Vettel teeb Schumacherit, kuid ta imidž vajab parandamist (2)

Ajakirjaniku soov on kirjutada mängudest, sündmustest, isikutest ja sportlikest lahingutest elamus. Selline, mis kingiks lugejale emotsioone ja loota võib, et ka uut informatsiooni päev pärast lahingut.

Seepärast ongi siinkirjutajal ülimalt põnev jälgida sakslase Sebastian Vetteli liikumist Ferrari leeri. Vettel on kohati nukral kombel jäänud tunnustamata siinsel ajakirjandusmaastikul, välismaalgi ei ole ta kuvand valitsejale kohane.

Vettel on võitnud liiga palju ja olnud liiga sageli õigel ajal õiges kohas?

„Ta võitis need meistritiitlid ainult Red Bulli üleoleku pärast", „Näed, Mercedesed on head, nüüd ei suuda Vettel tuhkagi"-stiilis süüdistused levivad kommentaariumites liigagi tihti, unustades sakslase karjääri algusaastad ja võimsa üleoleku, mis ei ole juhuslik või ainult autost tulenev (tunnen end kindlalt, kui väidan, et Felipe Massa poleks Red Bulli roolis järjest meistritiitleid noppinud).

Meeldetuletuseks kriitikutele: Vettel võitis Monza GP-etapi TORO ROSSOGA. See on endine Minardi, kes ei tohiks vormel-1 sarjas kunagi etappe võita. Vähemalt senikaua, kuni stardirivis on McLarenid, Ferrarid, Red Bullid/Jaguarid, Williamsid, Sauberid (kes on nüüdseks alla käinud) ja teised favoriidid. Nad on farmtiim, kelle autode kiirus ei ulatu tippudeni.

Kui sellest jääb väheseks, siis tasub meenutada, et enne tänavust hooaega, mil mitu verinoort pilooti tulid F1-sarja, kuulusid Vettelile mitu rekordit – noorim piloot, kes juhtinud F1-etappi, võitnud ajasõidu ja etapi, tulnud neljakordseks maailmameistriks (2010-2013) ja üks noorimatest, kes kunagi sattunud vormel-1 masinat juhtima. Imelaps, keda panid vormelikorüfeed tähele juba väikese poisiklutina. Michael Schumacheri mantlipärija.

Ja siin tulebki konks sisse. Samamoodi nagu Schumacher, muutus Vettel vormel-1 sarjale ühel hetkel tüütuks. Ta oli liiga domineeriv ja suretas sarja põnevust. Vahepeal oli ta ainus tõsiseltvõetav konkurent ülikogenud meeskonnakaaslane Mark Webber ja too pikk kaelkirjak sõitis niigi Red Bullis enda võimete piiril.

Inimestele ei meeldi veenev üleolek pikas ajaraamistikus. Ühekordse laksuna võib see olla erutav, kuid anna aega veidi pikemalt ja tekib soov vahelduse jaoks. Schumacherit kannatas Eestis vaadata vähemalt soomlaste Kimi Räikköneni ja Mika Häkkineni pärast, kes olid „ikkagi põhjanaabrid". Vetteli ajastuks oli Räikkönen nigelamas masinas, Alonso juhitud Ferrari ebastabiilne ja kolmas tõsiseltvõetav konkurent Lewis Hamilton hoolimatult agressiivne. Vettel oli parajalt nahaalne, „ülbe jõmpsika" välimuse ja ütlustega ning üleoleva masinaga, et temast kujuneks antikangelane.

Ferrari – võimalus mööduda Schumacherist?

Omal ajal samuti antikangelase staatust nautinud Michael Schumacher lebab praegu voodis ja püüab taastuda rängast peavigastusest, mille tagajärjel ei ole ta enam iialgi endine. Iga uus artikkel Schumist teenib andunud fännide lojaalsuse ja huvi tõttu tuhandetes vaatamisi. Ta on vormelilegend seitsme võidetud maailmameistritiitliga ja Vettelil on tema kättepüüdmiseni üks pikk Kolgata tee veel minna.

Ferrari usub Vetteli võimekusesse. Tänavusel hooajal jääb sakslane küll üle mitme aasta välja esikolmikust, kuid teda on tabanud ka ohtralt ebaõnne ja masinarikkeid, mis on lörtsinud ära Red Bulli tiitlišansid nii konstruktorite kui sõitjate edetabelis, kus Vetteli ees asetseb Red Bulli uus lemmiklaps Daniel Ricciardo. Ferrarit ei huvita need faktid. Teda peibutab Vetteliga kaasaskäiv narratiiv, oskused ja reklaam.

Jah, ta röögatusi on pärast etappide võite raadios isegi ebamugav kuulata, aga tema tiitlite arv räägib enda eest. Olgugi, et Red Bull andis Vettelile turbotiivad karikate jahil. 33-aastase Fernando Alonso paremad päevad on pigem möödas ja tema enam Schumacheri saavutustele ohtlik pole. Peatselt 30-aastaseks saav Lewis Hamilton võib küll oma mulati nahavärvuse ja hulljulge sõidustiiliga olla popp ja ihatud piloot (endine Pussycat Dollsi solist Nicole Sherzinger...pole just paha valik, olgem ausad), aga raske on näha, kuidas ta kavatseb kunagi Schumacherit püüda.

Vettelil on see šanss olemas. Just nimelt šanss, ei midagi enamat. Ferrari pole viimastel hooaegadel ennast meeskonnana piisavalt tõestanud, et Vettelit enneaegselt pärjata viienda, kuuenda ja veel mõne järjestikuse meistritiitliga. Kuid Red Bull on kaotanud enda seksikuse (nii palju on seda alles, et peainsener Adrian Newey tõrjus punaste noolte lepingupakkumise) ja Ferrari hoiab vormelimaailmas endiselt kuninga vaimset tiitlit.

Ta saab järgmise aasta juulis 28. Eliitpilootide karjäär kestab veel vähemalt 6-7 aastat. Selle aja jooksul peab Vettel neli tiitlit ära tooma, et nõuda endale Schumacheri troon ja saavutada lugupidamine, mis praegu jääb piiratuks. Ferrariga tiitli(te) võitmine asetaks kriitikute suud mõneks ajaks jälle lukku ja annaks talle uue värske peatüki, mida kujundada.

P.S. Inimesed, kes väidavad, et F1 pole õige sport, sest seal pole võrdseid tingimusi: elu polegi võrdne, kuid häid talente märgatakse juba maast-madalast ja nad löövad läbi. Olgugi, et võiduröögatus meenutab „sea viginat" (Delfi kommentaarium pärast Vetteli võitu, 2014) ja masin teistest kiirem.