Ameerika ülikoolid jooksevad Eesti tennisekaksikutele tormi (1)

"Kõvemat turniiri omavanuste seas pole. Kõhutunne ütles, et kui juba esimese ringi võidan, on päris hea. Üllatusime väga."

võtab eduka USA reisi kokku Mattias Siimar, kes jõudis finaali nii kuni 16aastaste noorte üksikmängus kui ka koos vennaga paaristurniiril.

Õpetajad mõistavad

Orange Bowli nimetatakse ka noorte mitteametlikeks maailmameistrivõistlusteks, sest Floridasse tuli kokku noortennisistide koorekiht. "Euroopasse näiteks USA ja Lõuna-Ameerika kutid ei tule, sest neil on juba sealgi nii kõva konkurents," selgitab

Kristofer ja lisab, et peaaegu oleks vendadel edukas reis ära jäänud.

Nagu kaksikutel ikka, võtab vend Mattias sujuvalt selgitamise üle: "See on nagu noorte Wimbledon, aga kooli ajal, kontrolltööd enne jõuluvaheaega tulemas – arvasime, et läheb väga raskeks. Ja hooaja lõpus polnud vorm ka enam see. Aga isa võttis lõpuks otsuse vastu, et läheme."

Vaatamata vendade tihedale graafikule – iga kahe kuu peale veedetakse vähemalt kolm nädalat reisides –, ei ole kumbki noorsportlane kooliasjades oma klassikaaslastest maha jäänud. "Meile antakse aega. Kui tulime hiljuti Mehhikost tagasi, siis saime teha kõik vahele jäänud kontrolltööd ära kolme nädalaga, mitte ühega, nagu peaks tavaliselt," selgitab Mattias, et Tallinna Reaalkooli, kus poisid 10. klassis käivad, õpetajad on väga mõistlikud.

"Nad on aru saanud, et meile on antud midagi, mida me suudame hästi teha. Õppida saame terve elu, aga sportlaskarjäärile alust panna mitte," kiidab Kristofer takka. Ta lisab: "Kui ma tulen õhtul koju, siis ma õpin kohe ära. Spordi tegemine annab püsivust juurde ja sa ei jäta asju tegemata."

Ja seda probleemi ei ole, et Siimarid peaksid pärast gümnaasiumi lõpetamist tikutulega endale kõrgkooli otsima. "Pakkumisi tuleb päris palju. Viimase poole aasta jooksul on olnud neid vist 15," muigab Mattias, et Ameerika ülikoolid jooksevad neile stipendiumi pakkumiseks tormi.

Kuulsad eeskujud

Kuigi vennad Siimarid on alles 16aastased, on nad juba tennisemaailmas laineid löömas. Alles septembris tegi neist loo ITFi tenniseturniiride ametlik koduleht, kus võrdles Eesti noori meeste maailma edetabelis esikohal olevate vendade Bob ja Mike Bryaniga.

"Praegu on vennad Bryanid paarismängus kõigist üle ja tänu neile oleme me ka ehk kuulsamad," tõdeb Mattias, et praegu on kaksiktennisistid kuum kaup. "Annab kuulsust juurde ja sponsorid vaatavad rohkem meie poole. Vennad jäävad ju paremini meelde."

Kristoferi hinnangul on lisaks kuulsusele kaksikvennaga koos mängimisel ka muid eeliseid: "Me oleme näinud, kuidas teine ka tavaelus eksib ja kui see juhtub väljakul, siis sa ei lähe endast välja, sa saad temast aru. Me tajume erinevates situatsioonides, eriti just pingelistes, üksteist paremini."

"Me oleme elu aeg koos mänginud. Paarismängus ongi kokkumäng oluline," tõdeb Mattias.

Algavad pühad veedavad Siimarid rahulikult kodumaal, järgmised turniirid võetakse ette jaanuaris ja mitte Aasia-Austraalia kandis nagu tavaks tippudel, vaid Leedus ja Tšehhis. Edasi mõeldakse juba ka kuni 18aastastele mõeldud turniiridel osalemisele.

"18aastaste tipud on meist paremad – füüsiliselt tugevamad ja neil on püsivat rohkem, nad ei eksi peaaegu üldse. Aga ma arvan, et väga palju me tasemelt alla ei jää – me oleks võimelised nendega mängima. Ja maailma esimesed on juba meeste edetabelis 200. koha kandis," võtab Mattias kokku tasemevahe. "Nad suudavad kõiki mänge hästi mängida. Me võime üllatada – 10 mängust näiteks kaks teeme väga hästi, aga nemad mängivad kogu aeg nõnda," lisab ta, et areneda tuleb tasapisi, mitte suurte hüpetega.