Olümpiakomitee president Neinar Seli spordikongressi kõnepuldis.Foto: MARI LUUD
Spordiblogi
19. november 2014, 08:00

Hugo Tipner | Spordikongressist (4)

Möödunud neljapäeval Paides spordiarvamuskongressil EOK presidendi Neinar Seli püüdliku koolipoisina deklameeritud esseed kuulates tekkis kange tahtmine esitada küsimus: „Neinar, kes on need filosoofid ja mõtlejad, keda sa kõige sagedamini oma sõnavõttudes kasutad?"

Viis päeva varem täitus Selil pool ametiajast Eesti spordi läbipaistva katuseorganisatsiooni juhina ja nüüd on vähemasti midagi, mida vajadusel vasaraheitja kätega kritiseerijaile lauale virutada – sähket, Eesti spordi arengukava aastani 2030! Kõlab uhkelt!

Olemuselt kandub tekst muidugi diskurssi, millele pani Sir Thomas More aluse juba 16. sajandi hakul – üritatakse ette kujutada utoopilist situatsiooni, sekka mahuvad üksikud põhjendamata jäävad viited, kuidas staatilise õnneseisundini jõuda. Üks poola marksistist antimarksist kirjeldas kunagi kommunismi läbikukkumise peamist põhjust selliselt: utoopilises keskkonnas pole minevik aktuaalne, arvesse jääb võtmata teekond utoopiani, revolutsioonijärgses seisundis puudub minevikuga adekvaatne side.

Arengukava peamine kitsaskoht peitub mitte just eriti kitsas lõhes jäika raamistikku surutud nägemuse ja tegeliku suutlikkuse vahel. Ja muidugi, tulevikku suunatud utoopiad kukuvad paratamatult läbi, kui peljatakse ausalt kirjeldada düstoopiat olevikus.

Kuna Eestis ei tohi arengukava kohta midagi negatiivset öelda, siis unustame parem eelkõneldu sootuks. Tegelikult on spordile igasugune eesmärkide ja väärtuste kirjeldamine tarvilik. Tooksin esile eriti kaks punkti, millele varem pole mingitel põhjustel piisavalt tähelepanu pööratud, aga mis arengukavas on saanud oma kindla koha:

1. Puuetega ja erivajadustega inimeste sportimise integreerimine spordikorralduslikesse vormidesse. Kui Eesti spordisüsteem ei suuda tagada erivajadustega inimestele vahendeid ja võimalusi tegeleda eri füüsiliste tegevustega, on kogu süsteem läbikukkunud

2. Kehalise kasvatuse tundide ümberkorraldamine. Kujutan arengukava põhjal juba ette kekatunde, kus keskendutaksegi kehakultuurile, liikumise tähendusele, spordi võimele ühiskonda edasi viia. Vahel mängitakse ühes ajalooõpetajaga läbi lahinguid Sinimägedes, vahel tutvustatakse spordisangareid nagu kirjandustundides kirjanduskaanonit, vahel korratakse ühiskonnaõpetuse tunnis räägitut toitumisest ja hügieenist, vahel taotakse vutti, vahel õpetatakse, kuidas end venitada, soojendada, vahel ei liigutagi. Ja nii edasi. Huvitav.

Purustatakse side kehalise kasvatuse ja teiste ainete vahel, soodustatakse mõtlemist, kus liikumine on juba nii või naa üks loomulik osa. Mõeldakse tunnile kui inimese arendamisele, kollektiivi loomisele, empaatia, hoolivuse ja ühtsustunde loojasse. Ehk ainus arengukava puudujääk ses osas – ei arvestata selget soolist lõhet alg- ja põhikooli laste suhtumises kehalise kasvatuse tundidesse. Aga see on mõistetav, eks see eesti spordi juhtimine olegi üks läbi ja lõhku patriarhaalse mõtlemise pärand.

Lõpetuseks siiski veel ühest Neinar Seli kummalisest väljaütlemisest. Ta kirjutab sissesõnas: „Eesti spordiringkondades on nüüdseks juba kaks aastat aktiivselt arutletud meie spordi tuleviku üle." Kas ma saan õigesti aru, et tuleviku üle aktiivne arutlemine on toimunud üksnes Seli ametialal, mis on väldanud täpselt kaks aastat? Kui nii, siis on aruanne muidugi kiiduväärt. Kaks aastat on veel ees. 2+2=4. Mitte 8. See pole isegi mingi matemaatika, vaid tühipaljas aritmeetika.

Muide, tuleb meelde üks hiljuti kuuldud anekdoot. Neinar Seli loeb uudist, et San Marino ja Eesti jalgpallikohtumine lõppes 0:0 ja ütleb mõtlikult Toomas Tõnisele „Oota, aga nulliga ei saanud ju jagada!"

See kandub aga juba tugitoolispordi valda, mida arengukava kahjuks ei puuduta. Ehk muudab seda järgmine EOK president Gerd Kanter, kes pärast medalivõitu Brasiilias hakkab uut arenguteed sisse sõtkuma. Kõik on võimalik!