Spordiblogi

Deivil Tserp | Raamatuarvustus: Olümpiavõitja Kanter seestpoolt vaadatuna (2)

Deivil Tserp, 5. november 2014 14:59
Raul Rebase raamat "Võimalik!".Foto: ARNO SAAR
Naljaga pooleks võib öelda: karta oli, et Gerd Kanteri tiimi loonud ja pikka aega seda edukalt juhtinud Raul Rebane kirjutab kettaheite olümpiavõitjast raamatu, mis on mõeldud intelligentsele inimesele.

Kuid ruttan kohe sündmustest ette ja ütlen, et 240leheküljeline teos, mis kannab pealkirja "Võimalik!" ning on mõnusalt kujundatud, on kirjutatud värvikalt ja seal leidub ka praegusel ajal nii väga oodatud kollaka tooniga juhtumeid ning seiku. Samas on Rebane "liiga" tark inimene, lauslollus oleks oodata tema sulest labast "p**aloopimist".

Samal teemal

ETV spordireporterina jõudis Rebane tasemele, millest praegused ässad võivad esialgu ainult unistada (armsad telekolleegid, teeme nii, et seekord ei solvu!). Kanteri raamatu autorina tõestas ta end ka hiilgava sulerüütlina. No mis teha, kui inimene on multitalent!

Mulle meeldib Rebase oskus kirjutada Kanterist nii-öelda seestpoolt vaataja pilguga. Hindan tema julgust avalikustada sisemisi nägelemisi ja vastuolusid. Üksnes spordivõhik võib arvata, et Kanteri-sugune pealtnäha nummi tegelane on ka päriselt taltsas nagu tsirkusekaru. Niinimetatud pehmod ei võida tiitlivõistlustelt kümmet medalit.

Veel suuremat kummardust väärib Rebane julguse eest lajatada endale mõni verbaalne lõuahaak. Parim näide on lugu, kui ta pajatas ülikoolis kuulujuttude põhjal Paul Kerese joomisest ja alles hiljem sai teada, et malekorüfee ei võtnud peaaegu tilkagi.

Raamatu algusest lõpuni üritab Rebane innukalt tõestada, et Kanter pole dopingut tarvitanud ja avaldab ka kirjaliku kokkuleppe, milles Eesti viimase kümnendi parim kergejõustiklane kinnitab oma allkirjaga, et hoidub keelatud ainetest võimalikult kaugele.

Seda kõike usume meie, Kanteri tõelised fännid. Aga nagu Rebane ka ise raamatus tõdeb: pärast viimaste aastate keemiaskandaale leidub niisuguseid inimesi vähe, neid napib arvamusliidritegi hulgas ja sponsorraha tilgub sporti varasemast palju vähem.

Kui millegi üle üldse nuriseda, siis häirivalt suur tähelepanu on omistatud (spordi)meediale. Kindlasti on meediaga suhtlemine praegu sportlastele üks võtmetermineid, kuid Kanteri puhul pole pikkade aastate vältel selles vallas midagi superkõmulist juhtunud.

Rebane meenutab muu hulgas vahepala, mis leidis aset 2004. aasta olümpia eel Kalamatas toimunud treeninglaagris. Raamatus on järgnev lõik: "Eesti meediasse imbus pilt, kus ta (Kanter) punnitab rannas koos teiste koondislastega palja ülakehaga atleetvõimlejana lihaseid. Selle kohta tuli mitu valusat rektsiooni, et "mida kuradit ta poosetab"."

Nimetatud foto ilmus Postimehes ning klõpsu ja loo autor olin mina. Lõbusas reportaažis olin kirja pannud, et pildile jäänud Kanter ja kolmikhüppaja Lauri Leis otsivad rannas ilusaid naisi!

Mahalöömiseks olen andnud põhjusi veelgi, aga alati oleme saanud jutud sirgeks rääkida ja minu hukkamine Kanteri raudse rusikaga on edasi lükatud.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee