Talvemuinasjutt ehk Eesti suusatamise tõus ja langus (22)

Eestlane on omapärane tegelane – enne palavat armastamist kipub ta põhjalikult vihkama. 1990. aastatel olid just suusatajad keskmise spordisõbra silmis hädavaresed, keda võis tiitlivõistluste ajal mõnuga pilgata.

Kiibitsejad ärplesid, et meie sportlaste tulemuste teadasaamiseks tuleb kasutada kalendrit, kuigi selleks on ette nähtud rahvusvaheliselt tunnustatud elektrooniline ajavõtusüsteem.

Kuluaarivestlustes nentisid irvhambad üksmeelselt: suusatajate kaotus maailma tippudele on nii suur, et üüratut vahet ei aitaks vähendada isegi doping.

Õli lisasid tulle meedia esindajad, julgemad või õelamad, jäägu see lugeja otsustada, avaldasid kahtlust, kas Veerpalu-sugust andetut sportlast on üldse mõtet toetada.

Esimene heas mõttes jahmatav tulemus sündis 1995. aasta MMil Thunder Bays, kus nooruke Kristina Šmigun tuli 5 km klassikasõidus viiendaks. Meie meeste mahajäämust eliidist mõõdeti endiselt valgusaastatega.

Pöidlahoidjate kõnepruugis hellitavalt Kikuks muutunud Šmigun näitas head taset ka 1997. aasta MMil Trondheimis, murdes kahel distantsil esikümnesse. Meeste laeks jäid kohad neljanda kümne alguses.

Tugitoolisportlane liigutas kass Basilio kombel kulmu 1998. aasta Nagano olümpiamängude ajal, kui Mae lõpetas 10 km klassikasõidu kuuendana ja Veerpalu kaheksandana. Need olid juba meheteod!

Meenutagem, et Šmigunil ei lubanud siis võimetelaegast avada rangluumurd, mis oli ulja mootorkelgusõidu kurb tagajärg.

Eespool kirjeldatu oli tegelikult tagasihoidlik eelmäng suurtele sündmustele, mida ilmselt poleks suutnud ennustada isegi Bulgaaria selgeltnägija Vanga.

1999. aasta MM: eesriie tõuseb

1999. aastal Austrias Ramsaus toimunud maailmameistrivõistlustel tõusis eesriie ja Eesti pääses hoobilt suusariikide hulka.

Kolm medalit oli saak, mida võis loota vaid spordiloto peavõidu saamises raudselt veendunud maailmaparandaja.

Ometi võitis Šmigun Ramsaus kaks medalit (15 km vabastiilis hõbeda ja 30 km klassikas pronksi) ja Veerpalu ühe (50 km klassikas hõbeda).

Vingelt esines MMil ka Mae, kelle CVsse läksid kirja 5. koht 15 km vabastiili jälitussõidus, 7. koht 10 km klassikas ja 18. koht 50 km klassikas.

Ühtlasi oli kätte jõudnud aeg klaarida arved seni lõukoerte kombel haukunud ajakirjanikega. Veerpalu medalipeol meenutas suusakoondise peatreener Mati Alaver legendaarset lugu, kus oli tõstatatud küsimus, kas nii andetut sportlast tasub toetada, ja nokkis ka autorit, kes viibis taas sündmuste tulipunktis.

2001. aasta MM: Veerpalu esimene kuld

2001. aasta MMil Lahtis jätkus Eesti suusatajate tõus nii vägevalt, et Veerpalu võitis 30 km klassikasõidu. Meie kullaajastu oli alanud.

Draamahõnguline Eesti–Norra maavõistlus püsib paljudel siiani silme ees. Veerpalu ja Frode Estili mõõduvõtmine meenutas Vestmanni ja Piibelehe madistamist: kord Vestmann peal ja Piibeleht alla ning vastupidi. Lõpuks edestas eestlane teise kohaga leppima pidanud norralast ainult kahe kümnendikuga.

Lahti MM oli aga täielik šokk võõrustajatele. Dopingukontrollis põrusid Soome korüfeed eesotsas Harri Kirvesniemi ja Mika Myllyläga. Mitu vahelejääjat julgesid oma patutegusid hiljem ka tunnistada.

Paraku hakati juba toona näpuga näitama Eesti tippsuusatajatele ning nende verenäitudele.

Nõiajaht oli alanud! Kui üks nooruke ajakirjanik küsis Lahtis Alaverilt – kas Veerpalu on keelatud aineid kasutanud? –, vastas treener: kõik proovid on olnud puhtad.

2002. aasta olümpia: Veerpalu teine kuld

2002. aasta Salt Lake City olümpia eel osutus positiivseks Šmiguni dopingu A-proov, kuid B-proov oli negatiivne ja ta pääses hooaja tähtsaimale võistlusele, kus Eesti lippu hoidsid kõrgel Veerpalu ja Mae.

Veerpalu võitis 15 km klassikasõidu mäekõrguse ülekaaluga, alistades teisena lõpetanud norralase Frode Estili koguni 36 ja pronksi välja võidelnud Mae 43,4 sekundiga.

Meenutagem, et 50 km klassikasõidus sai Veerpalu võimeid võrrelda ka Hispaaniat esindanud sakslase Johann Mühleggiga, kes põrus hiljem dopingukontrollis. Maratonidistantsil kaotas Veerpalu Mühleggile 38,6 sekundiga.

Pärast patukoti diskvalifitseerimist sai otepäälane auhinnakogusse hõbeda. Toona imetlesid kaasmaalased Eesti suusatajate sitkust ja sihikindlust, tänu millele nad olid läbinud kannatuste kadalipu ja murdnud kõige teravamasse tippu.

Kõige krooniks muutusid rahva suus kahe kalendrikuu nimed: jaanuar, veerpalu, märts, aprill, mae.

2003. aasta MM: Šmiguni esimene kuld

2003. aasta MMil Itaalias Val di Fiemmes säras täiega Šmigun, kes noppis neli medalit: kulla, kaks hõbedat ja pronksi.

Maailmameistriks krooniti Šmigun topeltjälitussõidus (5 km klassikat + 5 km vabastiilis). Hõbemedali sai ta nii 10 km kui ka 15 km klassikas, pronksi 30 km vabatehnikasõidus.

Tipptasemel püsisid ka meie mehed: Mae võitis hõbemedali 15 km klassikasõidus ning jõudis suusavahetusega sõidus esikümnesse.

Veerpalu liikus 30 km ühisstardist klassikasõidus pikka aega kullakursil, ent lõpus möödusid temast kolm norralast ja olümpiavõitjal tuli leppida neljanda kohaga. 15 km klassikasõidus oli Veerpalu kaheksas. Eesti parimaks meessuusatajaks tõusis Mae.

Juba varem suusaprofessori hellitusnime saanud Alaveriga tõusis ühele pulgale Šmiguni treenerist isa Anatoli.

2005. aasta MM: tühjad pihud

2005. aastal Saksamaal Oberstdorfis toimunud MMiks olid spordisõbrad medalitega juba nii ära hellitatud, et pjedestaalile mittejõudmine tundus krahh.

Paraku tuli Eesti koondisel Saksamaal leppida kahe neljanda kohaga: Šmigun sai sellise tulemuse kirja 10 km vabatehnika- ja Veerpalu 50 km klassikasõidus.

Pärast MMi võis epeevehkleja Kaido Kaaberma kombel õhata: neljas koht on jama! Kuid meedia otsis usinalt põhjusi, miks suusatajatel seekord nii halvasti läks.

Toona ei mahtunud kellegi pähe isegi mõte, et juba kuue–seitsme aasta pärast tähendaks niisuguste tulemustega suusatamise tiitlivõistlus eestlaste vaatevinklist fantastilist kordaminekut.

2006. aasta olümpia: kolm kuldmedalit!

2006. aasta Torino olümpiamängudel korvasid suusatajad eelmise talve MMi "ebaõnnestumise" väärikalt: Šmigun võitis kaks kulda ja Veerpalu ühe.

Šmigun triumfeeris 7,5+7,5 km suusavahetusega sõidus ja 10 km klassikas ning Veerpalu 15 km klassikas.

Kui siia lisada Mae viies koht 15 km klassikas ja Šmiguni kaheksas koht 30 km ühisstardist vabatehnikasõidus, siis kujuneb vaat et täiuslik pilt.

Toona oli kõigil mõnus olla eestlane. Puudus igasugune kartus, et vahetult enne Sotši olümpiat peab Šmigun tõdema:

"Täpselt kaks kuud tagasi sain teate, et kaheksa aastat tagasi, 2006. aasta Torino olümpia käigus, ajavahemikul 12.–16. veebruar võetud dopinguproovide uuel kontrollimisel ei ole A-proovist leitud keelatud aineid, kuid väidetavalt leidub selles molekule, mille kaudu on tuletatud kahtlustus keelatud aine kasutamisest."

See on hämar lugu, mille üksikasjad ja lõpplahendus pole veel selgunud.

2007. aasta MM: taas medalita

Pahatihti järgneb spordis tõusule äkiline langus. Nii juhtus ka pärast Eesti suusatajate kuldset Torino olümpiat. Järgmisel talvel tuli Sapporo MMi parimal päeval leppida kuuenda kohaga.

Tol hooajal piinles Veerpalu põlvevigastuse küüsis. Ehkki paljud arstid andsid endast parima, ei tahtnud kahekordse olümpiavõitja jalg kuidagi paraneda ning ta pidi hooaja sootuks vahele jätma.

Šmigun pääses Jaapanis toimunud MMil küll kolmel distantsil esikümnesse, kuid tema laeks jäi kuues koht 30 km ühisstardist klassikasõidus.

Mae pidi lubatust kõrgema hemoglobiininäidu tõttu kõrvale jääma suusavahetusega sõidust, ent 50 km klassikamaratoni lõpetas ta kaheksandana.

2009. aasta MM: Veerpalu neljas kuld

17. juunil 2008 tõi Šmigun-Vähi USAs Miamis ilmale 3,47 kilo kaalunud tütre, kes sai nimeks Victoria Kris. Siililegi oli selge, et 2009. aasta Libereci MMil osalemine ei tule kõne allagi.

Pikaks ajaks jäi õhku küsimus, kas ta üleüldse tippsporti naaseb.

Tšehhis Liberecis tegi Veerpalu seda, mida väga vähesed veel uskusid: pärast põlvevigastusest kosumist võitis ta oma neljanda suure kuldmedali.

38aastane Veerpalu triumfeeris 15 km klassikasõidus. Hingekosutusena mõjus kaasmaalastele ka Mae viies koht. Mõlemad olid jõudnud veteraniikka, aga liikusid rajal nagu noored mehed parimatel päevadel.

Paraku süüdistasid norralased jälle eestlasi keelatud ainetega patustamises. Eldar Rønning käis hiljem vabandamas, sest just tema sõnad said aluseks ajalehe Aftenposten kolumnile, milles Veerpalut seostati dopingutarvitamisega.

"Võtsin lihtsalt kokku jutud, mis Veerpalu ümber liiguvad," ütles Rønning.

"Kuid ma pigem usun, et tegu on ühe kõigi aegade parima suusatajaga. Nii ma ka kirjutasin."

2010. aasta olümpia: Šmigun-Vähi pjedestaalil

21. september 2009. "Täna kutsusin teid siia, et teatada oma tippsporti naasmisest. Pole küll garantiid, et saavutan maksimumi, kuid nii mina kui tiim teeme selleks kõik. Peaeesmärk on Vancouveri olümpiamängud ja ma olen alati öelnud, et üks medal on mul puudu, uisu kuld," rääkis Šmigun-Vähi pressikonverentsil.

12. detsember 2009. Šmigun-Vähi saavutas Davosi MK-etapil 10 km vabatehnikasõidus kolmanda koha.

15. veebruar 2010. Šmigun-Vähi võitis Vancouveri olümpial 10 km vabatehnikasõidus hõbeda.

Veerpalu sai 50 km ühisstardist klassikasõidus kuuenda koha ja Mae enda jaoks tagasihoidliku 30. koha. See oli kuldse trio viimane ühiskontsert.

2011. aasta: eesriie langeb

14. veebruar 2011. Veerpalu dopingu A-proov osutus positiivseks. Maailma antidopingu agentuur tuvastas, et eestlaste iidolil on lubatud normist kõrgem kasvuhormoonitase.

Positiivseks osutus 29. jaanuaril Otepääl antud võistlusväline proov. Veerpalu kaitsemeeskond rääkis, et proov võeti alpitoas, kus kõrgmäestikutingimused mõjutasid dopinguproovi tulemust.

6. aprill 2011. Selgus, et Veerpalu dopingu B-proov on samuti positiivne. Alaver kaitses oma kuulsaimat õpilast ja rääkis, et Veerpalu pole kunagi dopingut tarvitanud. Algas kohtuuste kulutamine, õigluse jalule seadmise eest võitles tiim eesotsas vandeadvokaat Aivar Pilvega.

26. märts 2013. Veerpalu on puhas! Kuid rahvusvahelise spordikohtu otsuses on kirjas, et ta pigem kasutas dopingut. Võistluskeelust vabastati Veerpalu põhjusel, et proovi analüüsides tehti protseduurilisi vigu.

Eesriie langes.

Esimesed medalid tulid samal aastal Otepää MK-etapiga

Kui esimesed medalid võideti Ramsaus 1999. aasta veebruaris, siis maailmaässasid tervitati esimest korda kodusel Tehvandi suusastaadionil kuu aega varem, kui toimus esimene Otepää MK-etapp.

Vihm ähvardas etapi toimumist viimase hetkeni, aga 5. jaanuaril 1999 kirjutas Õhtuleht:

"Eile õhtul Otepääd valgustanud ilutulestik märkis lõplikult unistuse teostumist: maailma tippsuusatajad on Otepääl. Mõjuv avaetendus tipnes Silvi Vraidi suust kostunud hümniviiside, olümpiavõitja Mika Myllylä süüdatud loitsu, ilutulestiku ja valitud nimedele rinnanumbrite jagamisega."

Kuigi naiste 10 km ja meeste 15 km klassikalises tehnikas sõideti teisipäeval, palistas rajaäärt 10 000 pealtvaatajat, kes said tasuks näha Kristina Šmiguni läbi aegade esimest poodiumikohta MK-sarjas – Kiku lõpetas võistluse Bente Martinseni (hilisem Skari) ja Antonina Ordina järel kolmanda kohaga. Meeste seas võidutses Espen Bjervig.

MK-etapp saabus uuesti Otepääle 2001. aastal ning siis uuesti 2003. aastal, kust alates võisteldi Tehvandi nõlvadel 10 talvel järjest. Eesti suusataja võitis Otepää MK-etapi korra – 2005. aastal pani Andrus Veerpalu kinni 15 km klassikasõidu. Poodiumikohti on Eesti suusatajad Otepäält noppinud kümme: Šmigun 4, Veerpalu ja Jaak Mae mõlemad 3.

Jaanuaris naaseb MK-sari kolme-aastase pausi järel Otepääle. Eesti suusatajate poodiumivõimalustest ei räägi me enam paraku ammu. Ütlemata tore, kui mõni mees tosina sekka mahuks.