles jääda. Aga kui nii ei juhtu ja limiit jääb väiksema summa peale, näib, et ühe põhitegija (pigem Matthewsi) äraminek on vältimatu.