Märt Roosna | Mida sa tead Eesti spordist? "Suurt midagi… Te imete jalgpallis?" (18)

Sest praegu on olukord selline, et...

Kuidas seda nüüd öelda. Ma ei taha kedagi solvata, Eestis on ju jätkuvalt väga häid sportlasi. Isegi maailma parimaid. Aga kui jutt mõne uue välismaalasest tuttavaga Eesti spordile läheb, siis polegi nagu millegagi hoobelda. Sest alad, milles me head oleme, ei saa reeglina suurt kõlapinda. Ja nö suurtes alades kipuvad meie parimad ära lahustuma. Neid ei teata.

Veeretan neid mõtteid peas, arutlen isekeskis, et ega ma äkki liiga karm ei ole, ja otsustan enne kirjutama hakkamist teha ühe juhutesti. Pöördun oma töökaaslase poole ja küsin ilma igasuguse sissejuhatuse ja põhjenduseta: mida sa tead Eesti spordist? Chain, 25aastane spordihuvilisest austraallane, vaatab mulle veidi üllatunult otsa, kortsutab kulmu ja lausub: "Ega suurt mitte midagi... Te vist imete jalgpallis?"

Täpselt selline vastus, mis mu seniseid tähelepanekuid kinnitab. Siinkohal ei hakka ma Chainile vastu vaidlema, ei hakka rääkima, et kui kohtunik oleks normaalne mees, oleksime me hiljuti Inglismaal enesel kõrvad tuliseks teinud, et kui kohtunik oleks normaalne mees, oleksime me eelmises valiktsüklis ka Hollandit võitnud ja kui kohtunik oleks normaalne mees, oleksime me üleüldse EM-finaalturniirile pääsenud. Sellises vestluses tunduvad need kohtunikujutud väheusutavad. Vaja on midagi reaalsemat ja konkreetsemat.

Jah, aga kellest või millest rääkida välismaalasele, kes uurib, et, noh, milles te siis ka kõvad olete?

Gerd Kanterist? Aga siis tuleb esmalt demonstreerida, mis asi see kettaheide üldse on. Kümnevõistlusest pole mõtet rääkidagi. „Friigi värk!" ahhetab ameeriklane, kui olen ta meie kahepäevase rahvusala reeglitega kiirkorras kurssi viinud.

Meie suusasangaritest ja Torino olümpia kolmest kullast? Aga siis tuleb lisada, et mõlema meie olümpiavõitja saavutuste kohale on asetatud dopinguküttide poolt küsimärk. Pigem hoian suu kinni.

Margus Hundist? Ameerikas võib ehk selle nimega nii mõnegi inimese vast orgi otsa saada, aga austraallane raputab Ameerika jalgpallist rääkides pead: "Kiivri ja kuhja kaitsmetega platsile? Narrus! Ragbi on õige meeste mäng!"

Meie vehklejatest? Selle spordiala peale kehitatakse üldjuhul taas õlgu: "Ahah. Maailmameistrid? Tublid. Mis see epee on?"

Heiki Nabist? Kogu austuse juures olümpiaalade tegijate vastu, ent siiski: ilmselt tekitaks rohkem furoori PROUA Nabiga (vähemalt piltidega).

Meie sõudjatest? Austraallane kikitab korraks kõrvu, mõtleb veidi ja loetleb siis üles kümneid kaasmaalastest olümpiavõitjaid. Legendaarne Jüri Jaanson, hõbedamees, on laias maailmas kahjuks üldjuhul siiski tundmata suurus, tänastest tippudest rääkimata.

Barutost ja sumost? Selle peale kipub keskmine vestluskaaslane muigama.

Meie ralli- ja vormeliässadest? Põrinajutud lõpetab tavaliselt vestluspartneri küsimus: kui palju eestlasi siis F1 sarjas sõitnud on kah?

Kaia Kanepist? Prantslasest tennisehuviline märgib enesekindlalt, et teab ühte Eesti mängijat. Ja purtsatab uhkelt: "Üks naine." Kanepi? "Jah, see sama!" Kes aga tennisega sügavamalt sõber pole, see ei oska öelda ka "üks naine". Midagi pole teha – Kanepi pole kuulunud TOP10sse ega jõudnud ühelgi Suure Slämmi turniiril poolfinaali.

Meie ratturitest? Keskmine välismaalasest spordisõber ei suuda Rein Taaramäe nime välja hääldada, ammugi siis meelde jätta.

Meie rammumeestest? Ühest küljest on nad lihtsalt mõistetaval alal ju maailma absoluutse tipu lähedal. Teisalt on nad millegi pärast ka Eesti enda spordimeedia huviorbiidist reeglina välja jäänud.

Meie kossumeestest? Kolleeg Ville Arike resümeeris kord oma korvpalli kaitsekõne kuldsete (ja kirglike) sõnadega: "Ikkagi Euroopa kuuendad!" Paraku polnud paljud mu vestluskaaslased tol ajal (1993) veel sündinud.

Meie võrkpalluritest? „Ah et võrkpallis kohe Euroopa 12. koht? Super!" Selle tsitaadi mõtlesin ma praegu lihtsalt välja. Miks? Sest päriselt keegi nii ei ole öelnud ega kardetavasti ütlegi. Võrkpalli (aga ka käsipalli) puhul oleks argument medal või vähemalt koht esikuuikus.

Mõned "teadlikumad" spordijälgijad uurivad ise: te vist olete jäähokis hirmus tugevad? Ma siiani ei tea, kuidas neile seletada tõsiasja, et hirmus tugevad on kõik meie ümber, meie ise oleme paraku mitte nii hirmus tugevad.

Niisiis, head spordisõbrad, 15 000 kilomeetri kaugusel spordijuttu ajades tekib endalgi väike kahtlus, kas meie atleedid on siis kõvad või mitte. Aga kui aasta lõpus loetakse taas sadakond tiitlivõistluse medalit kokku, siis tundub jälle, et pole ju vigagi. Mõnel eriti ilusal hetkel (no näiteks vehklejate mullune topelttriumf või Kanteri kümnes tiitlivõistluste medal) tuleb pähe ulm, et Eesti sport on suisa vinge.

Üldiselt meenub vägisi Ott Sepa ja Märt Avandi pilalaul „Olla eestlane on halb". Ei mõista nad meie tippe ega nende ponnistusi hinnata, kuram!

Ehk siis üks moraal eelnevale võiks olla selline: mingu nood ignorantidest austraallased ja muu maailma reisisellid kõik potilaadale, pole meil vajagi nende teadvusesse jõuda!

Ma ei ütle, et see on vale mõtlemine. Meil on, mille üle uhkust tunda. Nimetatud sportlased ärgu jumala eest seda kuidagi halvasti võtku. Lihtsalt reaalsus on see, et nende saavutusi oskame hinnata eelkõige meie, eestlased.

Aga on ka teine võimalik järeldus: Eesti sport vajab visiitkaarti, vähemalt üht superstaari või supertiimi (koondist, klubi), kelle nimi lauale lajatada. Ning sellist sihti seades oleks vaja ka vastavaid spordipoliitilisi otsuseid. Teha millelegi (või kellelegi) panus.