Tõstja Mart Seimi tee tippu: lapsena põdur nagu Georg Lurich, nüüd tugev kui karu (7)
Alar märgib, et kui Mart läks esimesse klassi, helistas õpetaja ja küsis, kas poiss kehalise kasvatuse tundi ikka tohib minna.
"Mõnikord tuli päris kaua haiglas olla," avaldab Mart, keda kimbutas astma. "Ega selles midagi meeldivat olnud. Algul olin klassis üks viletsamaid nii tervise kui ka füüsise poolest."
Kui tagatipuks mainida fakti, et Mardi ema suri raske haiguse tõttu siis, kui poeg oli alles viieaastane, kujuneb pilt, millel ei tohiks olla ühtegi heledat tooni. Ometi kinnitab Alar, et poeg on alati olnud rõõmsameelne ja teotahteline.
Mart lisab muigamisi: "Tegelesin absoluutselt kõigega. Aga paigal istuda ja raamatut lugeda ma ei suutnud."
Jõudis tippu puhtalt
Tallinnas Nõmmel elanud Mart käis meeleldi Hiiu staadionil jalgpalli mängimas või müttas niisama väljas, koolis harrastas korvpalli. Puberteedieas taandus õnneks ka piinarikas astma ja noor mees sai tasapisi sinasõbraks isa lemmikala tõstmisega.
Esimesed kokkupuuted tõstekangiga 2004. aastal ei ennustanud midagi head: Mart kaotas võistlustel isegi tüdrukutele! Ent ta ei jäänud nurka nukrutsema, vaid otsustas senisest rohkem trenni teha.
"Tallinnas polnud tõstmiseks normaalseid tingimusi," pajatab papa Alar. "Lõpuks tehti Piritale korralik tõstesaal, kus hakkasimegi harjutama. Seitse aastat sõitsime läbi linna Piritale ja läbisime kokku 30 000 kilomeetrit."
Kui Mardi tulemused hakkasid jõudsalt paranema ning ta tõusis oma kaalus Eesti esinumbriks, sosistasid asjatundjad piltlikult öeldes vasakult ja paremalt, kuidas noor mees kiiremini tippu jõuaks.
"Meie eesmärk oli liikuda rahulikult, arvestasime Mardi füsioloogilist arengut," mõtiskleb Alar. "Kui me vahel vindi natuke üle keerasime, oli tulemuseks mõni trauma."
Kõige dramaatilisem näide pärineb 2010. aastast, kui Mart vigastas võistlusel tõukamisel rannet. "Siis oli tugev sidemete venitus, tekkis seitsme kuu pikkune võistluspaus," nendib ta.
Samas oli 1970. aastate teisel poolel Eesti paremikku tõusnud ja sinna kümneks aastaks jäänud Alarile juba selgeks saanud, et pojas peitub tipptõstja ainest. Ta otsustas aidata Mardi maailmaklassi täiesti puhtalt.
"Kui ma ei usuks, et tõstmises saab maailma paremikku jõuda puhtalt, siis poleks poega sellele rajale suunanudki," sõnab Alar. "Mina tõukasin 227,5 kilo. Mõtlesin, et miks ei võiks Mart olla veel tugevam."
Kahjuks leidub isegi tõstmisringkondades vähe inimesi, kes arvavad, et MMi neljas kohta tuli keelatud ainete abita. Ometi on Mart viimase poolteise kuu jooksul andnud kolm dopinguproovi.
Eks igaüks mõtleb oma rikutuse tasemel. Kui Mart mõni aasta tagasi Venemaal laagris rassis, küsisid sealsed treenerid otse, et mida ta tarvitab. Kui toona alles Eesti tulevikulootusena rauda sikutanud noor mees luges ette kõik vitamiinid, hakkasid samad treenerid naerma ja tahtsid teada, mis dopinguaineid tugev eestlane tarbib.
Mart jäi neile vastuse võlgu, sest ta ei ole kunagi midagi keelatut kasutanud. Küll aga sööb ta iga päev näiteks seitsesada grammi liha, mis MMil 145,5 kilo kaalunud sportlase puhul on igati normaalne kogus.
Piinlik on hoopis tõsiasi, et Mardi tasemega tõstjal napib toetajaid ja ta peab osaliselt lootma isa rahale. Massöörina igapäevast leiba teeniv Alar tegutseb aga poja treenerina heast tahtest, tema kontole ei laeku selle töö eest sentigi.
Sihiks maailmarekord
Mart ja Alar loodavad, et (lähi)tulevikus tuleb neile appi mõni tugev sponsor. Ent seatud eesmärkide elluviimist jätkavad nad väikeste probleemide kiuste: Mart ihkab alistada tõukamise maailmarekordi 263 kg!
"Siit ei ole mõtet grammigi alla lasta," rõhutab Alar. "Mart sai hiljuti 24, tal on ees vähemalt kolm tugevat arenguaastat. Miks ta ei võiks maailmarekordit püstitada? Tõukamine on Mardi trump, sellele tuleb kõige rohkem panustada."
MMil neljanda koha taganud kogusumma 431 kg andis nii 2008. aasta Pekingi kui ka 2012. aasta Londoni olümpial kuuenda koha. Nii et kahe suve pärast toimuvatel Rio de Janeiro mängudel on võimalik sekkuda medaliheitlusse, kui areng jätkub samamoodi.
Mart peab õigeks otsuseks, et ta jättis pooleli õpingud Tallinna ülikooli kehakultuuriteaduskonnas. "Ülikooli diplomit on vaja, kuid praegu tuleb pühenduda täielikult spordile ja kasutada mulle antud aeg maksimaalselt ära," lausub Mart. Alar täiendab: "Kui ta läks ülikooli õppima, oli sportlik areng kõige kehvem."
Tänavusel MMil Almatõs rebis Mart 185 kg ja tõukas 246 kg. "Kui õlg olnuks korras, siis teinuksin ilmselt 190+250," räägib ta. "Rio olümpial on vaja rebida 200–205 kilo."
Treeninguid jätkab Mart senise mudeli järgi: üldettevalmistuse teeb ta kodumaal ning laagris käib Lätis, kus saab harjutada koos lõunanaabrite esinumbri Arturs Plesnieksiga ja näpunäiteid jagab mainekas treener Eduards Andruškevics.
Kommentaarid