JUHENDAJA: Eesti korvpallikoondise peatreeneri Tiit Soku sõnul pole patt enne septembris toimuvat EM-finaaturniiri lootusi kõrgeks kruvida. Foto: Teet Malsroos
Ats Kuldkepp, Pariis-Tallinn 10. detsember 2014 07:00
Eesti korvpallikoondise peatreeneri Tiit Soku hinnangul pole paljude koondislaste seis praegu kiita, aga sellegipoolest tasub septembris Riias toimuvaks EMi alagrupiturniiriks optimismi säilitada. Samas tajub ta, et suurvõistluse tihe graafik on tallegi juhendajana uus väljakutse.

Pisut lihtsamaks muudab olukorra esmaspäeval Pariisis toimunud loos, mille tulemusel kohtutakse lisaks Lätile Leedu, Ukraina, Belgia ja Tšehhiga.

Tiit, suhtlesid pärast alagruppide selgumist Disneylandis kindlasti väga kirju seltskonnaga. Kas meie grupikaaslased olid soodsast loosist vaimustuses ja teised kiristasid kadedusest hambaid?

Ei saa päris nii öelda, et kõik olid vaimustuses. Kuigi jah, seltskonnad said erinevad, kahes grupis on kõvasti tipptiime, teistes vähem. Aga mis seal ikka hõisata. Isegi tugevatel meeskondadel on oma miinused, näiteks ei pruugi nad alguses väga kõvas hoos olla, arvates, et lähevad mängudega vormi.

Mis nüüd edasi saab – kas hakkate vastaseid hullupööra skautima?

Kohe ei saa sellega hulluks minna. Samas hästi tunneme vaid lätlasi ja leedulased on ka meil ka kogu aeg nähtavad. Mis puutub teistesse, eriti Belgiasse, siis neid oleme vähem näinud. Mulle tuleb belglastest pähe ainult üks mäng, kus nad kohtusid Hollandiga. Nüüd tuleb loomulikult palju rohkem jälgima hakata, mis mehed seal on ja mida nad oskavad.

Sinu viimaste aastate suurimad abilised Alar Varrak ja Andres Sõber on kuni klubihooaja lõpuni ametis oma asjadega. Kas koondisega tegeled praegu ainult sina, või on abikäsi juba juurde tekkinud?

Praegusel hetkel pole EMiks valmistumine ülimahukas töö. Aga jah, Tallinna ülikoolist on mul abilised, kes tegelevad kursusetöö raames vastaste skautimisega. Nad õpivad treeneriks ning on mõlemapoolne huvi, et nad saavad osa mänge läbi vaadata ja nendest ülevaate teha. Töötame koos materjalid läbi, istume maha ja arutame nähtut. Praegu oli meil käsil Läti, pärast loosimist see ring loomulikult laieneb. Suveks ja finaalturniiri ajaks on meile videomaterjali ettevalmistamiseks kindlasti kedagi juurde vaja, eks saab näha, kas see tuleb sellest seltskonnast või mitte. Nemadki on alles algfaasis ja arenemisruumi on küllaga.

Alagrupis peate kuue päevaga viis tähtsat mängu, mis on koondise jaoks täiesti uus maa. Kuidas selleks üldse ette valmistuda saab?

Eks ta mingil määral katse-eksituse meetod ole, me ei ole seda varem läbi teinud. Kindlasti küsime teistelt nõu, maailma peal on sõpru küllalt. Peamine ülesanne on nii tiheda graafiku korral kandepinda laiendada ja proovida koormust ühtlasemalt jagada.

Kõige suurem vahe seisneb kogemustes ja oma taseme igas olukorras välja mängimises. Seda pole teistel võimalik kuidagi asendada. Oskustes polegi meie koondises ehk erinevused nii suured. Aga kui vaadata Kangurit, siis ta on ikkagi olnud tippklubides ja see, millise kasuteguriga ta väljakul töötab, on võimas.

Kui optimistlik või pessimistlik saad sa praegu

Kanguri seisundi suhtes koondise vaatevinklist olla?

Ette närveerimine ei aita kedagi. Loodame ju kõik, et Kristjan terveks saaks ja tema karjäär veel pikalt jätkuks. Ta pole ju veel taolises vanuses (32), et midagi hullu oleks.

Äkki peab ta kevadel Varese eest jälle 40 minutit platsil uhama.

Kui mees terve on, siis miks mitte. Sellepärast ta ju operatsioonile läkski, et terveks saada.

Kas Siim-Sander Vene olematu mänguaeg Euroliigas ja napid minutid Leedu liigas peaks muretsema panema?

Vene on ka selline mees, kellel on tegelikult kogemused olemas. Ma arvan, et küll ta roll tõusma hakkab ja Vene mängib end uuesti pildile.

Oletame, et koondis on septembriks ikkagi enam-vähem terve ja heas vormis. Kas sellisel juhul tasuks avalikkusel mängijatele pingeid ja lootusi peale panna, või tuleks pigem rahu säilitada?

Võimsaid pealkirju on enne pandud ja pannakse ka edaspidi, meie ei saa sellele kätt ette panna. Aga ma ei näe suurtes lootustes probleemi. Me loodame isegi enda peale päris palju. Muidugi sisemuses püüame rahulikuks jääda ja ise mitte suurte loosungitega välja tulla.