Korvpall

Klay Thompson peab uuel hooajal tõestama, et ta on väärt rohkem kui Kevin Love 

Otto Oliver Olgo, 28. oktoober 2014 19:38
Stephen Curry (30) Foto: Reuters / Scanpix
Golden State Warriorsi kodumängud on kohustuslikud filmimaterjalid igale turundajale, lootusetule romantikule ja eelkõige korvpallisõbrale. Nende kollasest värvisest pakatav koduareen Oracle Arena prahvatab pealtpanekute ja keeruliste kombinitsioonide nägemise peale, fännid on ekstaasis justkui 24/7. Ja enamasti on neil ka põhjust, sest NBA-s ei leidu tänapäeval ühtegi teist meeskonda, kes mängiks nii otsatult põnevat korvpalli, kus kolmesed sajavad taevast alla nagu lihapallid.

Warriors on alati meeldinud lastele ja inimestele, kes alles NBA-ga tutvuvad. Nende värvikombinatsioon (kuldne kollane ja kuninglik sinine) on visuaalselt kaunis, nende nimi on sõjakas, nende särgid näevad vägevad välja. Lisada retsepti juurde veel mõned NBA kõige säravamad mängijad ja tulemuseks ongi klubi, mida on tõesti raske vihata.

Samal teemal

Klubi pikaajalisem fännibaas on seevastu armastanud ja põlanud NBA kolmekordset meistrit Warriorsit samaaegselt alates 1978. aastast, kui meeskonna juhtkond tegi umbes kolm kümnendit järjest rumalaid otsuseid, mis päädisid aastakümneid kestnud irrelevantsusega. Eelvaate autor soovitab lugeda lähemalt Ühendriikide spordiajakirjaniku Bill Simmonsi artiklit"How To Annoy a Fan Base in 60 Easy Steps", kus Simmons toob välja kõik halvas mõttes uskumatud tehingud, mida Warriorsi cracki all töötanud peamänedžerid korda saatsid.

Ometi leidus igas kümnendis üks lühike periood või isegi üksainus hooaeg, mis pani unustama narkojoobes ametnikud. ’80-date lõpus sai paariks aastaks kokku trio, kes kandis nime "Run TMC" (inspireeritud ühest räpikollektiivist). Viskekahur Mitch Richmond, tagamängija Penfernee "Tim" Hardaway ja ääremängija Chris Mullin olid NBA oma "Andres Sõbra" ehk laia sõnavaraga Don Nelsoni käe all üks kõige meelelahutuslikumaid kolmikuid, keda NBA-s iial nähtud.

Jookse-viska mängus ei leidunud kuldsetele sõdalastele vastaseid: ülejäänud NBA klubid mängisid jõulisemat ja aeglasemat korvpalli. Üürikeselt kestnud perioodis jõudis Warriors aastal 1987 Läänekonverentsi poolfinaali, kus vastu tuli hilisem tiitlivõitja Los Angeles Lakers, keda vedas legendaarne mängujuht Magic Johnson. Ühes poolfinaalimängus muundus aga hoopis Warriorsi mängujuht Sleepy "Not Pink" Floyd korvpalli Messiaseks, skoorides kolmandal veerandajal 29 punkti ja teise poolajaga kokku 39. Warriors võitis NBA klassikute hulka kuuluva mängu, aga kaotas seeria.

Richmond saadeti ruttu ära, et Warriors enam jumala pärast ei sekkuks tiitlivõitlusesse. ’90-date keskel lahkus ka Hardaway, Mullin kohe järgnemas. Uueks meeskonna staariks kujunes Latrell Sprewell, kes nagu muuseas kägistas trennis tolleaegset peatreener P.J. Carlesimot. Ainult enda laste isu peale mõtlev rahanäljas Sprewell saadeti aastatuhande lõpus küll minema, kuid meeskonna maine oli rikutud.

Kuni 2006/2007 hooajani, mis jättis unustamatu jälje ka eelvaate autori mällu. Koos NBA kahurikuulina sööstva mängujuhi Parun von Davisega (Baron Davis – toim) suutis Warriors play-off’ide esimeses ringis alistada seitsme mängu lõikes põhihooaja kuninga, Dallas Mavericksi. Tiimi tunnuslauseks sai "We Believe" ehk "Me Usume", meeskonda vedasid lisaks Davisele noor Monta Ellis, Stephen Jackson, Matt Barnes, Jason Richardson, Šarunas Jasikevicius ja Andriš Biedrinš. Tõsi, eeldused olid suurüllatuseks olemas – põhihooajal ei kaotanud Warriors kordagi Mavericksile ja nende peatreeneriks oli taas Don Nelson, kes oli veel aasta varem Mavericksi eesotsas ja teadis enamikku mängijatest viimse detailini.

Warriors kohtus poolfinaalis tugeva Utah Jazziga, mida vedas tol ajal vaieldavalt NBA parim mängujuht Deron Williams, Carlos Boozer ja Andrei Kirilenko. Kuigi Warriors kaotas seeria viie mänguga, jääb neile igaveseks meelde järgmine seik:

(Pange tähele vuntsidega fänni reaktsiooni. Külmavärinad.)

Nagu Warriorsil kombeks, head asjad ei kestnud kunagi pikalt. 2007. aasta play-off’id jäid jällegi ainsaks lootuskiireks ühe kümnendi peale ja liidriks kerkinud Monta Ellise ajastul enam sõdalased play-off’idesse ei jõudnud. Ellis saadeti 2012. aasta märtsis koos Kwame Browni ja Ekpe Udohiga Milwaukee Bucksi. Ellise asemele toodi 2005. aasta drafti avavalik, Austraalia tsenter Andrew Bogut, kes vigastas peagi rängalt enda jalga. Ebaõnnestumistega harjunud Warriorsi fännid lõikasid pirukat tehes korraks sõrme, valasid ühe pisara ära ja jätkasid siis argieluga. Ei midagi uut siin päikese all.

Mida San Francisco inimesed ei teadnud, oli fakt, et 2009. aasta draftis seitsmendana (ja alles kolmanda mängujuhina) võetud Curry oli lõpuks ometi terve kuuesajast hüppeliigese vigastusest ja valmis võtma üle liidri rolli koos suure ääre David Lee’ga. Koos mängujuhi Jarrett Jacki, suure ääre Carl Landry,2011. aasta drafti 11. valiku Klay Thompsoniga ja 2012. aasta drafti 7. valiku Harrison Barnesiga tegi Warriors jälle ühe ime, kerkides peatreener Mark Jacksoni juhendamisel Läänekonverentsi play-off meeskondade hulka. "Me Usume" asendus "Me Kuulume (tippu)"-ga.

Warriors võitis 2013. aasta play-off seerias kuuenda asetusena põhihooajal kodus koguni 38 mängu võitnud Denver Nuggetsit ja kaotas siis hilisemale NBA finalistile San Antonio Spursile kuues mängus. Muutus oli alanud ja seekord näis see...päris?

Eelmisel suvel tõi ühtäkki jälle korvpallipalavikku sattunud kuldne San Francisco korvpalliklubi meeskonda NBA kõige alahinnatuma mängija Andre Iguodala, kes suudab mängida pea igal positsioonil ja on üks liiga kõige paremaid kaitsemängijaid. Koos Iguodalaga tsementeeris Warriors end Läänekonverentsi tippmeeskonnana ja kuigi play-off’ide esimeses ringis kaotati seitsmes mängus L.A. Clippersile (tõsi, ilma vajaliku tsentri Bogutita), oli suund teravalt selge: Warriors jahib koos Curry, Lee, Iguodala, Thompsoni ja teistega mitu aastat uut NBA meistritiitlit. 40 aastat on peagi käes viimasest tiitlivõidust, oleks nagu ka aeg.

Uus peatreener Kerr on teinud juba vangerdusi

Pärast eelmist hooaega oli selge, et võistkonna uuele tasemele viinud Mark Jackson enam Warriorsi lootsina ei jätka. Jackson oli klubi juhtkonnaga ja enda abitreeneritega korduvalt pahuksis: osad väidavad, et põhjuseks oli Warriorsi omanike tajutav sallimatus mustanahaliste (treenerite) vastu, teised aga, et Jackson oli ise paras uss ja kartis türanni kombel abitreenerite vandenõu teha Jacksonile kiire coup d’etat. See-eest klubi mängijad eesotsas suurima staari Stephen Curry’ga hindasid korvpalliväliselt pastorina töötava Jacksoni motiveerimisoskust kõrgelt.

Mis iganes Jacksoni ja teiste klubi töötajate vahel juhtus, see on minevik. Klubi lasi tal minna ja tõi kommentaatoritöölt suurde korvpalli tagasi Chicago Bullsi kunagise snaipri Steve Kerri, kes oli varasemalt olnud ametis ka näiteks Phoenix Sunsi peamänedžerina.

Kõige olulisem muudatus uuel hooajal võib olla hoopiski Kerri vangerdus tuua ääremängija Harrison Barnes algviisikusse ja panna ühemeheorkester nimega Andre "Iggy" Iguodala teise viisiku juhiks. Kui mõned nooremad mängijad keelduvad kategooriliselt "kuuenda mehe" rollist, siis veteran Iguodala oli Kerri ettepanekuga nõus: eelmine hooaeg näitas, et Barnes on teise viisiku juhina sama hea variant kui Igor Gräzin oleks Kaalujälgijate eesotsas. Suvel sisse toodud varumängujuht Shaun Livingston vajab enda kõrvale aga mitmekülgseid ääri, üksi läheks tal raskeks.

NBA Tähtede Mängule jõudnud Iguodala on autori hinnangul kõige alahinnatum mängija kogu NBA-s (koos Al Horfordi ja LaMarcus Aldridge’iga). Iggy oskab kõike: juhtida rünnakuid, mängida-joosta ilma pallita, murda korvi alla, olla kaitses kuratlikult vastupidav ja nahaalne, triblada meisterlikult. Üks stiilinäide Iggy mängustiilist:

Warriorsi fännid kardavad, et ta puudumine algviisikust hakkab Warriorsi kaitses kõrvetama, ehkki võib arseeni võtta sisse fakti peale, et mängude lõppudes on 31-aastane Iguodala raudselt platsil. Statistika toob välja, et Iguodala on mees, kelle välja minemisel kannatab meeskonna kaitse enim. Mitte LeBron James, mitte Dwight Howard, mitte Joakim Noah, vaid Andre freaking Iguodala. Ta on võistkonna "liim", kes hoiab satsi suurepäraselt koos.

Kuigi Iggy numbrid kahtlemata alanevad pingimängijana, on liigutus vajalik eelkõige 21-aastase Barnesi pärast. Ta on tunduvalt kasulikum meeskonnale, kui ta ei pea juhtima tagalat, vaid saab hüpata platsile koos parimate mängijatega. "Must Kull" Barnes on plahvatuslik, kiire ja hea hüppevõimega, ehkki pallikäsitsemine on pigem kesine ja vise vajab ka täiustamist. Kuid teise viisiku juhtimine alandas ta enesekindlust, nüüd laseb Kerr tal uuesti end koguda. Pika play-off teekonna jaoks on Barnesi arend hädavajalik.

Thompson peab näitama, et ta oli väärt rohkem kui Kevin Love

Mõned sõnad ka teistest mängijatest. Klubi vaieldamatu liidri mängujuhi Stephen Curry’ga on lihtne: ta peab kaitses tegema õige natuke rohkem tööd ja vältima üleliigseid pallikaotusi, mis küll tulenevad Curry suurest kasutamistegurist. Mis puutub rünnakut, siis on tal raske minna enam paremaks: ta viskeliigutus on ülikiire, ta tulistab kolmeseid sisse rohkem kui ükski teine mängija liigas (eelistades ka kiirrünnakul visata kolmeseid, mis 90% tabavad) ja tal on hea nina suure ääre David Lee üles leidmisel, et saada kirja resultatiivseid sööte.

Andrew Bogut on kaitseankur, kes hoiab meeskonda lauda puhtana, sooritades küünarnukkidega valuvõtteid vastaste "kolmnurkadesse". NBA oma Margus Metstak, keda enamik mängijaid vihkab musta töö tegemise pärast.

Suur äär Lee on küll kaitses pigem aiaauk, kui kasutatav jupp, aga ründes oskab ta õigetel momentidel teha kattest-kattesse skeeme, kasutada haakviskeid ja floater’eid korvi lähedal. Oma 8-10 lauapalli on talle igal õhtul garanteeritud ja kuigi ta leping on ülemakstud, on temasuguseid loovaid suuri ääri liigas alla kümne.

Rollimängijatest peab esile tooma lisaks Livingstonile ja Barnesile ääremängija Big Dick Dray (Draymond Green – toim), kes tõusis rambivalgusesse enda agressiivse kaitsetööga eelmises play-off’is NBA ühe parema suure ääre Blake Griffini vastu. Warriorsi foorumid kisendavad, et Green kuuluks algviisikusse Lee asemel, aga Kerr on sõnanud, et eelistab Lee’d.

Jätsin Klay Thompsoni meelega viimaseks. Thompson on noor mängija, kes oli meedia info kohaselt üks väheseid mehi, kelle vastu oleks Minnesota Timberwolves soostunud ära andma enda superstaari Kevin Love’i. Warriors kaalus ja mõtiskles pikalt, kuni lõpuks teatas resoluutselt, et nad ei kavatse Klay’st ühegi hinna eest loobuda. Vähe sellest, et ta moodustab koos Curry’ga NBA parima (vabandust, Tony Parker ja Manu Ginobili) tagaliini, kuulub ta juba praegu NBA koorekihti enda positsioonil.

Thompson on üks liiga efektiivsemaid viskajaid, kaitseb koos Iguodalaga vastaste ohtlikumaid tagamängijaid ja väikseid ääri ning on läinud aastast-aastasse aina julgemaks. Isegi Kobe Bryant on tunnustanud Thompsoni arengut ja kiitnud ta tööeetikat. Kuigi avalik konsensus on, et Houston Rocketsi tagamängija James Harden on NBA parim "number kaks" (ta on tõestanud, et oskab olla klubi liider ja viia nad alati play-off’idesse, lisaks on ta ründearsenal tohutult suur), on Thompson talle koos DeMar DeRozaniga jõudsalt lähenemas.

Love ja Curry olnuks kahtlemata võimas vaatepilt – kaks liiga parimat snaiprit omal positsioonil. Kuid Thompson on Warriorsis veetnud juba kolm hooaega ja tema läbisaamine/üksteise mõistmine Curry’ga on väärtuslik kuldsete sõdalaste jaoks. Siiani on ta olnud klubi kolmas variant skoorimisel (Curry on mõistetavalt number üks ja Lee’d on vaja tihti kasutada, et temast tolku oleks) ja vaevalt, et see muutub, aga Iguodala ei lähe nooremaks ja keegi peab Curry keskpärast kaitset tagaliinis lappima. Samanimelise püssi nime vääriv Thompson on parim variant.

Eelvaate autor pakub, et Warriors lõpetab tänavuse põhihooaja Läänekonverentsis 2.-3. kohaga, kuid kaotab jällegi play-off’ide esimeses ringis. Mitte pessimismist ega alahindamisest, vaid tõtt öeldes, "puusalt tulistades" kardan, et Dallas Mavericks või Memphis Grizzlies tuleb Warriorsile vastu ja esimese sügavuse ning teise eesliini vastu jääb Warriors hätta. Ahjaa, üks ennustus veel: Bogut saab vähemalt kaks korda hooaja jooksul vigastada.

Suvel liitusid klubiga (draftivalikuid ei tulnud):

1. Shaun Livingston – kirjutasin temast pikalt Brooklyn Netsi eelvaates. Pikk mängujuht, kes ei jää kaitses hätta ja teab, mis tunne on jääda äärepealt jalast ilma.
2. Leandro Barbosa – Brasiiliast pärit mängujuht, kes mõnel üksikul õhtul siseneb "Zen"-i ja muutub Ole Chrisono Pauloks.

3. Brandon Rush – oli enne Utah Jazzis kannatatud vigastust üks Warriorsi põhirollimängijaid "kolmeste ja kaitsva mängijana", kuid Jazzis oli ta selgelt ebamotiveeritud ja tusane treeneri Tyrone Corbini peale. Warriors annab talle teise võimaluse.

4. Justin Holiday – NBA noore tippmängujuhi Jrue Holiday vanem vennas, kes mängis veel alles hiljuti Tartus Eurochallenge’i veerandfinaalis, kuuludes Szolnoki Olaj’i ridadesse.

Suvel lahkusid klubist:

1. Steve Blake – midagi oli lahti Warriorsi varumängujuhtidega küll, kui Jackson juhtis meeskonda. Jordan Crawford jäi seal ülilahjaks, veteran Blake oli pisivigastustega kimpus. Blake suundus nüüd Blazersisse, Crawford Hiina.

2. Jordan Crawford – Boston Celticsi ajutise põhimängujuhina Rondo puudumisel oli Crawford järsku nagu kala vees, aga kohe kui tema osas huvi tunti, vahetas Celtics ta (nähtavasti põhjusega) ära. Crawford oli Curry taga vingats ja suundus nüüd Hiinasse, et püstitada seal 34 kolmikduublit järjest.

3. Jermaine O’Neal (?) – üks NBA kõige staažikamaid mängijaid koos Kobe Bryanti, Steve Nashi, Dirk Nowitzki, Kevin Garnetti ja Tim Duncaniga, sisenes liigasse otse keskkooli pingist juba 1996. aastal. O’Neal uskus, et suudab jäljendada Garnetti ja mingil määral..ega ta kaugel ei olnud. Aastatel 2002-2006 oli ta Indiana Pacersis üks NBA paremaid tsentreid, kellel polnud probleeme tuua regulaarselt 20 punkti & 10 lauapalli ja üle 2 bloki. Teenis vahepeal ka kosmilise lepingu: 7 aasta peale 126 miljonit, mille ta on nüüdseks vist ära kulutanud mõne Lamborghini Murcielago ja jahi peale.

Eelmisel aastal oli ta 35-aastase veteranina (NBA pikaaegse jälgijana – isegi autor mõtles vahepeal, et ta on 39-40, kuni talle tuli meelde, et O’Neal on üks noorimaid mängijaid, kes liigasse tulnud) meeskonna vaim ja üks esindajaid pressikonverentsidel, teades, et Warriors on tõenäoliselt viimane klubi, kelle ridades tal avaneb võimalus püüda meistritiitlit. Ihaldatud O’Brieni karikas jäi kaugele ja O’Neal kirjutas sügisel kohalikku ajalehte südantsoojendava tänukirja Kuldse Osariigi korvpalliringkonnale. O’Neali karjäär jäi vigastuste tõttu oodatust kahjuks lahjemaks, aga kuus Tähtede Mängu kutset ja NBA sümboolsete viisikute nominatsioonid näitavad, et tegemist oli ühe pagana hea kolliga.

4. ("I’m Not Paris") Hilton Armstrong – ühel hetkel olid nii Bogut, Ezeli kui O’Neal erinevate vigastustega play-off’idest väljas, mille tõttu Armstrong sai esimese ja viimase võimaluse mängida kohamatšides klubi esitsentrina.

Meeskonna koosseis:

PG – Stephen Curry, Shaun Livingston, Nemanja Nedovic
SG – Klay Thompson, Brandon Rush, Justin Holiday
SF – Harrison Barnes, Andre Iguodala
PF – David Lee, Draymond Green, Marreese Speights
C – Andrew Bogut, Festus Ezeli, Ognjen Kuzmic (O’Neal pole veel ametliku pressikonverentsi teinud, et teatada erruminekust, lahtine)

Seis palgalimiidiga:

Warriors on plindris. Nad on juba praegu üle palgalimiidi 73 miljoni dollariga ja Klay Thompsoni agent tahab raudselt enda kliendile maksimaalse suurusega lepingut (alla 13 miljoni hooaja kohta pakkudes jutuks ei lähe). Kõige suurem murelaps on ülemakstud Lee kontraht, mille järgi teenib suur äär üle 15 miljoni dollari 2016. aastani.
Warriors saab Thompsonile pakkuda kallist lepingut küll, kuid läheks sel juhul kindlasti üle luksusmaksu ja isegi üle "kordusmaksu", mis kohustab klubi maksma ränke summasid NBA-le massiivse palgafondi pärast.

Kõige tipuks ei taha Sõdalased ilma jääda ka kollanoka lepingu peal olevast Draymond Greenist, kes on neli aastast kolledžis veetnud mehe kohta eeskujulik teiste noorte jaoks ja hea meeskonnakaaslane.

Olukord on nigel, kuigi limiidi ja luksusmaksu määra tõstmine parandab lähiajal olukorda. Bogut, Iguodala, Lee ja Curry (kelle leping on tõeline pärl – NBA top-10 mängija kohta teenida keskmiselt 11 miljonit dollarit hooaja kohta? Peeter Oja oleks uhke selliste läbirääkimiste peale) teenivad kõik üle 10 miljoni, Livingston üle 5 mln ja päris kehv varumängija Speight ligi 4 miljonit.

Kuna Lee’le ei leia enne järgmist hooaega naljalt kosilast, siis näib, et Warriorsi tuumik on vähemalt 2016. aastani kindlalt paigas, mil lähevad käiku Thompsoni ja Greeni viimane lepinguaasta enne vabaagentideks saamist. Kui Curry, Iggy ja Bogut – kõigil on pikk ajalugu vigastustega – jäävad terveks, on Thompsonil motivatsiooni küll, et klubisse jääda. Vastasel korral võib ta piiluda Oklahoma City Thunderi või isegi Memphis Grizzliesi suunas.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee