Ats Kuldkepp | NBA BLOGI: Jason Kiddi kummaline käekiri on Milwaukee Bucksi mängima saanud

Näiteks universiaalne Khris Middleton oli alguses põhiviisikus, siis langes rotatsioonist üldse välja ja viimasel ajal saab pingi pealt taas normaalseid minuteid. Mõned aastad tagasi Phoenix Sunsis kasuliku rollimängija epitoom olnud, kuid nüüdseks peaaegu tondistunud Jared Dudley pendeldab samuti algviisiklase ja 10-minuti-mehe staatuse vahel. Kõigi (õigustatud) lemmik Giannis Antetokounmpo on lõpuks ometi hakanud Dudley minuteid endale saama, aga aeg-ajalt istutab Kidd ta ikkagi teiseks poolajaks pingile. 2014. aasta drafti teine valik Jabari Parker on igal korral alustanud, aga lõpetamisega on tavaliselt kurvem lugu. Vaevalt, et enesekindlus selliste liigutuste peale lakke saaks hüpata.

Kõik eelnimetatud suudavad mängida mitmel erineval positsioonil ja see teeb olukorra muidugi veel keerulisemaks. Pikkade meeste rotatsioon koosneb peamiselt Larry Sandersist, Ersan Ilyasovast ja Zaza Pachuliast ning nemadki ei tea platsile joostes, kas mängida õnnestub 10 või 35 minutit. Ainsana võib end kindlalt tunda põhimängujuht Brandon Knight, kes saab tavaliselt oma 30-32 minutit ikka kätte. Ühtlasi on ta Bucksis ainuke, kes saab keskmiselt põllule üle 30 minuti (32,6). Parker on aegamisi samuti 29,6 minuti peale jõudnud, nii et Knightile võib õige pea seltsi tulla.

18 kohtumise jooksul on Kidd kasutanud juba kaheksat erinevat algviisikut. Üldiselt muudetakse algviisikuid vigastuste ja haiguste tõttu, aga Kidd on seda teinud taktikalistel kaalutlustel. Et ta pole soovinud oma valikuid põhjalikult lahti seletada, siis jäävadki tema otsused tihti arusaamatuteks.

Oma põhiideed on ta siiski välja toonud – aeg-ajalt pingile kukkumine või üldse mitte mängimine paneb pallureid paremini kaitses tegutsema ja oma esituste üle järgi mõtlema. Lisaks on ta kohalikule meediale öelnud, et kui Bucksil on lai mängijate valik, siis miks mitte seda ära kasutada. Viimane märkus on muidugi õige, sest sellistel juhtudel ongi kõiki rahuldavat süsteemi raske leiutada.

Detsember näitab, kas Kiddi tasub kiita

Kuni Bucksi sisekliima jäiseks ei muutu ja mehed treeneriga kaasa mängivad, siis võib see taktika isegi õnnestuda. Vähemalt 11 palluril on sellest hooajast juba suurte minutite kogemus olemas ja nii ei visata koosseisu hõrenemise korral kedagi tundmatus kohas vette. Kuigi mõni vahetustehing, kus Bucks annaks ära rohkem mängijaid, kui vastu saaks, kuluks meeskonna balansi suhtes marjaks ära. Senimaani peaks Kiddi taktika jätkuma ja kindla tuumiku väljakujumemist pole loota või karta, kuidas kellelegi.

Pärast mängijakarjääri lõppu eelmisel hooajal Brooklyn Netsi juhendanud ja suvel sealt suure käraga lahkunud Kiddi ei tihka veel keegi tõeliselt heaks treeneriks pidada, aga midagi temas on. Tema kasuks räägivad ka nüüd hoopis kogenuma Lionel Hollinsi juhendatava Netsi nigelad esitused (6 võitu, 9 kaotust), kuigi ollakse tervemad kui Kiddi ajal. Mäletatavasti suutis Kidd pärast katastroofilist hooaja algust Netsi ikkagi kindlalt play-offi tüürida, aga nüüd ei paista neil enam eriti varukäike olevat. Võib-olla pigistaski Kidd kivist vett välja ja hoopis kogenum Hollins ei suudagi vananeva seltskonnaga midagi korda saata? Saame näha.

Detsember tuleb Bucksile raske kuu, sest seni päris lihtne olnud mängugaafik pöördub äkitselt teise suunda. Juba täna öösel sõidavad nad külla järjest paremaks minevale Cleveland Cavaliersile, õige pea ootab ees ka ringreis lääneosariikidesse. Pisut leevendust toob alles detsembri lõpp-jaanuari algus, kui kahel korral madistatakse Charlotte Hornetsiga, New York Knicksiga ja korra Minnesota Timberwolvesi ning Philadelphia 76ersiga. Ei saa alahinnata võimalust, et 76ers on selleks ajaks ikka veel võiduta.

Loogika ütleb, et pärast detsembrit on Bucksil juba selgelt rohkem kui kaotusi kui võite ja idakonverentsis kõlgutakse 9.-10. koha vahel. Aga kui üksikud koperdamised välja jätta, on nad peaaegu alati suutnud Kiddi plaani ellu viia ja kaitses hoopis teist taset näidata kui mullu. Ainuüksi selle pealt võiks juba ootamatuid võidupunkte koguneda.

Play-off oleks sellele seltskonnale kindlasti selge eneseületus, aga sama tähendaks kas või 35 võidu kogumine. Ja nagu idakonverentsis tavaks, võib sellest ehk isegi piisata.