Kobe Bryant sooritaab oma lemmikelementi ehk viskab raskelt positsioonilt üle kaitsja käte peale. Pildil takistab Bryanti üritust Golden State Warriorsi kaitsespets Andre Iguodala.Foto: STEPHEN DUNN
Korvpall
18. november 2014, 12:00

Ats Kuldkepp | NBA BLOGI: Kobe Bryanti isetsemine on endiselt vaatemänguline, aga muutub juba piinlikuks (8)

Kauaaegne NBA lipulaev Los Angeles Lakers on olnud korvpallimaailma suurim kloun alates 2012. aasta sügisest, kui Kobe Bryanti, Dwight Howardi, Pau Gasoli ja Steve Nashiga varustatud supermeeskond võituderekordi püüdmise asemel järk-järgult kokku kukkuma hakkas. Järgmisel hooajal donkas Howard juba Houston Rocketsi eest, Bryant naasis Achilleuse kõõluse rebendist ainult selleks, et kuus mängu hiljem raskelt põlve vigastada, Nash invaliidistus nii koledal kombel, et praeguseks on ta võimeline ainult golfi mängima ja Gasol veetis Lakersis oma viimase aasta, mida keegi ei mäleta.

Nüüd lõbustab Staples Centeris ning teleekraanidel rahvast ainult Kobe ja annab oma parima, et temast ikka ja jälle rääkida. Mis siis, et Lakers on võitnud kümnest mängust ainult ühe ja jääks nõrga koosseisu tõttu ükskõik millise stsenaariumi puhul play-offi kohast kaugele.

Punkte (keskmiselt 27,3) vaadates on kõik korras, aga rohkem positiivseid asju tema puhul välja tuua ei saagi. Kõik muud numbrid alates visketabavusest (37,7%) on masendavad. Niigi kohutavalt esinenud algviisiku ankruna on just tema platsiloleku ajal Lakersi ründe- ja kaitsenäitajad kõige nigelamad olnud. Hoolimata ebaefektiivsusest pole ta kunagi nii suurt osa Lakersi rünnakute lõpetamist enda peale võtnud, kui sel aastal.

Numbrid numbriteks, kõige rohkem on viimasel ajal kannatada saanud Bryanti imidž. Jah, tal on endiselt ületamatu tööeetika ja võitlusvaim, aga mida vanemaks ta saab, seda vähem suudetakse tema puudusi – isetsemine, suutmatus kaaslastega läbi saada, olematu kaitsemäng viimasel 3-4 aastal – eirata. Mida aeg edasi, seda punnitatumalt Black Mamba korvid tulevad ja mingist hetkest alates ei aita tema platsilviibimine enam meeskonda võidule lähemale.

Teised Lakersi mängijad annavad endast parima, et mitte Kobet verbaalselt sõelapõhjaks tulistada, aga ridade vahelt loeb ikkagi välja, mida nad vanameistri stiilist arvavad. Jeremy Lin pärast 115:136 kaotust Golden State Warriorsile, kus Kobe tulistas 44 punkti: "Korvpall on mäng... mida me peame tegema koos. Ei saa olla nii, et keegi läheb platsile ainult endale mõeldes... ja mõnel viisil on see meeskonnale kahjulik." Lini näolilme ja hääletoon on samuti ilmekas.



Carlos Boozer pärast sama kohtumist: "Paljudel juhtudel teeme mingeid liikumisi, aga Kobe on ülimalt agressiivne. Sel juhul proovime lauda minna, et palli kätte saada. Peame leidma tasakaalu. Mäng ei saa olla ühele poole kaldu."

Iseasi, kas peksukoti staatuses olevate Lini-Boozeri sõnadel Bryanti hiiglasliku ja tihti pimeda, ainujumala kummardamisele pühendunud fännibaasi jaoks mingit autoriteeti on. Küll võiks seda olla aastatel 2000-2002 Shaquille O'Neali ja Bryantiga Lakersile kolm järjestikust NBA meistritiitlit toonud Robert Horryl, kes tegi Lakersi matše üle kandvas Time Warner Cable'i kanalis Kobet erakordselt julgelt maha.

"Praegu pole Lakersil mingit rütmi. On Kobe siin ja Kobe seal ning teiste meeste frustratsiooni on silmaga näha. On olnud hetki, kus Lakers on päris korralikult mänginud. Kui vaadata, milliseid viskeid siis tehti, on näha, et palli jagati. Aga kui vaadata hetki, millal teised on frustreeritud, siis võtab üks indiviid rohkem viskeid kui teised kokku."

Peavoolumeedia toetus kadunud

Tuleb veelkord ära märkida, et Horry ütles seda Lakersi mängujärgses stuudios, mitte kõmuväljaandele. Isegi varasem Bryanti õukonnameedia ESPN on teda järjest enam kritiseerima hakanud. Numbreid ja protsente võib igaüks kokku lugeda ja nende põhjal Kobet tümitada, aga kõnekaim oli tuntud Kobe-vihkaja Henry Abbotti kuutagune artikkel, kust tuli välja, et Bryant on halb meeskonnakaaslane ja paljud mängijad peavad teda põhjuseks, miks mitte Lakersiga liituda või lepingut pikendada.

Asi pole enam lihtsalt põrkuvates egodes, nagu Kobe-Shaqi vaenu aegadel, vaid pikaajaline trend, mille laiemale publikule teatavaks saamist on Kobe suutnud seni hiilgavalt vältida. Kui Lakers esines varasematel aastatel alla oma võimete, tembeldati süüdlaseks näiteks Gasol (olevat pehmeke) ja Howard (primadonna, suutmatus "võita nagu Kobe"). Kobe on aga tavaliselt puhta nahaga pääsenud. Nüüd on ta võtnud millegipärast ohvri positsiooni, öeldes, et "kui võidame, on põhjus tiimis, kui kaotame, on põhjus minus".

Jeremy Lini mainitud "endale mõtlemine" tähendab Kobe jaoks praeguses olukorras karjääri punktiarvestuses Michael Jordanist möödumist. Jordan on tänase seisuga veel 319 punktiga ees, mis tähendab, et senise tempoga jätkates peaks Bryant ta kätte saama millalgi detsembris. Ilmselge, miks Bryant mõtleb enda punktidele rohkem kui meeskonna heaolule, sest võrdlus Jordaniga on teda alati motiveerinud. Et viimastel aastatel pole ta tervis enam kuigi hästi vastu pidanud, tuleb Jordan igaks juhuks enne kinni püüda, kui keha lõplikult järgi annab. Mitte, et see laiemas plaanis midagi erilist tähendaks, sest Jordanist parem mängija ta ei ole ja ei saa kunagi olema. Võimalik, et pärast Jordani tähise ületamist proovib Kobe juba veidi rohkem palli jagada.

Hoolimata kõigest on Bryanti mängustiili alati huvitav jälgida olnud, ükskõik, kuidas temasse suhtutakse. Aga pidevalt 20 punktiga taga olles muutub see juba iseenda paroodiaks, mida on lõpuks lihtsalt piinlik vaadata. Ainus vabandus on, et Lakers ei jõuaks sel aastal nagunii mitte kuhugi ja ilma temata oleks nad üks NBA igavamaid meeskondi. Mis võib olla tõsi, sest õhtu läbi Lini ja Boozeri pick'n'rollide jälgimine ei paneks just popkorni järele haarama.