PIINLIK KATASTROOF! Eesti jalgpallikoondis jäi San Marinos suurde-suurde häbisse (24)

Esimene poolaeg ei viidanud ühestki otsast, et San Marino on kaotanud 61 kohtumist järjest ja suutis viimati kaotust vältida enam kui 10 aastat tagasi, 2004. aasta aprillis (1:0 võit Liechtensteini üle).

Aleksandr Dmitrijev teenis tänavu kevadel Euroopa liiga finaalmatši teenindanud Saksamaa tippkohtuniku Felix Brychi käest juba 12. sekundil San Marino kapteni Andy Selva hakkimise eest kollase kaardi ning terve esimene pooltund kulges Eesti vaatevinklist võttes ärevalt.

San Marino teenis neli nurgalööki, mille kaitsmisel pabistas Eesti nagu noormees elu esimesel kohtingul. Ühel puhul päästis Eesti vaid väravavaht Mihkel Aksalu reaktsioon, aga tõele au andes ei figureeriks saarlase nimi Eesti enamvähem hea partii puhul antud reportaažis üldse.

29. minutil mängisid Henrik Ojamaa ja Konstantin Vassiljev hästi kokku ning Sergei Zenjov pääses San Marino puurivahi Aldo Simonciniga silmitsi, ent oktoobris vaatamata Inglismaa käest saadud 0:5 kaotusele kiidusõnu pälvinud väravavaht oli tasemel ka nüüd ja tõrjus. Nagu ka Konstantin Vassiljevi kauglöögi poolaja lõpus. Rohkem lööke värava raamidesse Eesti ei sooritanudki.

Ei pidanud pingutamagi, et meenuks 2011. aasta juunis Fääri saartel saadud 0:2 kaotus. Ning eks neid napikaid kääbustega ole ju ka olnud. Päev varem võõrsil Kreeka 1:0 alistamisega hakkama saanud Fääri mehi võideti 2010. aastal kahest üleajaväravast 2:1, Gibraltariga tehti viimati 1:1 viik, Andorrat on küll alati võidetud, aga sageli ebameeldivalt napilt.

Ent. Ükski neist riikidest ei kannata võrdlust maailma edetabelis viimasel kohal asetseva San Marinoga. Ilmselt leiab Kariibi meres ja Vaikses ookeanis solberdades üles paarikümmend San Marinost kehvemat rahvuskoondist, aga see ei ole standard, millega EM-finaalturniirile pääsemisest unistav Eesti peaks end võrdlema.

Teisel poolajal San Marino üha väsis ja väsis, aga Eesti ei suutnud väravat lüüa. Prooviti nii ja naa, aga palliga mängus oldi kas liiga aeglased või lihtsalt ebatäpsed. Professionaalsed Eesti jalgpallurid pidanuksid amatööridest sanmarinolased üle mängima, aga ei suutnud seda.

Pehrsson tegi kolm ründavat vahetust – Dmitrijevi asemel Joel Lindpere vaheajal, Henrik Ojamaa asemel Henri Anier 62. ning Artjom Artjunini asemel Ingemar Teever 74. minutil. Lindpere sekkumine elavdas Eesti mängu, aga ärevus ei kadunud. 13 minutit enne mängu lõppu sai Eesti hakkama valeaudiga. Õigustatud küsimus: kumb meeskond siin amatööridest koosneb?

82. minutil oli Eestil kasutada kaheksas nurgalöök. Vassiljev leidis üles Igor Morozovi, kelle pealöögi Simoncini lati alt aga oivalise pantrihüppega tõrjus. Õnne ka ei olnud. Sinisärkide kogenuimad mängijad Lindpere, Vassiljev ja Kruglov proovisid võtta vastutust ja rikkuda kõigi maailma mitte-eestlastest jalgpalliromantikute nirvaanat. Aga ei. Ei. Ja veelkord ei.

Eesti unistus 2016. aasta EM-finaalturniirist on Euroopa kõige kehvema jalgpalliriigi San Marinoga tehtud 0:0 viigi tõttu sisuliselt katki, sest lootus, et pärast kohustuslikke punktide kaotust õnnestub selja taha jätta Sloveenia, Šveits või Leedu, on asjatu. Piinlik on.

Aga suured õnnesoovid San Marinole. See oli nende poolt võimas mäng!