Jalgpall

Sepo Vilderson: Olin 30aastane, Normas treenisime kolm korda nädalas, millele lisandus mäng. Sellise vundamendi pealt Portugali vastu mängisingi (1)

Indrek Schwede, Jalka, 29. november 2014, 11:00
Abikaasa tuules on Sepo Vilderson sisenenud moeärisse. Foto: Lembit Peegel
Õhtuleht avaldab ajakirja Jalka detsembrikuu numbri loo.

Legendaarse treeneri Roman Ubakivi kasvandik Sepo Vilderson kahetseb kõige rohkem seda, et sai Eesti koondises vähe mängida. Kuid jalgpall andis talle karastuse ja oskuse enese eest seista terveks eluks.

Kaheksakümnendate alguses näis Nõukogude Liit aga murdumatu kantsina ning Eesti jalgpallikoondise osalemine MM-võistlustel teostamatu unistusena. Sepo Vilderson ei näinud suurt perspektiivi osaleda Eesti tollases esindusmeeskonnas Tallinna Spordis, mis müttas ringi mööda halli Venemaad.

"Mängisin esindusmeeskonnas (kandis alguses nime KSMK, hiljem Sport – toim.) kaasa mõned mängud," räägib Vilderson. "Tegelikult mängisin rohkem, kui statistika näitab, sest välismängudel läksin platsile ka valenime all - mängisin vahel Üllar Korbi asemel. Kaugel põhjas Murmanskis oli pool tundi päevavalgust, Leedus läks buss katki – mis elu see sihuke oli? Mängisin Tallinna Normas Eesti NSV meistrivõistlustel ja kõik vajalik oli olemas. Sain auto ja tööl ei pidanud käima. Normas oli mu elu liiga mõnusaks tehtud. Oleks teadnud, et Eesti saab iseseisvaks! Siis oleks treeninud ja meeskonda valinud selle järgi, et üheksakümnendate alguses Eesti koondises mängida."

Vilderson esindas rahvusmeeskonda vaid ühes mängus, pääsedes väljakule viimaseks 20 minutiks, aga see-eest oli tegu MM-valikmänguga ja vastaseks tähtedest kubisev Portugal.

"Mäletan, et mul oli isegi väravavõimalus ja seda, et sõitsin sisse nende kuulsale väravavahile Vitor Baiale," meenutab Vilderson. "Koondisse sain tänu sellele, et mängijaid oli vähe ja peatreener Uno Piiril oli mehi vaja. Olin 30aastane, Normas treenisime kolm korda nädalas, millele lisandus mäng. Sellise vundamendi pealt Portugali vastu mängisingi."

Hundiseadused karastasid

Jalgpalliga hakkas Sepo Vilderson tegelema alles 12 aastaselt. Korvpall, mis seitsmekümnendatel oli poiste meelisala, jäi temast puutumata. Mõnda aega käis Vilderson Enno Karrisoo juures käsipalli mängimas, kuid viimase kurikuulus kõnepruuk peletas eemale. Vilderson elas Mustamäel toonase 52. keskkooli kõrval, kus oli staadion. Kõrvalmajas elas Tiit Kõmper, kes oli juba alustanud vutitreeninguid Roman Ubakivi juures. Niimoodi sattus ka Vilderson jalgpalli mängima.

Ubakivi kamandas oma poisid treenima endast veel väiksemaid, et taaselustada varjusurma vajunud rahvuslik jalgpall. Vildersoni gruppi kuulusid teiste hulgas Mart Poom, Indro Olumets, Martin Reim, Risto Sarapik, Marko Kristal.

"Mäletan üht trenni väikestega," räägib Sepo Vilderson "Hakkasin nendega maadlema, terve kari vajus mulle peale ja kavalpea Olumets hakkas vaikselt mu näppu väänama. Ja ma ei saanudki midagi oma kaitseks teha, sest paarkümmend poissi rabeles mul peal."

Vilderson, kes jutu sees nimetab Ubakivi ka oma teiseks isaks, räägib, et sai treeneri käe all karmi kooli: "Ubakivi võttis endale justkui karja, kus kehtisid hundiseadused. Lõvidel oli võrreldes meiega teine elu, nendel oli juba lapsevanemate komitee selja taga. Ubakivi viis meid mängima endast vanemate vastu noortekolooniatesse ja Tallinna III liiga satside vastu, kus vastastest vahel  pool seltskonda oli purjus. Eesmärk oli meid karastada, harjutada meeste vastu mängimist, et me ei kardaks, et me hiljem ei laseks endale liiga teha ja oskaksime end väljakul kehtestada. See oli väga vajalik, kui mängisime venelaste vastu ja suutsime noorteklassis neid võita. Minu arvates ei suutnud paljud hilisemad põlvkonnad, kes said võimaluse Eesti koondises mängida, end kehtestada ja tipptasemel läbi lüüa.

Kui mängisin teiste treenerite käe all Eesti noortekoondises, oli alati lõbus, sest Ubakivi käe all kogesime ranget korda. Kord pidime treeninglaagris õhtul salaja välja minema. Enne minekut tuli Ubakivi korraga meie tuppa. Telefon helises. Ubakivi võttis vastu. Helistajaks oli Ott Mõtsnik, kes oli kõrvaltoas ja kiirustas meid tagant, et hakkame juba minema. Ubakivi kargas püsti ja sööstis Otti otsima. Ta leidis helistaja teki alt oma voodist. Ubakivi tõmbas teki pealt – Ott lamas linade vahel täisvarustuses, sest riideid ja kingi ei jõudnud ta ära võtta."

Debüteeris 16aastaselt

Vildersoni enda karjäär läks jõudsalt ülesmäge. Juba 16aastaselt võeti ta kaasa Tallinnas Norma hooajaeelsesse laagrisse Alma-Atas. Samal aastal (1979) tegi ta debüüdi Eesti NSV meistrivõistlustel ja võitis kuldmedali. Vildersoni sõnul oli tal piisavalt kiirust ja kindlasti soosis ka peatreener Uno Piir eestlasi, keda jalgpallis nagunii vähe oli.

"Ott Mõtsniku debüüt samal hooajal oli veelgi vägevam," tähendab Vilderson ja jätkab naerulsui: "Mängus Tallinna Dvigateli vastu teenis ta neli penaltit. Ott oli meisterkukkuja ja lõpuks vastased hoidsid teda oma karistusalas piltlikult öeldes kahe mehega püsti, et ta jälle ei kukuks! Kogu nende kehakeel ütles: tee mis tahad, ära ainult pikali kuku!"

Kaheksakümnendad mängis Vilderson Normas (aidates vajadusel N Liidu meistrivõistlustel mängivat Tallinna Sporti) ja vabade olude saabudes oli esimesi, kui mitte kõige esimene, kes 1990. aastal siirdus mängima Soome. Ta pallis kaks hooaega klubis Simpele Urheilijat ja aasta Helsingi Kiffenis. Mõlemad olid kolmanda liiga klubid. Kui Eestis oli Vilderson mänginud keskkaitses, siis Soomes sattus ta ründaja rolli. Kuna Simpele meeskond vajas ründajat, prooviti eestlast just sellel positsioonil ning Vilderson põrutas kolmes kontrollmängus seitse väravat.

1990. aastal mängis Vilderson mitteametliku maavõistluse Eesti koondise eest, kui Kadriorus oli vastaseks Läti. Nii tähistati poole sajandi möödumist Eesti koondise viimasest maavõistlusest iseseisva riigina. 1993. aastal mängis Vilderson Norma särgis kaks mängu Meistrite liiga eelringis HJK vastu. Väga vähe jäi puudu, et järgmises ringis minna ise Brüsseli Anderlechti vastu.

Hooajal 1994/1995 mängis Vilderson Tallinna Sadamas ja lõpetas siis profikarjääri, jätkates eri meeskondades ja eri liigades oma lõbuks mängimist, mida ta teeb tänaseni. Igapäevaselt tegeleb ta koos rõivadisainerist abikaasa Kairiga neile kuuluvas Tallinna Moemajas.

"Mu visiitkaardile on kirjutatud lihtsalt Sepo Vilderson, sest tegelen meie firmas  kõigega millega vaja, eelkõige aga suhtlen pankadega, ostjatega, hankijatega," selgitab asjaosaline. "Olen 20 aastaga kõik vajaliku selles valdkonnas selgeks saanud."

Vilderson tunnistab, et ta jälgib, mis ta ise selga paneb, kuid teiste inimeste rõivastust vaatab vähem. "Samas on juhtunud, et mõni inimene ehmatab vahel ära, kui jään kellegi rõivaid pisut kauemaks silmitsema," muigab Vilderson. "Abikaasa on mul rõivaloojana proff, aga vahel ikka küsib ka minu käest, mis ma arvan."

Nelja tütre kõrval on Vildersonil ka poeg, kes Eestis olles jalgpalli ei mänginud, aga praegu on kätt proovinud austraalia jalgpallis, mida on rohelisel mandril ka hea teha.

Õige on Sepo, mitte Seppo

Kirjasõnas on Sepo Vildersoni eesnime kirjutatud enamasti valesti: Seppo. Mees ise on sellega harjunud ega tunne end kuidagi riivatuna. "Mu isa oli samuti Sepo, vanaisa aga Hiiumaa meremees," selgitab ta.

"Kord käisime emaga meremuuseumis ja seal oli üks logiraamat, mis oli lahti täpselt koha pealt, kus oli juttu vanaisast. Naise ema on ka Hiiumaalt pärit. Suguvõsa ajalugu on hakanud mind vaikselt huvitama, eriti kui satud rääkima kellegagi, kes teab midagi mu vanavanemate kohta. Aga kirikuraamatutesse pole ma veel sukeldunud."

SEPO VILDERSON

Sündinud: 07.02.1963.
Tiitlid: Eesti meister 1992/93, Eesti karikavõitja 1994, ENSV meister 1979, 1988, ENSV karikavõitja 1989.
Eesti koondis: 1 mäng Portugali vastu.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee