Spordivaria

Millised on Eesti sportlaste eredaimad jõulumälestused?

ÕHTULEHE VIDEO | Erika Kirpu: ma tahtsin väga jõuludeks mikroskoopi ja saingi! (22)

Merili Luuk, 24. detsember 2014, 13:50
Foto: VILJAR VOOG
Jõulud on perekeskne aeg ja tavaliselt saavad ka tiheda võistlusgraafikuga sportlased lähedastega laua taha istuda ning meenutada lõppenud (edukat) aastat verivorsti ja pühadepraadi nosides. Millised eredad mälestused on Erika Kirpul, Gerd Kanteril, Heiki Nabil, Timo Eichfussil ja Magnus Pehrssonil?

Epeevehkleja Erika Kirpu, kel on seljataga edukas aasta, saab üle pika aja minna Tartusse vanematekoju. «Pole seal ligi kaks kuud tiheda graafiku tõttu käinud. Naudin kodust atmosfääri, kohtun sõprade ja klubikaaslastega, keda on alati rõõm näha.»

Kirpule jõulutoit eriti ei maitse

Samal teemal

Kaasani MMil pronksmedali võitnud 22aastane piiga jõulutoitudest suurt ei hooli, kuid see ei tähenda, et piitspeenike neiu pühade ajal nälgiks.

«Verivorsti ja mulgikapsast ma ei söö, kuid piparkooke võin vabalt põske pista. Jõulude ajal lasen end vabaks ega mõtle, mida suhu panen. Pigem on tüütu jõulude ajal trenni teha, sest spordihooned on kinni ning alati on suur probleem, et leida koht, kus harjutada,» sõnab ta.

Tallinnas üksi elav sportlane kasutas tänavu kinkide saamiseks ka nutikust. «Üritasin panna sussi aknale, kuid kedagi ei tulnud,» naerab Kirpu ning lisab, et seni troonib tema lemmikjõulukingituste tipus üpris ebatavaline ese. «Ühel aastal tahtsin mikroskoopi. Arvasin, et seda on võimatu saada, kuid isa–ema siiski selle mulle hankisid. Tegevust oli pooleks aastaks!»

Koduradadele läheb sellel talvel ka oma karjääri parimat hooaega tegev TÜ/Rocki pallur Timo Eichfuss.

«Sel aastal lähen üle pika aja vanavanemate juurde Muhusse nägu näitama. Väikese lapsena olime enamasti ikka Muhus, kus tol ajal oli veel korralik talu – lambad, kanad, isegi pull oli olemas! Kokku tuli rohkem kui kümnepealine seltskond, sest nii meie kui ka tädi pere on viieliikmeline. Jõulud olid ikka, nagu jõulud olema pidid – sõime palju verivorsti ja kapsast, oli palju kingitusi,» meenutab ta.

26aastane Eich­fuss sai oma lemmikkingituse kuue–seitsmeaastaselt. «Vaatasin televiisorist multifilmi «Mootorratturhiired Marsilt» ja sain kingituseks nende põhilise tüübi (Throttle – toim) kujukese. Olin õnnelik ja mängisin sellega kogu aeg!» räägib korvpallikoondise äär õhinal.

Kahekordne kreeka-rooma maadluse maailmameister Heiki Nabi läheb traditsioonide kohaselt Hiiumaale, vanemate juurde Suuremõisa.

Suvel Taškendi MMil raskekaalus (-130 kg) pronksmedali võitnud vägilane möönab, et trenni ta jõulude ajal kohustusena ei võta. «Kui tunnen, et tahan enne söömist natuke liigutada, jooksen. Kui tunnet pole, siis ei tee,» tõdeb ta.

Nabi lisab, et kirjutas jõuluvanale palju. «Väikesena tahtsin palju asju, kuid mingil hetkel soovisin jalgratast. Eriti siis, kui tulid need uued moodsamad käikudega rattad. Muidugi oli hea tunne, kui selle lõpuks sain!»

Pehrssonit jõulutöö ei sega

Kettaheite olümpiavõitja Gerd Kanteri peres on jõulud sel aastal veidi teistsugused – esimest korda kohtab jõuluvana märtsis ilmavalgust näinud poeg Kristjan. «Ta on veel liiga väike ning toimuvast aru ei saa. Päkapikke tal ei käi, eks ta järgmisel aastal adub juba rohkem,» tõdeb ta.

Kanter lisab, et temagi peres on traditsioon koos olla, varem sai metsas ka kuuse järel käidud. Kingituste jagamine on samuti jõulude tähtis osa.

«Meie perel läks päris hästi: tädi oli mänguasjapoe juhataja ning kindlasti sattusid minu kingikotti sellised kingid, mida sõpradel polnud. Olin paras autohull. Eriline hitt oli «Za ruljom» mäng (eesti keeles «Rooli taga»), kus auto sõitis mööda rada ning seda pidi juhtima läbi viaduktide. Isa oli seepeale hirmsasti hoos – vahel sai tema esimesena mängida, mina pidin oma järjekorda ootama,» muigab tänavu EMil hõbemedali teeninud sportlane.

Kantergi hoiab end jõulude ajal vormis. «Kindlasti teen jõululaupäeva hommiku poole treeningu, kuid mul on ka kodus kõik võimalused, et vajalik ära teha. Süüa võib kõike, kuid pigem on oluline, millised need kogused on.»

«Olen jõululaupäeval Göteborgis, järgmisel päeval liitun koondisega Amsterdamis. Mulle meeldivad jõulud, tore on jälgida laste rõõmu kingijagamisel, kuid kolm päeva Kataris on kui puhkus. Nädalane jõuluaeg on mulle liiga pikk, aga jalgpall on mu kirg.»

Rootsi ja Eesti jõulutraditsioonid on Pehrssoni sõnul  sarnased. «Sööme palju, meile on omane Smörgasbord (rootsi laud), kus on palju erinevat, ka rasvast toitu. Kõik pered ei joo vaid vett, aga ka glögi või veel kangemat,» muigab ta.

Väikesed rootslased ei saada soovikirja jõuluvanale, vaid koostavad kinginimekirja. «Mina sain lauahokimängu, mis oli parim kingitus! Ometi sain selle kingi alles siis, kui olin lõpetanud jõuluvanasse uskumise.»

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee