Spordivaria

Antidopingu juht: sportlased tahavad rangemaid nõudmisi, karistusi, reegleid! (6)

Ville Arike, 20. detsember 2014, 08:00
AUS SPORT: Kristel Berendsen ja tema kaasvõitlejad kogu maailmas hoolitsevad selle eest, et sport oleks võimalikult puhas. Foto: LAURA OKS
Mullu tõusis maadleja Heiki Nabi maailmameistriks, kui Iraani maadleja jäi dopinguga vahele. 2004. aasta Ateena olümpial pääses Aleksander Tammert pjedestaalile, kui Ungari kettaheitja hakkas dopinguproovi andmisel trikke tegema.

Kuidas võttis eesti rahvas need uudised vastu? Loomulikult rõõmuhõisetega? Aga kuidas on võetud vastu teated meie enda sportlaste positiivsetest proovidest, kui nii on juhtunud? Eriti kangelaste puhul ju sugugi mitte vaimustusega. Sageli vastupidi, ning näiteks Andrus Veerpalu juhtumi puhul said dopingukütid netikommentaarides korraliku koosa.

Samal teemal

Tegelikult on ju selge, et kui tahame valemänguritest iraanimaadleja või ungarikettaheitja vahele võtmist, peame terve maailma reeglitega kaasa mängima. Peavad ka meie sportlased mängima. Ja peab meil olema oma antidopinguorganisatsioon.

Me ei taha sportlasi karistada!

"Mõnele inimesele võib jääda mulje, et me õudselt tahame sportlasi karistada ja vahele võtta, see pole üldse nii! Iga kord, kui laborist tulevad vastused, hoiad kergelt hinge kinni, et kõik oleks korras," ütleb seitse aastat sihtasutuse Eesti Antidoping tegevjuhina töötanud Kristel Berendsen. "Arvan, et igas ametis on 80 protsenti meeldivaid asju ja 20 protsenti ebameeldivaid tegevusi."

Dopinguteema on Eestis taas üles kerkinud seoses kahe lätlasest korvpalluri vahelejäämise, samuti asjaoluga, et Berendseni kohta on saatnud kriitikanooli EOK president Neinar Seli.

Suhted EOK juhtidega on teema, mida Berendsen ei soovi ajakirjanduse vahendusel kommenteerida. Ta vaid selgitas sihtasutuse suhet EOKga. "Olümpiakomitee peab igas riigis aitama antidopinguorganisatsiooni moodustamisele kaasa, seejärel aga tuleb sellele anda sõltumatus. Praegu on meedias olnud arutelu minu isikliku persooni kohta – kas olen sobilik sellele kohale või mitte. Ma ei teagi, kes on õige hindama, kas seda saab nimetada meie töösse sekkumiseks. Sekkumist, keda mitte testida või kas midagi kinni mätsida, pole meie töös olnud kunagi."

Berendsen just tunneb, et ta on saavutanud aastate jooksul oma ametikohal nullist alustanuna – 2007. aastal sihtasutust luues polnud Eestis kellelgi täpset ettekujutust, mida selle juht tegema peab hakkama! – piisavalt teadmisi ja kogemusi. Ta ei arva, et vajaks juuraharidust ega seda, et dopingukütt peaks olema mõni külma ja tugeva närviga meesterahvas.

"Põhiline osa tähendab ju kontoritööd, inimestega suhtlemist. Siin tuleb varasem EOKs töötatud periood kasuks, tunnen treenereid ja sportlasi. Meie töös tõuseb üha tähtsamaks koolitus- ja ennetustegevus, selle peale on võetud tööle ka uus inimene."

Elas olümpial Veerpalule raja kõrval kaasa

"Jooksin ise Salt Lake City olümpial lipuga raja kõrval ja elasin Veerpalule kaasa! Ta on pakkunud minule täpselt samamoodi emotsioone nagu ka kõigile teistele eestlastele. Rahva suhtumine ei üllatanud mind, see on arusaadav.

Muidugi muutis säärane olukord meie töö keerulisemaks. Siinkohal tahan öelda suure tänu Antidopingu nõukogu liikmele Kristjan Portile, kes oli tolle perioodi nii-öelda piksevarras, tegi rahulikult selgitustööd. See oli suur õppetund rahvale, meediale, spordiinimestele, meile kui agentuurile."

Kui rahva jaoks olid dopingukütid toona ühed pahad tegelased, siis Berendseni sõnul on neil sportlastega väga hea koostöö, ta tunnetab Eesti tippude usaldust ja tuge. "Seoses uue dopingukoodeksi kehtimahakkamisega 1. jaanuarist on novembris-detsembris olnud päris mitu koolitust. Sportlastega peetud vestlustest on tulnud välja, et pigem tahavad nad veel rangemaid nõudmisi, karistusi, reegleid. Nad on küsinud, kas saaks ka Eesti seadusandluses muuta dopinguga patustamise kriminaalseks. Meile on jõudu soovitud, sportlastelt halba tagasisidet pole. Samuti paraneb koostöö alaliitudega. Viimase näite puhul on korvpalliliit ja klubid, kus dopinguga patustanud korvpallurid mängisid, olnud koostööaltid ning suhtunud probleemi väga tõsiselt."

Kehv töö – kõiki aineid ei leitud

Kas tõesti pole mõni vahele jäänud sportlane oma viha Antidopingu peale välja valanud?

Berendsen meenutab: "Üks juhtum oli kulturistiga, kelle proovist leiti kümmekond erinevat anaboolset steroidi ja hormooni. Tema reaktsioon oli järgmine: tegelikult olin veel rohkem tarvitanud, aga te teete kehva tööd ega leidnud kõiki aineid üles!"

Omal ajal kergejõustikuga tegelnud ja olümpianormi lähedale jõudnud Berendsenile endalegi pole dopinguproovi andmine võõras. "Kusjuures väike pabin tuli ikka sisse! See on sama, kui sõidad autoga, sa tead, et pole tilkagi joonud, aga politseireidil pannakse puhuma. Korraks ikka ehmatab. Nii oli ka siis, kui kutsuti dopinguproovi andma! Ehkki ma ei tarvitanud isegi toidulisandeid, mis praegu kuuluvad paljude sportlaste menüüsse – neid tarvitades närveeriksin tõenäoliselt iga proovi andmise järel.

Eesti Antidopingu aastaeelarves jätkub raha veidi enam kui 300 dopingutesti tegemiseks, ühe testi hind on keskmiselt 400 euro ringis. Berendsen kiidab alaliite (näiteks kergejõustiku-, kulturismi-, tõstmis-, jõutõstmisliit), kes oma kulu ja kirjadega tellivad ja korraldavad testimisi.

"Unistame suuremast eelarvest, sest tööd, mida selle eest rohkem teha saaksime, on palju!" lõpetab Antidopingu juht.

Läbi ja lõhki spordiinimene

Eesti Antidopingu tegevjuht Kristel Berendsen on endine edukas kergejõustiklane, jõudnud näiteks kaugushüppes tulemuseni 6.49 ja kolmikhüppes 13.32 (tuule toel 13.55) – need mõlemad tähendaksid tänavu kindlat Eesti edetabelijuhi kohta!

Läbi ja lõhki kergejõustikuperest pärit lapsena oli selle ala juurde jõudmine loomulik ning pärast keskkooli siirdus Berendsen spordistipendiumi abil õppima USAsse, Salt Lake Citys asuvasse Brigham Youngi ülikooli – ta valis erialadeks geograafia ja turismi. 2001. aastal kooli lõpetades soovis Berendsen kindlasti ära näha samas linnas aasta hiljem peetava taliolümpia.

Ta leidis aastaks tööotsa ning tegutses olümpia ajal Eesti delegatsiooni kohapealse abilisena. Nõnda tekkis kontakt EOKga, kus otsiti just turundusassistenti, mis passis kokku naise kodumaale naasmise sooviga. 2007. aastal tegid olümpiakomitee toonased juhid Mart Siimann ja Toomas Tõnise Berendsenile ettepaneku asuda juhtima sihtasutust Eesti Antidoping.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee