Deivil Tserp | Tarkade klubi otsus, mis ei olegi nutikas (1)

Eesmärk on oluliselt vähendada MMil startivate sportlaste arvu ning selleks oli ju kõige lihtsam tõsta nii-öelda kvalifikatsiooni latti. Niisugune "nipp" mõjub isegi suurte kergejõustikuriikide võistkondadele nagu Mustal mandril möllav ebola, rääkimata Eesti-taolistest väikestest spordikuninganna kantsidest.

Võtame viimasel kümnendil eestlaste kultusalaks kujunenud meeste kettaheite, kus Hiina pealinna on asja vaid neil, kes saavad kirja vähemalt 65.00. Pahatihti võib Eestiski kuulda turtsumist: mis tulemus on 65 meetrit?

Kuid tänavune maailma edetabel annab kiibitsejatele valusa ninanipsu – sellise kettakaare suutsid lennutada vaid 25 meest, kelle hulgas on ka halva analüütilise leiuga Horvaatia esindaja Martin Maric. Esimesena kängub joone alla meie tõusev täht ja EMi üheksas mees Martin Kupper, kelle hooaja tippmargiks jäi 64.98!

Eesti kergejõustiklastest on kvalifikatsiooniperioodil MMi normi juba täitnud kümnevõistlejad Maicel Uibo ja Mikk Pahapill, seitsmevõistleja Grit Šadeiko ning maratoonarid Roman Fosti, Lily Luik ja Liina Luik.

Suvel näitasid MMi normist paremat tulemust ka kettaheitja Gerd Kanter, 400 m tõkkejooksja Rasmus Mägi, kõrgushüppaja Eleriin Haas ja odaviskaja Liina Laasma.

Meie kergejõustikuliidu saavutusspordijuhi Marko Aleksejevi hinnangul peaks MMi normid olema jõukohased veel seitsmele–kaheksale eestlasele.

Siinkirjutaja pani ette roosad prillid, vaatas norme ja nägi, et ideaalis võiks Hiina pealinna sõita koguni 24liikmeline Eesti koondis. Teoreetiliselt leidub meil isegi ala – meeste odavise –, kus MMi normi (82 meetrit) võiks täita neli meest: Risto Mätas, Tanel Laanmäe, Magnus Kirt ja Erki Leppik. Ja sel juhul peaks üks neist koguni dramaatiliselt koju jääma. Sama võimalus on õhus ka naiste maratonis.

Ent eelmise lõiguga sai mu optimism otsa. Võtsin roosad prillid kiiresti eest ära ning peksin nad igaks juhuks puruks. Pisut selgema pilguga Pekingi suunas vaadates ei näe ma koondise suurust silmas pidades eriliseks optimismiks põhjust.

Tuleb tõdeda, et tänavu ei alistunud meeste odaviske MMi norm 82.00 ühelegi eestlasele. Samas sai Mätas EMil kiiduväärse kuuenda koha!

Varasema praktika põhjal tuleb kibedalt tõdeda, et kindlasti peab mõni meie sportlane MMilt kõrvale jääma vigastuse tõttu. Näiteks 2013. aastal Moskvas toimunud maailmameistrivõistlustest olid sunnitud trauma tõttu loobuma kõik kolm B-normi täitnud naismaratonijooksjat.

Samal lainel jätkates peab nentima, et Pahapill on viimastel aastatel korduvalt vigastustega audis olnud ja tema Pekingis võistlemisest saab rääkida alles siis, kui ta 100 m jooksus pakkudelt minema tuiskab!

Pahapilli ametivend Uibo õpib endiselt USAs ning tema startimine MMil sõltub tõsiasjast, kui kurnavaks kujuneb ülikoolihooaeg. Tänavu ta igatahes EMist loobus, sestap pole kindel, et tuleval aastal Pekingis areenile astub.

Kõiki plusse ja miinuseid arvesse võttes võime olla väga rahul, kui MMil osaleb vähemalt kümneliikmeline Eesti koondis. Normid on igatahes ülitugevad, kui maratonijooks kõrvale jätta.