Juhtkiri | Ikka on kõik teised süüdi Venemaa hädades (38)

Näib, et ka paari päeva tagune paanika rubla kukkumise tõttu pole Putinit suuremalt muretsema pannud: kõik saab korda, läheb vaid veidi aega, majanduskriis kestab halvimal juhul kaks aastat. Ja see on tegelikult hea: majandusliku konjunktuuri muutus sunnib Vene ettevõtteid ümber orienteeruma toormel mittepõhinevatele sektoritele ning see kutsub esile optimismi. Kõik paha on lääne sepitsuste tulemus, ja sanktsioonid pole loomulikult Krimmis ja Ida-Ukrainas toimepandu hind, vaid hind selle eest, et Venemaa püüab säilitada oma suveräänsust ja iseseisvust. Ida-Ukrainas ei sõdi Vene armee ega Vene sõjaväelased, vaid „vabatahtlikud", mitte mingid palgasõdurid. Sest palka neile üldse ei makstavatki. Ja üldse, konflikti osas Ukrainaga on Venemaal õigus, läänel mitte. Venemaa kaitseb vaid oma huve ega ole agressiivne.

Ja nõnda edasi. Jääb vaid nentida, et majandusseis ei ole veel piisavalt tõsine, et oleks Kremli isakestele pärale jõudnud. Veel on võimalik patriotismi najal rahvast kartulikoori sööma sundida. Ent mis siis, kui oligarhid ei ole nõus solidaarselt koos teistega kartulikoortest toituma? Mis saab siis, kui rubla kukub veel ja hullemini? Pole mingit põhjust, miks ei peaks ta uuesti langusesse minema. Mitte mingit lahendust kuhjuvatele probleemidele Putinil ju ette näidata ei olnud, puhas lohutamine, et küll läheb paremaks. Aga tegelikult saab olukord minna ainult hullemaks. Sanktsioonide mõju on kumuleeruv, pealegi võib neid juurdegi tulla. Nafta ja gaasi hinnatõusu oodata oleks liiga sinisilmne lähenemine.

Seni aga jääb kõik nii, nagu me sel aastal juba harjunud oleme. Venemaa sõjalennukid ülbitsevad Euroopa taevas, meie piiride taga korraldatakse suuri sõjaväeõppusi, Vene „humanitaarkonvoid" sõidavad Donbassis sisse-välja ja Vene „vabatahtlikud" aitavad kaasmaalasi Ida-Ukrainas.

Külm sõda jätkub.