Spordivaria

Mis ühendab Ivo Linnat, Tiina Mõisa, Teet Kallast, Erich Kriegerit, Martin Veinmanni ja Contrat? Spordisõltuvus! (8)

Deivil Tserp, Ats Kuldkepp, 11. november 2014 07:00
Nikolai Novosjolovi võidud on Eesti spordifänne rõõmustanud.Foto: AFP / Scanpix
Vene ajal oli tippsport eestlastele üks võimalus tõestada oma olemasolu: iga kordaminek andis võõrvõimu all äganud inimestele elamiseks jõudu. Kas nüüd, kui riik on jätnud spordi vaeslapse osasse, on huviliste jaoks midagi muutunud? Õhtuleht usutles lauljaid Ivo Linnat ja Erich Kriegerit, ettevõtjat Tiina Mõisa, kirjanikke Teet Kallast ja Margus Konnulat ning näitlejat Martin Veinmanni. See on hämmastav, millise soojuse ja kirega nad spordist räägivad!

Ivo Linna vajab spordiga kaasnevat emotsioonilaksu

Laulja Ivo Linna, kes hakkas sporti jälgima juba 1956. aastal ehk seitsmeselt, oodates tulemusi Melbourne'i olümpialt, vajab spordiga kaasnevat emotsioonilaksu siiani. "Olen tugitoolist vahtija," ütleb ta.

Samal teemal

65aastase Linna sõnul olid just sportlased tema lapsepõlves noorte iidolid. "Sporditegemine oli popp ja kehalise kasvatuse tunnid oodatud. Aastakümneid käis mul "Spordileht", huviga lugesin ka olümpiaraamatuid."

Ajapikku tekkisid Linnal tippude hulgas sõbrad. "Väga head suhted olid kadunud Viljar Looriga. Aga ka Priit Tomsoni, Aleksei Tammiste ja Heino Endeniga. Käisin Kalevi hallis korvpalli vaatamas."

Vene ajal oli iga Eesti sportlase võit Linna kinnitusel tohutu rahvuslik kangelastegu. "Võtame näiteks Ants Antsoni olümpiakulla. Jaan Taltsilt ootasime, et ta tõstaks iga päev pool kilo rohkem! See oli isiklikult väga tähtis. Uskumatu, et Jüri Tarmak võitis olümpiakulla. Samas nägin, kuidas ta Leningradis treenis. Kõige üllatavam, et ta on erakordselt tagasihoidlik ja sümpaatne inimene."

Linna jätkab: "Vene ajal tahtsime näidata, et meil on vägevaid sportlasi. Praegu on need tublid mehed ja naised viinud Eesti kui riigi maailmakaardile. Kui Heiki Nabi saab MM-kulla asemel kehvema koha, siis võib tunduda, et etteaste ebaõnnestus. Tegelikult nii ei ole. Kui eestlane tuleb olümpial 50., on see meie rahvaarvu silmas pidades super."

Sport on Linna hinnangul kultuuri üks väljapaistvamaid osasid. "Sport jääb," rõhutab ta. "Inimesel on läbi ajaloo olnud tahtmine ning eesmärk saavutada üha paremaid tulemusi. Ja kui seda tehakse ausal teel, siis on sporti vaimustav vaadata. Nii mõnigi inimene, kes nukrutseb nurgas, saab tippsportlaste kordaminekutest vunki."

Valemängijatele näitab Linna punast tuld. "Selle kohta ütles hästi Paavo Kivine:  dopinguvärk on nagu tavaelus valeraha. Kui laseksime dopingu vabaks, siis võiksime kõik kodus valeraha trükkida. Olen sajaprotsendiliselt puhta spordi poolt. Kujutan ette, et alati leidub keemikuid, kes on valmis mõne sportlase korraks üles pumpama, et ta jookseks 100 m 7,5 sekundiga. Aga see pole õige ega normaalne!"

***

Martin Veinmanni peres on korvpall endiselt number üks

Eesti Draamateatri näitleja Martin Veinmann (63) on tuntud suure spordi- ja eriti korvpallihuvilisena. Aastaid on ta ka enda lõbuks palli patsutanud.

Palju te praegu sporti jälgite?

Euroliiga korvpall ja Meistrite liiga jalgpall täidavad vaba aja täiesti, eriti muidugi korvpall. Sinna juurde veel hooti suts kodumaist kossu. Lisaks veel tennise suure slämmi turniirid. Paraku televiisorist. Aga pean ütlema, et ei ole matnud veel maha kavatsust kunagi mõnda finaalturniiri kohapeale vaatama minna.

Aastakümneid tagasi jälgisite koos teiste Draamateatri näitlejatega spordihallis Kalevi korvpallimeeskonna mänge ning Mikk Mikvieri ja Aleksei Tammiste sõprus oli üldteada. Kas praegu puutuvad kultuuriinimesed sportlaste ja nende tegemistega vähem kokku?

Noores eas puutub ju sportlastega rohkem kokku – ikkagi omaealised või mõned aastad vanemad. Eks korvpallilegendid Jaan Lipso, Tõnno Lepmets ja Tammiste (meie teatrimansa treener) olid kõik head tuttavad, või Viljar Loor ja maadlustreener Henn Põllustegi. Põllustega sai omal ajal isegi Viljandi pättide vastu astutud, tegelikult minu tegevuseni asi ei jõudnudki, sest ta korraldas "kiire lõppmängu". Alati on rõõm kohtuda kas Jaak Salumetsa või Andres Sõbraga. Võib-olla on tõesti tõsi, et kultuurirahvas ja sportlased kohtuvad nüüd vähem ja nad on üksteisele võõramaks jäänud. Kindel on aga see, vähemalt teatrites on sporditegemine küll marginaalne. Loodan, et ei tee liiga nendele, kes ikka veel ise "liigutavad".

Millist emotsiooni praegune Eesti klubikorvpall teile pakub?

Selle aasta kõige meeldivamad muljed on kindlasti seotud Rapla, Rakvere ja Pärnuga. Hea meel, et Eesti noortes on sisu. Ja et treenerid on suutnud luua ühise energia. Omaette müsteerium on vigastused – kui hooaja algul on vigastuste laviin, tekitab see hulga küsimusi.

Teie poeg käis jalgpallitrennis. Kas tunnete, et mida aeg edasi, seda populaarsemaks jalgpall Eestis muutub ning hakkab korvpalli ja teisi alasid varjutama?

Minu poeg Matthias, kes alustas kunagi jalgpalliga Martin Reimi jalgpallikoolis, alustas nüüd neljandat aastat korvpallurina KK Viimsis. Nii et meie elus on korvpall endiselt ala number üks.

***

Teet Kallast jälitab mõte spordinovelli kirjutamisest

Kirjanik Teet Kallas on mõlgutanud mõtteid spordinovellist, kuid arvab, et see jääbki vist kirjutamata, sest valdkond on väga spetsiifiline.

Spordisõltlane on Kallas olnud kogu elu, nooruses harrastas ta paljusid alasid, nüüd on ta tugitoolisportlane, kelle lemmikud on kergejõustik ja suusatamine.

"Meie põlvkonnale oli sporditegemine üsna tüüpiline," räägib 71aastane Kallas. "Proovisin peaaegu kõiki alasid – isegi ratsutamist! Praegu vist Tallinna poisid nii usinad pole."

Nõukogude ajal oli sport Kallase sõnul üks võimalus end tõestada. "NSV Liidu koondisse saamiseks pidid teistest olema kolm korda parem, kahest korrast ei piisanud."

Sportlased püsisid toona Kallase kinnitusel hästi pildil. "Mäletan Jaan Taltsi tegemisi. Siis teadsime kõiki raskekaalu ja poolraskekaalu tippe. Nüüd oleme samamoodi kursis epeevehklemisega ning maadlus pakub tänu Heiki Nabile jälle huvi."

Kallas osutab, et enam pole Pirital haaravaid motovõistlusi, mis meelitasid kümneid tuhandeid eestimaalasi võidukihutamisi vaatama. "Selge, et see rada muutus kõlbmatuks. Turvalisuse huvides pidanuks väga palju puid maha võtma," osutab ta ühe kultusala väljasuremisele.

Samas püsib Kallas hästi kursis uute esilekerkijatega. "Hakkan Kelly Sildaru võistlusi huviga jälgima," pajatab Kallas vigursuusatajast. "Kuid ma ei saa aru, mida teeb endine kettaheitja Margus Hunt USAs suure raha eest! Ei mõista seda ala (ameerika jalgpalli)!"

Kallas rõõmustab, et pärast taasiseseisvumist on kaasmaalased suures spordis edukad olnud. "Kaua liikus legend, et meie sportlastel on nõukogude treening seljataga, enam ei tule midagi. Aga on tulnud ja tuleb veel. Eriti edukad oleme nii-öelda kõrvalaladel."

Andrus Veerpalu ja Kristina Šmigun-Vähi dopingujuhtumid pole Kallasele mõjunud välgulöögina selgest taevast. "Kaude tean ja aiman, et mingeid ergutus- ja turgutusvahendeid on alati kasutatud. Muidugi tahaks, et meie omad oleks puhtad. Kuid võidujooks käib, kõikjal tarvitatakse ja meil ei tasu olla nii sinisilmsed, et Eestis üldse dopingut ei kasutata."

Mullu päevavalgele ilmunud Bernatski stoori mõjus aga Kallasele rusuvalt. "See lugu oli algusest lõpuni valesti – mingist sahkerdajast arstist sai kangelane! See oli tülgastav ja piinlikkust tekitav lugu."

***

Erich Kriegerile on sport legaalne narkootikum

Laulja Erich Krieger möönab, et tarbib sporti kui legaalset narkootikumi. "Emotsioon, mille sport annab, on võrratu. Mul on kahju inimestest, kes ei viitsi sellega tegelda," ütleb ta.

Spordipisiku sai Krieger külge põlvepikkuse poisina. Ta käis käsipallitrennis ja tuli maadluses ühegi treeninguta Tallinna koolinoorte meistriks. "Üheksandas klassis tekkis suurem muusikahuvi ja siis hakkasin spordist irduma," lausub 53aastane laulja.

Tegelikult on "irdumine" vale sõna, sest spordiradadel möllab Krieger siiani. Kui nooruses toksis ta vendade Uljaste ja Kalev 68 innustusel võrkpalli, siis viimased 35 aastat on ta rassinud jõusaalis.

"Mehed vahel ütlevad, et olen heas vormis, kuigi trenni ei tee. Nad nimetavad mu harjutamist kriigerdamiseks," sõnab kulturismi fännist muusik naerdes. "Jõusaalis treenin viis korda nädalas, aga käin ka jooksmas. Tunnen end kehvasti, kui ei saa midagi teha."

Sporti ahmib Krieger endasse ka meedia kaudu. "Ma ei lähtu sellest, mis on ajalehe esikaanel, vaid alustan spordist. Vahel olen pettunud, kui mõnda tulemust lehes polegi."

Jalgpalli Meistrite liigat nimetab Krieger pühaks asjaks. Spordialade kuninga käekäiguga on ta kursis 1970. aasta MMist. "Vahepeal olin tänu Viktor Levadale Levadia fänn ja käisin mõnel Eesti liiga mängul."

Kriegeri lemmikala on korvpall. "Kui ise mängin, siis rohkem Kivipalluri stiilis," sõnab ta muigamisi. "Jõusaalis on rahulikum, korvpallis ei tea kunagi, mis juhtuma hakkab – kas lüüakse kulm katki või siniseks?"

Kossumeestega on Kriegeril tekkinud eriline side. Meenutagem kas või Martin Müürsepaga kahasse tehtud hitti "Sõbra laul", rääkimata esinemistest sportlaste üritustel.

"Aleksei Tammiste on suur semu. Ta ütleb, et kui Kalevi halli sisse astun, annab alati ühe õlle tasuta. Suurepärane klapp on ka Anatoli Krikuni ja Priit Tomsoniga. Sellel põlvkonnal oli huvitavam elu. Mehed pidid end rohkem tõestama, et pääseda NSV Liidu koondisse."

Meeleolukaid kokkupuuteid on Kriegeril olnud ka kergejõustiklastega. "2006. aastal kinkisin Andrus Värnikule 32- ja Virgilijus Aleknale 24kilose sangpommi. Õhtul oli afterparty ja Alekna küsis, miks ma talle väiksema pommi andsin. Vastasin: poiss peab veel treenima! Alekna tegi mulle siis 200 grammi konjakit välja. Mitu aastat hiljem kohtusime uuesti ja ta kinnitas, et sangpomm on kodus."

Krieger räägib sportlastest ülivõrdes. "Ei tea ühtegi, kes oleks rumal või kehva iseloomuga. Meeldis Värniku omaaegne stiil ja ellusuhtumine. Kui ta midagi tegi, siis maksimaalselt. Kui pani pidu, siis täiega, kui treenis, siis samuti täiega. Võrdleksin teda Müürsepaga."

Krieger jälgis huviga meie "jaapanlaste" – Baruto ja Riho-Bruno Bramanise – karjääri. Raske on leida sportlast, kelle tegemised on teda külmaks jätnud. Muide, Krieger külastab koos mõttekaaslastega vanu spordimehi. Paar korda aastas käivad nad maadluslegendi August Englase juures.

***

Contra armastab jalgpalli ja muretseb Värniku pärast

Luuletaja ja kirjanik Margus Konnula ehk Contra on spordifänlusest kirjutanud isegi raamatu. 2012. aastal ilmunud "Tugitoolitšempioni einetes" meenutab ta oma läbielamisi helesinise ekraani ees. Olgu selleks siis kahevõistleja Allar Levandi heitlus olümpiapronksi eest 1988. aastal või 2001. aasta vutimatš Eesti – Holland.

Contra jälgib sporti endiselt palju, aga tähtsaimaks on saanud jalgpall. "Toimunud on jalgpallile spetsialiseerumine, nüüd jälgin juba igal tasemel liigasid," naerab Võrumaalt Urvastest pärit 40aastane poeet. Menüüsse kuuluvad välismaalt Saksa kõrg- ning Läti meistri- ja esiliiga.

Peatähelepanu läheb kohalikule pusimisele – enim köidab suvel klubi ajaloo esimesed euromängud pidanud ja tulevaks hooajaks esiliigasse tõusnud Tartu Santose käekäik. Euroopa liigas saadi suured kolakad, aga samas on tihti Santose salliga ringi käiv Contra kohapeal nautinud kauneid võite põhikonkurentide üle.

Kui kodune jalgpall on peale kihlveopettuste üsna skandaalivaba, siis individuaalalad on üle elanud suuri vapustusi. Andrus Värniku allakäik on olnud pöörane ja jätab väheseid külmaks. Contra südames on omakandimehel endiselt koht olemas.

"Tundsin teda isiklikult juba enne, kui ta sai kuulsaks odaviskajaks. Nüüdki pole teda mõtetes hüljanud ja loodan, et juhtub ime ja ta saab normaalsesse ellu tagasi. Ta oli ehk liiga spordile pühendunud ja kui seal pind jalge alt ära kadus, läks kõik korraga metsa," arutleb luuletaja.

Kõikide "lemmikteema" ehk dopingu kohta on usinalt pikamaajooksuga tegeleval Contral kindel arvamus. "Muidugi oleks hea, kui keegi ei peaks mingit jama tarvitama. Ise joon ainult spordijooke, geelid on minu jaoks juba doping ja nende kasutamine ebaloomulik. Vähemalt rahvasportlaste hulgas pole ma oma mõtetega üksi. Mis tippsporti puutub, siis seal on kaks võimalust: kas täiesti ära keelata või vabaks lasta."

Andrus Veerpalu dopingusaaga tema suhtumist Eesti sporti suurt ei mõjutanud. Küll on ta nõus laialt levinud tõekspidamisega, et pallimängud on "puhtamad" kui teised alad. "Samas jalgpall on nagunii mu armastuseks kujunenud ja võin seda vaadata isegi siis, kui pole aimugi, kes mängivad. Teiste aladega on raskem, näiteks Tour de France'i huviline pole ma olnud. Põnev oli ainult siis, kui Taaramäe tipus oli."

***

Tiina Mõis: spordil on olnud mu elus ülisuur roll

Ettevõtja Tiina Mõis oli hea kergejõustiklane, kes püstitas mitmevõistluses Eesti noorterekordi. Spordiga on 57aastane daam sinasõbraks jäänudki.

Kui tähtis roll on spordil olnud teie elus ja kuivõrd see on mõjutanud teie karjääri?

Spordil on olnud minu elus ülisuur roll. Tulin 15aastasena Järvakandist Tallinna spordiinternaatkooli õppima. Olin talendikas kergejõustiklane, olles püstitanud Eesti noorterekordi mitmevõistluses ning tulnud ka Eesti meistriks kõrgushüppes. Kuigi loobusin tippspordist vigastuste tõttu juba 20aastaselt, sain sportimisest kaasa sihikindluse, töökuse ja pühendumisoskuse, mis on olnud edasiviiv jõud edasises elus ja karjääris.

Kui palju teil praegu spordi jälgimiseks ja ka harrastamiseks aega on? Milliseid alasid ja miks jälgite?

Tegelen ka praegu aktiivselt spordiga, lemmikala on tennis. Olen TC Reval Ladies asutajaliige 1998. aastast. Jälgin kõiki tiitlivõistlusi kergejõustikus, samuti tenniseturniire (Austraalia lahtised meistrivõistlused, Prantsusmaa lahtised meistrivõistlused, Wimbledon, USA lahtised meistrivõistlused). Siis veedan seitse–kaheksa tundi päevas või öösel televiisori ees. Loomulikult vaatan ka jalgpalli MMi ja suusaalasid, kui Eesti sportlased esinevad. Lisaks meeldivad mulle iluuisutamine ning sport- ja iluvõimlemine, kui emotsionaalselt ja esteetiliselt nauditavad alad.

Kas tippsportlased on nii-öelda ülemakstud või saavad nad õiglast tasu?

Arvan, et Eesti sportlased on alamakstud. Nad saavad preemiat vaid suurvõistluste medalite eest. Ülejäänud pingutused, treeningud ja hooajaks valmistumine on suuresti igaühe enda õlgadel. Vähestel on sponsorid, kes neid toetavad nii materiaalselt kui moraalselt.

Meedia viriseb, et maailma mõistes staare meil kahjuks pole. Teie liigute palju eri riikides ja oskate öelda, kui tõhusalt on sportlased suutnud Eestit tutvustada?

Meil on vähe maailmatasemel tippsportlasi, see on tõsi. Kuid oleme väike rahvas, alade kandepind on väike, maailma tippu jõuavad vaid üksikud talendid. Erilist tunnustamist väärivad kõik olümpiavõitjad ning tiitlivõistluste võitjad. Hindan väga kõrgelt Kaia Kanepi saavutusi. Ta on kaua püsinud maailma tenniseedetabeli esiosas ja jõudnud viis korda suure slämmi veerandfinaali ja võitnud neli WTA-turniiri. Ta on suutnud meie riiki väga hästi tutvustada. Maailmas ringi liikudes olen korduvalt kogenud, et kui tutvustan end eestlasena, siis nimetatakse sportlastest esimesena just Kaia Kanepi nime.

Kas tippsport võiks kujuneda üheks Eesti visiitkaardiks ja kuidas saaks riik omalt poolt kaasa aidata?

Ma ei arva, et tippsport peaks olema lausa Eesti riigi visiitkaart. Pigem võiks meil olla sportlik ja terve rahvas. Kindlasti saab paremini korraldada spordi, seal hulgas tippspordi finantseerimist. Tuleb teha valik paljude alade hulgast, kuhu rohkem panustada, kus on olemas traditsioonid ning eeldused ja suurem tõenäosus sportlastel maailma tippu jõuda.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee