Minnesota nomineerib Kuldvaarikatele, unistades Oscaritest (1)

Minnesota Timberwolvesi poolehoidjad on näinud enda silmaga, mis juhtub siis, kui su meeskonna peamänedžer on mees, kelle perekonnanimi karjutakse: "KAAAAAHHNN (loe: Kahn)!". Ta valib 2009. aasta draftis neli mängujuhti, juues end täis... Pina Coladast? Miski muu nagu ei seletaks sellist idiootsust. Kõige tipuks saadab ta enda valikutest parima mängujuhi (Ty Lawson) minema, sest ta saab seda teha ja ta EI HOOLI. Ta neist (kriitikutest) ei hooli...

Pärast mängujuhtide üleküllastamist võtab Kahn ette ääremängijad, valides 2010. aasta drafti neljanda ja 2011. aasta drafti teise valikuga Wesley Johnsoni ja Derrick Williamsi (tõsi, ta oli ekspertide arvates konsensuslik teine valik). Kumbki ei kasvanud isegi üle keskmise rollimängijaks.

Kahn kuulas enda kabineti kõlaritest edasi maailma parima bändi Queeni hitti "Don’t Stop Me Now" ja tegi järjestikku mitu rumalat vahetustehingut, millest tulenev kasu oli minimaalne või isegi olematu. Alles 2012/2013 hooaja lõpus sai talveuinakust üles ärganud Timberwolvesi omanikel Kahni sabotaažist kõrini ja tõid ta asemele Flip Saundersi.

Eelmine hooaeg läks ülikogenud Rick Adelmani käe all jälle vett vedama arvukate vigastuste tõttu ja "Flip-flop" sai aru, et meeskonna suurim staar Kevin Love’il on ametlikult kõrini enda karjääri paremate aastate raiskamisest Minnesotas. Mõned Ühendriikide ajakirjanikud väidavad, et Timberwolvesi juhtkonna ja Love’i suhe oli hooaja lõpuks juba mürgine.

Saunders sai Love’i eest eelmise ja tänavuse drafti esivalikud, mõlemad Kanadast. Kuigi Timberwolvesi juhtkond on pidevalt väitnud, et tegemist ei ole meeskonna uue ülesehitamisega, vaid pigem "restardiga". Klubi peamänedžer ja nüüd ka peatreener (mees kui orkester) Saunders võib seda juttu uskuda, aga faktiks jääb, et Timberwolves’i võitmatu saaga play-off’ides jätkub veel vähemalt kaks või isegi kolm hooaega.

Rubio ümber käib poleemika – on ta väärt allesjätmist?

Miks kaks või isegi kolm? Probleem peitub selles, et vaevalt hispaanlasest mängujuht Ricky Rubio meeskonna liidrina neid kuhugi veab. Kunagine imelaps Rubio oli üks neljast mängujuhist, kelle Kahn 2009. valis ja kellesse ta ilmselgelt enim armunud oli ja kui ta esimene hooaeg NBA-s oli julgustav, siis nüüd räägitakse temast kui ühest kõige kehvemast viskajast mängujuhi positsioonil. NBA-s ei hinnata enam "söödan-esimesena" mängujuhte kõrgelt, enamike klubide esimängujuht peab ja üldjuhul ka oskab skoorida.

Rubio aeglane ja ebatäpne viskeliigutus ning teatud määral ka kaitse (vaheltlõiked ei ole head näitajad) jätavad see-eest soovida. Saunders palkas Rubio viske parandamiseks talle koguni eratreerneri, Lakersi endise abitreeneri Mike Penberthy.

Viimasel peab jaguma kannatlikkust, sest eelmisel hooajal vahepeal 31%-lise tabavusega mänginud Rubio vajab lisaks kiiremale viskele ka enesekindlust, mis tekib eelkõige klubi eduka hooajaga.

Milles Rubio on tõesti eliittasemel, on ülitäpsed ja visuaalselt kaunid söödud meeskonnakaaslastele. Eriti magusad on Rubio pehmed söödud korvi kohale, kui mõni atleetlik ääremängija lõikab nurgast korvi alla ja paneb palli valju pealtpanekuga sisse.

24-aastase Rubio leping lõppeb aga peagi ja hispaanlane on teatanud, et tahab uuelt või samalt kosilaselt maksimaalse suurusega lepingut (üle 14 miljoni hooajas). Ricky, sa ei oska küll Eesti keelt, aga – sa oled peast põrunud, kui arvad, et keegi maksab sulle üle 10 miljoni dollari hooaja kohta.

Häid mängujuhte on NBA-s küllaldaselt ja sa pole mingil juhul asendamatu. Ainuke minoorne noot on, et Timberwolvesi Stefan Holmi-likku hüppevõimega noored ei pääse enam võib-olla nii sageli NBA ilusamate pealtpanekute videotesse.

Wiggins, LaVine, Bennett, Muhammad, Dieng – Timberwolvesi noortes peitub tohutult annet

Rääkides noortest – Timberwolvesi olevik ja tulevik koondub Rubio asemel loodetavasti juba sellel hooajal 2014. aasta drafti esivaliku Andrew Wigginsi talendile. Mehele, keda haibiti keskkoolis peaaegu sama palju kui tänaseks NBA neljakordset MVP-d ja kahekordset meistrit LeBron Jamesi.

Wiggins on üks erakordsemaid noori, kes on sisenenud viimase 5-6 aasta sees NBA-sse. Ta peaks olema juba enda esimesel hooajal üks teravamaid kaitsjaid positsioonidel 1-3. Ta hävitab korvirõngaid sama julmalt kui "ma-hüppan-nii-kõrgele-et-pea-on-rõngast-ülalpool" Gerald Green.

Ta pallikäsitsemine peab minema küll paremaks, aga kui ta õpib suurepärasel tasemel triblama, võime näha NBA-s "miljardäri Tracy McGrady’t". Ei ole küll õiglane asetada noore mehe õlgadele nii suur vastutuskoorem, aga – sai LeBron hakkama, saab ka Wiggins.

Ja kui hakkabki raske, on tal alati olemas kaasmaalase Anthony Bennetti õlg, millel toetuda. Bennett on kogenud "pettumustvalmistava avavaliku" häbi. Viimase 20 aasta sees ei ole ükski drafti esimene valik teinud nii kohutava debüüthooaja kui Bennett.

Nagu Rubiogi, oli ka tema visketabavus eelmisel hooajal NBA keldrite keldris, põranda all, kompostiga segatud. Osalt tulenesid ta vead üleliigsetest kilodest, vähesest enesekindlusest, treenerist, kes ei tunne sõnu "innovaatiline" ja "rünne" ja astmast. Osalt aga sellepärast, et talle on raske leida kohta NBA-s: väikese ääre peal on ta tiba liiga uimane ja kolmepunktivise sama usaldusväärne kui Lasnamäe kiriku rahastatus, suure ääre peal jääb ta lühikeseks.

Bennett tegi suvel roppu tööd, et jõuda tippvormi ja tuleb tunnistada, et suveliigas oli Bennett domineeriv. Kui vigastustejumalad on armulikud ja Bennett jätkab vaikselt arenemist suvel sisse toodud Thaddeus Youngi varjus, võib hella südamega kanadalasest tulla välja vähemalt kvaliteetne rollimängija. Mis oleks etem karjäär, kui Kwame Browni või Michael Olowokandi saatus.

Ka ülejäänud noored on põnevad projektid. 2014. aasta drafti 13. valik mängujuht Zach "Fuck Me" LaVine on fenomenaalse hüppevõimega noor, kes on end ristinud koos Wigginsiga "Põrkevendade" (The Bounce Brothers) duoks. Mõned skaudid võrdlesid teda enne drafti Oklahoma City Thunderi noore staari Russell Westbrookiga, ehkki LaVine’i tase jääb Westbrooki omast praegu valgusaastate kaugusele.

Lisaks LaVine’ile on jalustrabava atleetlikkusega 21-aastane ääremängija Shabazz Muhammad, kelle voodist on väidetavalt läbi käinud rohkem tulikuume ülikoolitudengeid ja modelle kui Tanel Padari sängist. Iga kondoomitootja eeskujulik reklaaminägu.

Viies äge projekt on Senegalist pärit 24-aastane suur äär-tsenter Gorgui Dieng, kes hämmastas kevadel NBA ajakirjanikke ülitugeva hooaja lõpuga, saades regulaarselt kirja kaksikduubleid (stiilis 14 punkti ja 19 lauapalli), kui oli eelnevalt ainult pingil passinud. Dieng peab ka sel hooajal leppima (esialgu) vahetusmehe rolliga, sest Montenegro salajane maffialord Nikola Pekovic on palgatud kalli lepinguga esitsentriks, aga kui Saunders leiab Pekovicile kosilase või 2/3 hooajast on läbi, peaks Dieng algviisikusse tagasi pääsema.

Noori on veel, näiteks Robbie Hummel ja Glenn Robinson III. Aga samavõrd palju on ka kogenud veterane: Pekovic, kaugviskaja Kevin Martin, Mo Williams, Corey "51 punkti kaitsespetsilt? Teen ära, treener" Brewer, USA võrkpallikoondisesse kuulunud Chase Budinger ja nii edasi. Küsimus on, kuidas Saunders leiab võimaluse jaotada minuteid noorte kukkede ja veteranide vahel?

Timberwolvesi A ja O, Flip-flop Saunders, on tuntud enda "kullirünnaku" skeemi pärast, mis rõhub hüppevisetele keskpositsioonidelt. Tänapäeva NBA-s on see iganenud plaan, aga kui Timberwolvesi parim viskaja on 31-aastane Kevin Martin, siis võib see isegi töötada mõnda aega. Kuni Rubio (ja Wiggins?) õpivad tulistama kolmese tagant.

Artikli autor pakub aga, et kuigi T’wolvesi noori atleete on lõbus jälgida, lõpetavad nad eesoleva hooaja Läänekonverentsis 14. kohal ; Saunders naaseb peamänedžeri kohale ja leiab uue peatreeneri.

Meeskonda tulid suvel (lisaks draftivalikutele Wigginsile, LaVine’ile ja Robinson III-le):

1. Thaddeus Young – aus, enda tööle pühendunud korvpallur, kes oli koos Michael Carter-Williamsiga ainus helge kiir eelmise aasta Philadelphia 76ersis. Kuna T’wolves ei soovinud end maailmale paljastada tankimisega, palkasid nad Youngi Love’i asenduseks. Ehk õpib ka Bennett ta pealt, kuidas hakkama saada alamõõdulise suure äärena.

2. Mo Williams – kirjutasin temast teravalt Portland Trail Blazersi eelvaates. Täidab meeskonnas pooleldi "targa veterani ja nõuandja rolli" LaVine’i jaoks.

3. Anthony Bennett – kui olla aus, siis väga üksikud NBA blogijad ja eksperdid arvasid, et Bennett läheb 2013. aasta draftis esimesena. Küll ei oodanud vist keegi, et ta esimene hooaeg läheb nii aia taha. Mina usun sinusse, Bennett! Tõesta neile, et kriitikud eksivad!

Meeskonnast lahkusid suvel:

1. Kevin Love – üks vähestest, kes on saanud ühes NBA mängus kätte vähemalt 30 punkti ja 30 lauapalli. Lisada juurde fakt, et ta on NBA parim valgenahaline mängija ja sul on tegemist isiksusega, kes müüb paremini kui Nutella.

Tõtt öeldes: autor nägi Love’i lahkumist ette juba eelmisel aastal. Minnesota on külm, karge ja ebaseksikas linn Põhja-Ameerikas, kus Love jääb paratamatult varju. Lisada juurde teine fakt, et Rubiost ei näi tulevat uut superstaari ja...mis parata: üksi ei saa rallit sõita. Loodab nüüd koos LeBron Jamesi, Kyrie Irvingu ja Dion Waitersiga võita Clevelandis paar NBA meistritiitlit. Või vähemalt pääseda lõpuks ometi play-off’idesse.

2. Luc Richard Mbah a Moute – kaitsespets, kes mängis Minnesotas niigi ülerahvastatud väikese ääre positsioonil. Saab Philadelphia 76ersis näha, kuidas on mängida tänapäeva NBA kõige masendavamalt komplekteeritud meeskonnas.

3. Aleksei Šved – kirjutasin temast lühidalt Philadelphia 76ersi eelvaates.

4. Dante Cunningham – mees, kes ei vääri kohta NBA-s. Kui sa esindad enda kodulinna profimeeskonda ja peaksid olema eeskujuks noortele, aga ühiskondlike projektide asemel peksad kodus naist (ja korduvalt), siis: kao minema liigast. Leidub piisavalt suuri ääri, kes suudaksid rollimängijana teda asendada.

5. Othyus Jeffers – varuvaruvarutsenter, kes mängib nüüd fantastilise nimega meeskonnas - Talk 'N Text Tropang Texters (Filipiini liiga).

Meeskonna koosseis:

PG – Ricky Rubio, Mo Williams, J.J. Barea
SG – Kevin Martin, Zach LaVine, Shabazz Muhammad
SF – Andrew Wiggins, Corey Brewer, Chase Budinger, Robbie Hummel, Glenn Robinson III
PF – Thaddeus Young, Anthony Bennett
C – Nikola Pekovic, Gorgui Dieng, Ronny Turiaf

Seis palgalimiidiga:

Kahni aura ulatub endiselt Timberwolvesi pärandisse. Vähemalt mis puudutab lepingute suurust. Muud moodi ei ole võimalik seletada fakti, et T’wolves maksab enda mängijatele napilt üle 70 miljoni dollari, olles 5 miljoniga üle palgalimiidi (aga allpool luksusmaksu piirist).

Meeskonna kõige halvem kontraht kuulub igasuguse kahtluseta ülemakstud Martinile: ta teenib 2017. aasta suveni ca 7 miljonit dollarit hooaja kohta. Kuna isegi Lumivalgeke on tugevama tervisega kui Martin, ei saa T’wolvesi juhtkonda tema lepingu sõlmimisel kiita.

Teine küsitav leping on tsentril Nikola Pekovicil. Kuigi ta hoiab koos Makedoonia tsentri Pero Anticiga tiitlit "mees, kes on kõige tõenäolisemalt tapnud karu paljaste kätega", võib Gorgui Diengi jätkuv areng muuta Pekovici ebavajalikuks. Mure peitub selles, et ta lepingut on raske vahetada – Pekovic teenib 2018. aastani 12 miljonit dollarit hooaja kohta (OKC, palun tee üksainus kord kallis soetus ja too see hiiglane Oklahomasse).

Ainult kolm mängijat võivad järgmisel suvel lahkuda meeskonnast (ka Thaddeus Young, kui ta ütleb lahti enda lepingust enneaegselt): J.J. Barea, Mo Williams ja Ronny Turiaf. Viimane on hea meeskonnakaaslane, aga esimest kahte ei tohiks T’wolves taga igatseda. Kui nad just ei taha jätkata farsiga: "Me ei tanki, me liigume edasi uue ansambliga." Sel juhul väärivad nad Kuldvaarikat.