Riia Dinamo käimasolev hooaeg KHL-is läheb üle kivide ja kändude. Foto: dinamoriga.eu
Vallot Pukk 18. november 2014 15:12
Läti spordi üks lipukandjatest, jäähokiklubi Riia Dinamo käimasoleva hooaja lahja esinemine Kontinentaalses Jäähokiliigas (KHL) paneb kulme kergitama mitte ainult fännidel, vaid ka kogenud hokivaatlejatel. 

Mis on juhtunud - mullu läbis Riia klubi põhihooaja kui lepase reega, jõudis uhkelt play off'i, kus langes alles kõva võitluse järel. Sellel hooajal oleks nad suvega justkui hokimängimise põhitõed unustanud, pikad kaotustejadad vahelduvad küll mõne võidu ja suurepärase mänguga, aga tabelis vireletakse viimaste seas. Mis on selle võimalikud põhjused ja kas nad suudavad sellest veel välja tulla? 

Esiteks - väikeste eelarvetega meeskondade üks suurimatest muredest KHL on see, kuidas hoida enda juures silmapaistvaid mängijaid? Õigupoolest polegi seda võimalik eriti teha, kui tullakse ja ajatakse piltlikult öeldes rahavagun ette ja oledki mehest ilma. Nii läks ka Dinamoga - uutele jahimaadele siirdusid kaitsja Mat Robinson, ründajad Kyle Wilson ja Paul Szczechura ning kodumaale naases puurivaht Mikael Tellqvist. Nagu näha, olid need mehed asendamatud. Praeguseks on Wilson naasnud (ei tulnud tal omakorda Tšeljabinski Traktoris midagi välja) ja treenerid-fännid ootavad hinge kinni hoides, millal hakkab taas toimima Wilsoni ja Marcel Hossa maagiline kokkumäng.

Teiseks - loobujad. Oma kireva karjääri lõpetas Läti üks spordilegendidest Sandis Ozolinš. Ta lihtsalt enam ei jaksanud, ei leidnud stiimulit. Aga ta oli liider, pealik sõna otseses mõttes. Ta võitles, näitas oma liikumistega jääl teistele, kuidas seda mängu mängida tuleb. Varustuse pani keldrisse ka Aleksandrs Niživijs. Tema oli poolte Läti hokipoiste iidol. Viimastel aastatel kimbutasid teda ka vigastused, aga ta oli tiimi jaoks väga oluline lüli. Talle aga pakuti meeskonna abitreeneri kohta ja ta võttis selle ka vastu. Esimestes mängudes paistis, et Niživijs tunneb end ülikonnas seal meeste taga seistes pisut nagu võõras elemendis, aga nüüdseks on ta harjunud. 

Kolmandaks - raha. Ega sellest kunagi kõva häälega ei räägita, olgu seda palju või kui pole üldse. Alles oktoobris imbus välja, et mehed pole juba alates augustist palka saanud. Nüüd on asjad väidetavalt korras, tagantjärele palgad-boonused makstud ja hooaja eelarve kenasti kaetud. Aga eks meestel ikka tiksus kusagil kuklas teadmine, et mis ma siin rahmeldan iga mäng täiega, kui raha ei saa. Lisaks ei teinud olukorda sugugi paremaks meeskonna ühe omaniku Jurijs Savickise avaldus, kus ta ütles, et mõni mees võiks patriotimist terve hooaja tasuta mängida, sest nad on niigi juba miljonärid! Vägagi imelik jutt bossi suust. 

Neljandaks - vaatamata sellele, et peatreener Artis Abols on pidevalt õigete ründekoosluste otsingul, on Dinamo mäng äärmiselt kõikuv. Küll antakse suurepärane lahing ja võetakse punkte ja isegi võidetakse suurklubisid - nagu Moskva Dinamo,
Omski Avangard ja Peterburi SKA. Samas jäädakse selgelt alla enda masti meeskondadale, keda ideaalis peaks olema kergem võita, kui favoriite.

Viiendaks - mõne eeldatava liidri mäng allpool igasugust arvestust. Kui meeskonna mäng ei lähe kaugeltki nii, nagu oodatakse, siis hakatakse otsima süüdlasi. Pelgalt mängu peale ja statistikatabelit vaadates võib nii mõnegi järelduse teha. Mõned nimed - Mikelis Redlihs, Gints Meija ja ka Marcel Hossa. Kaks esimest on ka Läti koondise põhimehed, aga see hooaeg ei lähe kohe kuidagi. Tööd justkui tehakse jääl, aga tolku suuremat pole. Redlihsil siiani vaid kaks ja Meijalt kolm väravat hinge taga. Hossa on mängija, kes teinekord tujutseb. Mõnes kohtumises jättis Abols ta kasvatuslikel eesmärkidel isegi pingile. Aga väravakütiks sündinud slovakk, keda Riias palavalt hinnatakse, on viimastes mängudes juba täiesti pildil ja nüüd on vana kamraad Wilson ka tagasi. 

Riialastel pole tegelikult veel midagi kadunud - maagiline play off'i joon on vaid kaheksa punkti kaugusel ja Dinamo on alustanud oma kaheksamängulist kodumängude seeriat kahe võiduga. Nagu ütles peatreener Abols: "Rõõmustamiseks põhjust veel pole, aga naeratada võib." Kui niimoodi edasi lasta, siis ollakse jõulukuuks ilusasti kaheksa seas ja pilt on hoopis ilusam. 

Suureks plussiks on veel asjaolu, et viimases kodumängus oli ka pealtvaatajaid peaaegu täismaja. Sellist pilti võrreldes eelmise aastaga sel hooajal Arena Riga veel polnud.